Tahtsin näha ja tunda, mis mind 14–15aastaselt selles blondis klassiões võlus. Kas see on alles pärast ta kõrget lendu? Äsja valiti ta ta üheks me sajandi naiseks… Tegelikult piisas argise Anne Veski nägemisest tema koduväraval, et teada: jah, see kõik on alles. Aga ma tulin ju vestlema.

Anne on pisut resoluutsem kui omal ajal Raplas plikatirtsuna. Tema käskudest ja soovidest ei saa keelduda.

Kui ennast tema juurest minema sättima hakkan, ütlen, et üht ta käsku ma ikkagi ei täitnud, susse jalga ei pannud. Annet ajab see naerma – mehed!

Vaata nüüd, kuidas sa oled õppinud mehi taltsutama. Ma tulin sinuga rääkima, aga sina oled juba 10 minutit lasknud mul endast rääkida.

Me ei ole nii ammu näinud. Ma pean ju teadma, mida sa vahepeal teinud oled.

Jah, ütlesid, et kuidas mina jõuan, aga mind hoopis hämmastas, mida sina kõik jõudnud oled. Lugesin su nii-öelda CVd.

Lugesid. Kas sa ei teadnud siis, millega ma tegelnud olen?

Eks ma ikka teadsin, aga… Mind hämmastas, milline on su aastalõpp. Esinemisi nagu noorel artistil.

Meil on väga hästi töö jaotatud. Olen võtnud nõuks, et teeme iga reede-laupäev. Vahel, jah, tuleb laulda ka neljapäeval, aga rohkem ma tööd ei võta. Hoian ennast ja öösel pärast kella 12 ka ei laula. Ööklubisid ei võta, pakutakse küll. Tuleb ennast austada ja publikut, et nad saaksid õigel ajal magama.

Miks sa endast koduses väljanägemises ja miljöös pilti teha ei lase?

Ei-ei, artistil peab olema artisti pilt.

See Anne, keda ma praegu näen, on ikka võluv.

Määrid mulle praegu mett moka peale… Eks selle heaks ole vaeva ka nähtud. Naised peavad enda eest hoolt kandma, see niisama ei tule.

Umbes sama juttu rääkis mulle kord Ita Ever. Aga tema ma rääkisin pildistamise jaoks ikkagi pehmeks. Teatris ta ennast sättis. Piltidega oli lõpuks rahul, aga kirus seda, et peab ennast üles lööma.

Täht peab alati särama, teda pole vaja toasussides kodus näha. Inimestel on temast teatav kuvand ja seda ei tohi lõhkuda. Illusiooni ei tohi lõhkuda.

Aga praegu on hoopis teine aeg. Kas sa pole märganud artiste, kes avalikult räägivad, kui kurb elu neil on ja mis hädasid nad põevad?

Mina pole haige ja ma pole ka kurb. Näiteks käisin eile oma keskkooliaegse pinginaabri Galjaga jälle Draamateatris, mida ma armastan maast laeni. Vaatasin „Solarist“.

Kõik, mis meile me elus on antud, on kingitus. Ma olen sellega täiesti nõus. Tuleb tänulik olla. Ja kõik, mis meil on me kahe kõrva vahel, on me enda teha.

Kas „Solaris“ sobis sulle?

On tükke, mis mulle on rohkem meeldinud.

Kas oskad võrrelda millegagi, mida sa varem Draamateatris näinud oled?

Mulle meeldis „Skalpell“, hiljuti käisin „Solisti“ vaatamas. See oli mulle väga hingelähedane. Artistide elu on teatud punktides sarnane, ükskõik, mis maailmas oled. Siseelu on üsna sarnane. („Solist“ põhineb pianist Käbi Larete autobiograafilistel raamatutel. – Toim.)

Kas sa seda tead, et oled kahes Eesti märgilises lavastuses olnud tegelane? Kas näiteks „Kremli ööbikuid“ oled näinud?

Vaatasin seda televiisorist. See ei olnud küll Anne Veski, keda seal mängiti. Ja see aeg… Mina olen selle aja üle elanud ja mul on sellest natuke teistsugused mälestused. Sellega, mida teater utreerib, ma alati nõus ei ole.

