Jaan Tootsenil on nüüd oma film preestrist (Vello Salo. Igapäevaelu müstika, 2018), film teadjamehest (Fred Jüssi. Olemise ilu, 2024) ja film valisejastToomas Hendrik Ilves. Kikilipsuga mässaja, 2024). Ilmselgelt võiks nüüd ta järgmine film tulema sõdurist.
Tundub, et Jaani uuele filmile annab täpseima iseloomustuse president Ilvese kõneõpetaja Jaak Prints, kes sõnastab selle filmi ühes stseenis filmi mõtte hoopis presidendile näpunäiteid jagades: „Niipea kui inimene on laval isiklik, ta haarab mind kaasa. Ma olen kohe temaga. Ohh! Inimene on minu ees, mitte mingisugune institutsioon. Inimene! Isik,” räägib Jaak Prints ja president kogu oma välises hiilguses, sabakuues ja ametiketiga, vastab: „Proovime.”
Ma siin kohe pean ütlema, et filmi vaadates tasub jälgida ka seda, kuidas Jaan Tootsen oma monteeritud kaadreid lõpetab või ühest stseenist teise läheb. Näiteks eelkirjeldatud stseeni Jaak Printsiga, mis mu meelest ütleb välja selle filmi tegemise peamise mõtte – näidata inimest ja mitte institutsiooni – lõpetab Tootsen sellega, kuidas Jaak Prints vaatab presidendile järele. See on väga väljendusrikas.
Dokk nagu mängufilm
Jaan Tootseni dokid on nagu mängufilmid, elu kirjutab stsenaariumi ette. Sõna mängufilm iseloomustab ka dokki „Kikilipsuga mässaja”, seda sõna otseses mõttes. Ses filmis on palju mängu ja mängulist. Film kujutab Toomas Hendrik Ilvest, kui kostüümide keeles kõnelda, frakis ja hommikumantlis, kõrges kõnetoolis ja köögis kala praadimas. Ja tema naljadki on lõikavalt intelligentsed. Jätke meelde… ma ei räägi seda lugu ära, et teil oleks vaadata huvitavam, aga seda võiks teada enne, et ilves on saksa keeles Luchs.
Mulle kuidagi tundub tähtis, et president Ilves ei ole filmis isetegevuslane, inimene tänavalt, kes esineb õhinapõhiselt. Film näitab ka seda, kuidas lisaks kõnede kirjutamisele ja toimetamisele tuleb kõnede pidamist harjutada. Ilves on kõnet harjutades paljajalu ja t-särgis. Kui näidatakse suurt plaani, siis on kaadris Eesti ja Euroopa Liidu lipud. Ja siis need paljad varbad pärsia vaibal. Stseen sellest, kuidas Ilves on kõnetrennist tüdinud ja küsib, mis kell on? Jaak Printsi resoluutne hääl ütleb „vara veel” ja jätkatakse.
Harjutatavas kõnes on selline lause: „Avatud ühiskonna diskursus on liikumas – kui seda terminit endale haruharva lubada – rentslisse.” Jaak Prints kiidab presidendi peene tonaalsuse andmist sõnale diskursus ja siis Ilves ütleb, et diskursus on sõna, mida ta jälestab põhjani. Peab seepeale kõnet edasi ja sügab põlve… Need on detailid, aga just need teevad filmi ja näidatava inimese elusaks. Kogu Jaan Tootseni film on sellist elu täis.
Näiteks veel kaadrid, kus president Jaan Tootsenit minema kamandab ja filmimise keelab. Ükski sellistest stseenidest ei ole kordus, presidendi hääles on tüdimust, palvet, vihagi… Või siis kaadrid sähvivatest välklampidest, fotograafidest ja kaamerameestest. Just need ühe maailma kaks otsa: soov olla omaette, privaatses maailmas, ja kohustus, kus kindlasti peab olema ka omamoodi edevust ja soovi särada, n-ö kroon peas. Jaan Tootsen on mõlemad äärmused kinni püüdnud ja filmi sisse lõiganud.
Kaks portreed
Tegelikult on portreefilmis portreesid rohkem. Äge on, et Jaan Tootsen näitab mõnuga president Ilvest ümbritsevaid inimesi. Ilmselgelt siin toimib see vanasõna, et ütle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes oled sa ise. See on see Ilvest ümbritsev tagatoaseltskond, kes korraldab ja annab nõu ja lahendab ja paneb presidendile teki ka peale, kui vaja, Tootsen näitab neid nii, et nendega ajaks juttu ja läheks luurele.
Filmis on üsna põhjalikult näidatud Ilvese kohtumisi kunstnik Kaido Olega, kelle ta on valinud maalima n-ö paraadportreed. Toon siia nüüd kunstniku jutu, mida filmist ei leia ja mis pole filmist, aga iseloomustab nii presidendi filmiportreed kui Kaido Ole maalitut. Võimalikult vähe ametlikult, idealiseerimata, liigse tõsiduseta, et pildilt ei vaataks vastu mitte Juht ja Teenäitaja, vaid keegi, kellega tahaks juttu ajada ja asju arutada, mitte ainult kuulata ja teadmiseks võtta. Portree, mis on pigem mänguline, natuke veider, mõneti konfliktne, naljakas, kuid samas ka tõsiseltvõetav, osalt selge, kuid veelgi rohkem küsimusi tekitav. Selle keskel aga eelkõige inimene, mitte president. Teisisõnu hea klapp modelliga, mis on sellise töö puhul vajalik eeldus,” on öelnud Kaido Ole ja see tõesti kehtib nii tema portree kui Jaan Tootseni filmiportree kohta.
„Kõigest, kus mingi isiklikum pool minust paistab, tuleb alati mingi kamm,” ütleb Ilves Tootsenile Ärmal. Ja jätkab umbes nii: kui olen kihlunud, genereerib see miljoneid klikke, aga see, et pean kuskil mõne olulise kõne, ei pälvi mingit tähelepanu. Õnneks on portreefilmis see, need olulised maailma tähelepanu kohad ka olemas.
Film lõppeb kolimisega. Millisega? Minge ja vaadake ise. Ja tiitrite alla laulab selle filmi kihvtilt muusikaliselt kujundanud Vaiko Eplik oma laulu „Sylveter otsustab surra”, mis algab sõnadega: „Maailm ei tunne sinu valu, võõras on talle sinu piin./ Maailm sult vabandust ei palu, võidab ta lõpuks niikuinii.” See vähemalt kõlab mõnusa eneseirooniana, mis on presidet Ilvese vääriline.
Ilmus Maalehes