Ei peagi olema, sest teater on teater. Aga mulle jäi sealt kuidagi pähe stseen, kus te kohtute Jaak Joalaga, meil puhusid vabaduse tuuled, ja sina räägid, et no nad kutsusid mind ühte laulu laulma, aga ma ei saa minna, mul on muud teha. Joala ütleb seepeale kurvalt, et teda ei kutsutudki. Jutt käis laulust „Ei ole üksi ükski maa“, mida laulis terve Eesti staaride armee. Kas sul on meeles selline jutt? Kas see, et Jaaku ei kutsutud, võis olla üks põhjus, miks ta ei leppinud enam Eestis lauljakarjääriga?

Kõik detailid elus mul loomulikult meeles pole. Ja arvan, et ärme hakka spekuleerima asjades, millest ma midagi ei tea. Mina Jaagu hingeelu ei tea . Ega seda, mida ta sel ajal mõtles. Mina seda analüüsima ei hakka.

Aga kuidas teiste staaride hingeeluga on? Sa oled maailmas kohtunud väga kuulsate lauljatega. Kas oled mõnega sõbraks ka saanud?

Ei jõuagi saada. Lava taga on kõik ühtviisi viisakad ja ühtviisi normaalsed, seal ei hakka keegi kellegi ees staaritsema. Aga suhtlus jääb rohkem tere ja head aega tasandile. Ma olen igal pool olnud külalisartist, mis tähendab, et teed oma töö ära ja lähed koju.

Tõnis Mägi on rääkinud ja väiksemad tähekesed ka, kuidas on olnud kolm-neli-viis kontserti päevas. Nii, et sa enam ei tea, kus oled. Kas sa oled sellises karussellis ka olnud?

Selle peale ütleksin hoopis, et mida kaugemale aeg läheb, seda rohkem kontserte neil ühel päeval oli. Tegelik elu oli toona natuke tagasihoidlikum. Viis soolokontserti päevas – seda ei suuda teha. Mina olen üks kord seda teinud, kui Nõukogude Liidus oli aeg, kus riigipead järjest manalasse läksid, aga meil oli vaja esineda. Kuna olid leinapäevad, pidime ühe päevaga oma viis kontserti ära tegema.

Hommikul alustasime ja õhtul kell 11 lõpetasime. Seda sa suudad soolokontsertidena teha ainult ühe päeva, mitte järjest. Et näiteks laupäeviti tehti kaks-kolm kontserti päevas, seda juhtus muidugi küll ja küll.

Kuidas sa praegu ennast vormis hoiad?

Mind hoiab vormis praktika. Nagu ütlesin, teeme tööd iga reede-laupäev. Laulmine on ju … häälepaelad on ju lihased. Kui sa teed trenni, siis nad on sul vormis. Nagu sportlasel.

Kes sulle repertuaari valib?

Ainult ise loomulikult. Ja koos bändiga vaatame üle, mis meile meeldib. Mul on juba nii suur laulude pagas, et neid jätkub. Uusi teeme ise juurde. Ja pakutakse.

On sulle tähtis tekst, mida laulad?

Eks ikka, väga tähtis. Muidu pole ju, millest laulda. Mingi mõte peab laulus sees olema.

Popmuusika on ju ikka see, et ma armastan sind, sa armastad mind, saame kokku või läheme traagiliselt lahku…

Võid ju nii ka öelda. Ja on elust, tööst ja õnnest, elust enesest… Meil on teistsuguseid laule ka, näiteks „Elu on kink“, Leelo Tungla kirjutatud sõnad – imeilus! On ka armastuslaule, Jaak Veski kirjutas sõnad, need kõik suuremad hitid. Kas oskad öelda, millest on laul „Jätke võtmed väljapoole“?

Ei oska.

Ma ise ka ei oska, sesse on kõik tegelased sisse pandud… Tahan öelda, et laulutekste on väga erinevaid, ka neid, mis eristuvad teistest ja jäävad rahvale meelde.

Ilus oli sind näha Eesti sajandi naise galal koos Leelo Tunglaga.

Jah, see oli nii vahva ja Leelo oli vahva. Ma ei ole temaga niisugusel õhtul kunagi käinud ja lihtsalt nautisin seda täielikult. Kuidas inimene oskab vaikselt rääkida ja nalja visata nii, et terve saal rõkkab. Selliseid inimesi tõesti sünnib sajandis vähe.

Jumal tänatud, et ta mullegi on nii palju ilusaid laulutekste kirjutanud. Näiteks „Hea tuju laul“ või „Lahe atmosfäär“ on tema kirjutatud. Lauludesse, mis jäävad, mis on minu kui laulja kullafondis, on Leelo oma käe sisse pannud.

Leelo ongi vägev sellega, et ta ei põlga ära ka poplaulukestele tekste kirjutada ja kirjutab niisugused tekstid, et….

Miks sa ütled poplaulukesed?! Need on laulud, mis saadavad meid terve elu. Paned raadio mängima ja sealt ta tuleb – popmuusika, vanasti öeldi levimuusika, taustamuusika. Ilma selleta ei saa elada. Ei tohi öelda lauluke. Iga laulja tegi selle, arvates, et see on ta parim laul.

Olen nõus. Ma olen ise ka mõelnud, mis sellest mind on aja jooksul mõjutanud. Näiteks Tõnis Mägi on piltlikult öeldes terve elu mu kõrval laulnud. Alates laulust „Koputan kolm korda“ kuni tänaste asjadeni välja.

Mulle meeldib „Jäljed“. Tal on geniaalseid tekste, ta on väga sisukas laulja. Ja nagu sa tead, oli mul rõõm temaga kaks aastat koos ka lava jagada ja kogemust saada. (Ansamblis Muusik Seif, mille liige Anne Veski aastatel 1981–1983 oli. – Toim.)

Kas sa Alla Pugatšovat ka oled tundnud? Ta on nüüd Venemaalt ära. Kas oled temaga nüüd kohtunud?

Me kõik tunneme üksteist. Ekstra kohtunud ma temaga ei ole, me ei ole sõbrannad, vaid teretuttavad. Nagu me kõik – Alla Pugatšova, Sofia Rotaru ja teised.

Kes kellega rohkem läbi käib, on su oma valik. Mina olen rohkem teretuttav, loomingututtav, telesaadete tuttav ja oleme kontsertidel koos olnud.

Ütlesin ennist, et sinust on vähemalt kahes me teatrietenduses juttu. See teine etendus, kus sa sees oled, mitte küll füüsiliselt, aga sinust räägitakse, on Draamateatri kuulus „Rahamaa“, mille piletitele tormi joostakse.

Ma seda pole näinud. Mida minust seal siis räägitakse? Millega hakkama sain?

Räägitakse tegelikult äge lugu. Pank hakkab pankrotti minema, kõik on kehvasti. Kaptenimütsis Gert Raudsep mängib pangadirektorit, kes mõtleb välja geniaalse skeemi: me kutsume Anne Veski laulma ja siis kõik Vene oligarhid vaatama. Nad tulid, Anne Veski laulis neile ja oligarhid panid oma raha sinna panka.

Nii palju minust siis kasu…

Mind paneb imestama, et sa sellest elust niimoodi oled läbi tulnud. Kujutan ette, et ega need oligarhid pruugi olla ju kõige meeldivamad inimesed.

Nagu ma ütlesin, ega me kellegi hingeelus ju ei tuhni. Meie teeme oma esinemise ära ja sõidame minema. Ongi kõik. Mida keegi kusagil teeb, seda ma ei teagi. Mida vähem tead, seda parem.

Nojah, aga sa ju ikka tahad teada. Või ei taha?

Ei taha. Milleks?

Sa jätad mulje, et kõik on alati hästi. Kas sa oled kurb ka vahel?

Kõik inimesed on vahel kurvad. Kõik nutavad vahel patja.

Mis sind kurvaks teeb?

Elus on nii palju erinevaid hetki, kõik käib üles ja alla. Nagu elu, nii on ka su meeleoluga.

Ma ei mäleta, kas sa lõpetasid keskkooli kuldmedaliga…

Ei, mul olid tunnistusel neljad ka. Ainult üks kord olid kõik viied, kui sain käitumise eest kahe. Kuna meil oli üks selline klassiõhtu. Me Galjaga olime suured organisaatorid. (Mul on mälestus, et koolidirektor nägi meid tühjade kottidega minemas ja siis tulime täis kottidega, ja ta võttis meilt selle alkoholi ära. Hiljem oli koos me isadega selle ära joonud. – M.M.)

Siis oli peaaegu kuldmedal…

Einoh, ma õppisin ju hästi nagu korralik eesti tüdruk. Mul tuli see välja ka. Imestan siiamaani, et matemaatikaolümpiaadidel käisin. Lahendasin kodus vabatahtlikult matemaatikaülesandeid. Mulle meeldis.

Ma sellepärast seda medali asja küsin, et sa oled tark tüdruk. Ja tark tüdruk justkui ei saa lasta õlgu kehitades elu n-ö inetumal poolel endast lihtsalt mööda minna.

Kuule, see on ju valikute küsimus, kas ma tahan näha inetumat poolt või helgemat poolt. Elu toob erinevaid asju, aga see, mida ma valin, on minu valik. Mina püüan valida helgemat poolt.

Kas sa hommikuti Delfi uudiseid vaatad?

Pealkirjad vaatan üle ja nendega olen kursis. Mida edasi kirjutatakse, ma tavaliselt ei tea.

Vaatan ka hommikutelevisiooni ja „Aktuaalset kaamerat“. Saan küllastatult aru, et kõik on nii, nagu on. Ja siis püüan mõnda aega mitte vaadata. Kui siis jälle vaatan, selgub tavaliselt, et midagi muutunud polegi.

Aga millest te siis omavahel oma seltskonnas vestlete? Näiteks Galjaga?

Galjaga käime nüüd pidevalt teatris. Tema on see aktivist, kes suudab pileti välja võluda sealt ka, kus neid üldse pole. Siis me käime teatris ja oleme eluga kursis.

Mõtlesin, miks ma käin teatris. Sain aru, et sealt lavalt elan üle seda elu, mis tegelikult olemas on. Ega ma selleks ei pea ise niisugust elu elama. Õpin elu lava pealt. Paljud asjad on mulle juba täiesti selged. Siis saan teatrist kindlustunnet, et nii ongi. Elu on selline, sa ei saa rohkem välja mõtelda.

Ilus sõnastus. Aga üks me vana sõber ütleb ka sedapidi, et inimesed käivad teatris, ja oma elu jääb elamata.

Nii ei saa öelda. Sa ikka vaatad ja võrdled, kas on õige, mida nad seal mängivad. Mina vaatan selle pilguga. Kui on liiga suur väljamõeldis, siis see läheb minust mööda. Kõik etendused ei ole mulle südamelähedased. Tahan veel öelda, et Eesti näitlejad mängivad väga hästi.

Kas sa omal ajal Venemaal ka teatris käisid?

Millal veel?! Ma tegin oma kontserdid ära ja tulin koju tagasi. Moskvas Suures Teatris olen mõned korrad käinud.

Millest te omavahel lava taga räägite?

Praegu teeme Eestis tööd, mul on oma ansambel. Loomulikult räägime muusikast, kuidas seda paremini teha. Mina olen see, kes mõtleb plaane ja siis arutame, kuidas neid plaane ellu viia.

Teine teema on meil ansambliga nii-öelda kontsertturism, käime mujal vaatamas, mida teised teevad. Käisime Harry Stylesi kontserdil Amsterdamis, Londonis vaatasime Royal Albert Hallis Diana Rossi kontserti, siis läksime Oslosse, vaatasime Rod Stewarti. Järgmisel kevadel läheme Londonisse Cyndi Lauperi kontseti vaatama.

Loomulikut läheme järgmisel suvel ka Tallinna lauluväljakule Imagine Dragonsit vaatama. Pilet on üpris kallis, ostsin juba ära.

Maailmas lavadel olevatest artistidest osa on ju kümmekond aastat vanemad kui mina. Vaatan, kuidas nad nii uljalt esinevad… Mina vaatan elu selle pilguga, et me oleme nagu noored artistid – meil on pilk tulevikus.

Kui mina oleksin Anne Veski, siis ma tahaksin Rod Stewartiga pärast kontserti ka kohtuda.

Ei! Minul selliseid asju pole, et läheks kellelegi lava taha, et tahaks temaga koos pilti teha. Kui ma juba korraldaja poolt olen sellisele üritusele sattunud, siis küll, aga seda eesmärki mul pole, et ennast eksponeerida kellegi najal.

Mul on kuidagi meeles, et 15aastaselt laulsid Janis Joplini laulu „Mercedes Benz“.

„Oh Lord, won’t you buy me a Mercedes Benz“, eks! See oli vägev. Siis ma arvasin ju, et olen kõikvõimas, võin kõike laulda. Maria Magdalena aariat „Jeesus Kristus Superstaarist“ ja mida kõike ma ei laulnud. Aga see andis hea aluspõhja ja julguse edasi teha. Sest see oli ju aeg, kus sa ei pidanudki ennast kellegagi võrdlema. Tegid, sest sulle meeldis. Ja tuli välja ka. (Hiljem ütleb Anne, et tal ei ole Mercedest elu sees olnud. Nüüd on maastur. Ma marki ei küsi. – M.M.)

Üks minu sinusse armumise põhjus oligi see, et sa laulsid Joplinit nii vägevalt.

Käisid mul akna all serenaadi laulmas. Vähemalt üks kord oli küll, eks, ega ma midagi sellist ei ole välja mõelnud?

Mina mäletan seda, kui ma sind kultuurimaja juurest koju saatsin ja vaatasin, et sa oled veel peajagu pikem minust. Siis läks aasta mööda ja enam ei olnud.

No näed…

Kiidan elu, et ta on andnud mulle võimalused. Kui poleks Rapla keskkoolis olnud muusikaõpetaja Ülo Välingut, kes seal bändi arendas, ja kui vend Mati (muusik Mati Vaarmann – M.M.) poleks bändi teinud… Ei kujuta ette, kas me Toivo Susiga (muusiku ja helindaja Tõnu Susi noorema vennaga – M.M.) oleks sattunud bändi, kui me vennad ees poleks olnud. See oli nagu ette määratud.

Nagu juba ütlesin, antakse elus valikud. Lähed ju kaasa sellega, mis sulle meeldib. Ja kui teed seda õigesti, siis jõuadki sinna punkti, et oled väga rahul sellega, mida oled teinud.

Kui palju sa üldse mõtled Rapla noorusele. Kas nostalgitsed ka?

Ma pole nostalgitseja, ma vaatan ettepoole. Olen lõpetanud TPI tööstuse planeerimise erialal, olen hingelt planeerija. Mul peab olema plaan ees, mida pean tegema, ja siis elangi selle nimel ja teen neid asju. Mulle on tähtis, et kogu aeg peab mingi perspektiiv olema. Ma pole see, kes pidevalt tagasi vaatab. Või võib-olla pole ma selleni veel jõudnud.

Saan aru. Mul on ka vahel nii, et mingi asi justkui peaks nostalgiat tekitama, aga seda pole.

Miks peab? Kus see kirjas on? Kahe kõrva vahel. Meid on õpetatud, et peaksime meenutama lapsepõlve, kui helge ja tore see oli. Loomulikult oli tore, aga selle järele ei pea nostalgitsema. See lihtsalt oli ilus aeg minu elus.

Raplas tõesti oli väga tore elada. Ei mäleta, et kordagi oleks igav olnud.

No seesama Rapla bänd, Omega, pani ju su lavakarjäärile alguse.

Loomulikult. Koolibändidest on paljud pihta hakanud. Õpid lava tundma ja ära tundma, kas see sulle üldse meeldib. Kui meeldib, siis kannatad kõik ära.

Kas praegu ka vahel tantsuks mängite?

Pidevalt. Asutuste peod ja sünnipäevad – me teeme ju kõike, peale suurte kontsertide on ka tavatöö. Kuhu kutsutakse, sinna läheme. Professionaalse muusiku asi on teha seda, mis leiva lauale toob. Ainult kontsertidega ära ei ela.

Eestis ei ela ära, aga Venemaal…

Venemaa oli ammu ära. Seda pole, mis tast enam rääkida. Muidugi olid suured staadionid ja spordihallid. Ma olen selle tee läbi käinud. Tean, mis see on.

Ma olen õnnelik, et olen – ükskord lõin kokku – 33 riigis laulnud. Olen pool maailma läbi sõitnud ja oma tööga rahul. Praegu esineme Eestis ja ma naudin seda, et saan teha, mida tahan, ja täpselt nii palju, kui tahan.

Olen jõudnud sellisesse etappi, kus saan otsustada, mida teen. Pole sundust selja taga. Töökoormuse ka loon endale ise, kas vähendan või suurendan seda.

Töökoormus on – nii ei tohi sulle öelda muidugi – sinuvanuse naise kohta ikka kolossaalne.

Nii kaua kui kutsutakse, tuleb teha. Ja see on rõõm. Naudime seda, mis teeme. Näiteks oleme elu endale niipalju lihtsamaks teinud, et öösiti koju ei sõida, vaid ööbime kontserdipaigas. Hoiame ja austame iseennast.

Oled suutnud elus tulla läbi Vene kollase meedia, tule, vee ja vasktorude ja saanud hakkama. Mis omadus see on?

Ma ei ole konfliktne inimene, ma ei roni skandaalidesse. Enamik artiste mõtleb ju ise endale skandaalid välja. Mul õnneks pole elus seda vaja olnud, tööd ja leiba on jätkunud ka ilma selleta. Olen oma karjääri üles ehitanud sellele, et inimene tahaks uuesti kontserdile tulla. Selleks pole vaja, et kukuksin lava äärelt alla, et minust kirjutaksid kõik lehed. Paljud artistid mõtlevad igasugust jura välja. Räägivad oma haigustest ja millest veel. Ma ei saa sellest üldse aru.

Meile on tähtis, et inimene ei pettuks me esinemises, vaid tahaks järgmine kord jälle tulla. See on meie reklaam. Mitte see, kas ostsin seitse uut kleiti.

Kas oled seitse uut kleiti ostnud?

Need ma ostan niikuinii, et oleks, mida kontserdil vaadata ka. See käib kontserdi juurde, aga see pole eraldi eesmärk.

Mind võlub see, kui ütled, et sa ei müü skandaali, vaid seda, kuidas laulad.

Et inimesed tuleksid uuesti. Olen päris pikalt laulnud ja nad on tulnud. Praegu on nii tore, et noored ka on hakanud kaasa laulma. 12–13aastased ja 10aastased teavad laule ja laulavad kaasa. Rääkimata siis nende vanematest ja vanavanematest.

Kas oma lapselastega suhtled?

Loomulikult. Pühapäeval on meil siin tore saunapäev. Noored tulevad sauna ja saab nendega jälle juttu vesta, aga muidu on lapselapsed rohkem kompuutriinimesed, nagu kõik noored. Nad on ikkagi juba 15 ja 12, varsti 16 ja 13. Teismelised, kellel juba omad mõtted ja tegemised.

Kas nad saavad aru, et sa oled üks Eesti sajandi naistest?

Ma arvan, et nemad vaatavad mind ikka kui mammat. Nii palju, kui võimalik, olen ikka püüdnud olla tubli vanaema, oleneb ka, kui palju kodus olen olnud ja kui palju abi vaja on olnud.

Kõik on tipp-topp. Väikemees mängib saksofoni ja viiulit, laulab kooris ja veel ka joonistab, on eriline. Suurem on arvutifänn. Mis neist tuleb, näitab aeg. Leian, et noortele tuleb anda võimalusi ja siis nad valivad, millega tegelema hakkavad. Mind ka pole keegi millekski sundinud.

Vend Mati ikka sundis sind noorena muusikat tegema ja klaverit harjutama…

Tema ei sundinud. Ta lihtsalt juhtis tähelepanu, kui ma tegin midagi valesti. Bändis oli tema kogemus ju ikkagi suurem. Me muide koos käisime ka Rapla perekonnaseisuaktide büroos muusikat tegemas. Kui Mati kooli ära lõpetas, siis jätkasin. Võin öelda, et olen 16aastaselt peale ise raha teeninud.

Mina mäletan, kuidas su isa ehitas Kirovi kalurikolhoosi maja. See pani märkama, et vaat, kus on mees.

Jah, Mati elab praegu selles majas. Isa oli meister, ta oskas kõiki töid ise teha. Loomulikult oli abimehi ka. Mu ema ja isa olid mõlemad väga töökad. Võib-olla on minu töökus ka nendelt pärit. See teadmine, et kui midagi tahad saada, siis ikka ise pead tegutsema.

Raplas üks põlvkond teab kohta, kus asus Anne ema pood. Kui Raplas oli Taimo Tammiku fotonäitus, kus Rapla vaated 1966. aastast ja sama koht 56 aastat hiljem, siis kuulsin, kui piltide vaatajad jälle seda väljendit kasutasid.

Jah, see pudupood või parfümeeriakauplus. See on tore jah. Ma ise läksin ju ka pärast kooli iga kord ema poest läbi. Kihvt oli vaadata, kas oli tulnud välismaa nööpe või kreeme või midagi. Praegu inimesed selle peale ei tulegi, et oli aeg, mil näiteks kokkupandavad vihmavarjud olid kui väikesed hiina imed.

Su ema oli ilus naine ka. Ma ei määri praegu sulle mett moka peale. Mul on meeles, kui ilus ja hoolitsetud ta oli.

Oli küll. Mäletan, kui ema ükskord tuli koju kooperatiivi kooriproovist, kus vend Mati oli mänginud klaverit. Ema rääkis, et keegi ei uskunud, et Mati on ta poeg, sest nii noorel naisel ei saa nii vana poega olla. Ema oli õnnelik. Igale naisele meeldib, kui nii räägitakse.

Mati näeb ka hea välja. Ta on väga sportlik praegu. Kui sai 50, siis hakkas hokit mängima. Pillimehed käivad koos hokit mängimas.

Sul on siin ka mingi jõumasin?

Velotrenažöör. Ma käin iga nädal pilateses ja siis kodus teen ise harjutusi. Peab ennast ju vormis hoidma, nii palju kui võimalik.

Kui mõtlen su laulmisele… Hästi palju räägitakse, et kui annad laval välja palju energiat, saad selle tagasi. Publik plaksutab ja annab tagasi. On see nii?

Loomulikult, see ongi nii. See on selline nähtamatu energiavahetus. Minu tasu on sära vaatajate silmades, see annab jõudu. Nagu mingi õnneenergia, mis jõuab meile lavale ka. Tuled koju, oled küll natuke väsinud, aga on energiat edasi minna. See lihtsalt on nii.

On sul elus lugemiseks ka aega olnud?

Ausalt öeldes ma mingi lugemismeister pole. Pigem teatris vaatan, kuidas teised etendavad mulle raamatuid.

Eks ma muidugi lugenud ole, aga praegu sellega kiitlema ei hakkaks. Vanasti, kui sai sõidetud pikkadel rongireisidel või lennukis, siis ikka oli raamat kogu aeg kaasas. Aga siis lugesin rohkem kriminulle, nii-öelda meelelahutust. Kunagi, kui oli huvi õppida vene keelt, hakkasin ka vene keeles lugema, aga siis ikka peamiselt armastusromaane ja kriminulle.

Mis tundeid sus tekitavad meri ja ookean?

Mulle meeldib puhkuse ajal meres ujumas käia. Ookeanis kahjuks ei saa ujuda, sest seal on sellised lained, et võivad su vastu kive puruks peksta. Ookean on võimas ja justkui üle sinu. Meri, mõni lahesopp on mulle lähedasem.

Kuidas sa jumalasse suhtud?

Usun mingisse jõudu, mis on olemas ja meist tugevam. Vahel kujutan ette kosmoses seda musta auku, kuhu kõik läheb. Kuidas see on võimalik, et lõpmatus on lõpmatus ja ongi lõpmatus?! Sellest ei saa aru. Aga võib-olla just selles lõpmatuses ongi mingi jõud, mis meid mõjutab. Kas ta on jumal või keegi muu, see on juba igaühe enda teha. Nagu sa tead, on jumalaid nii palju ja nii erinevate nimetustega, nii et mingi jõud, mingi ettemääratus võib-olla kusagil on.

Ma ei saa ju seda eitada, et meist igaühel on oma saatus. Aga saatuse kujundad ise. Kas seda, kuidas oma saatuse kujundad, keegi juhib, ma ei oska öelda.

Mõtlen, kas suutsid mind veenda, et sina oled alati õnnelik?

Keegi ei ole alati õnnelik. On paha tuju ka. On raskemad päevad, oled väsinud… See on kõik elu osa, aga see ei tähenda, et oleksin õnnetu.

Kas sa oleksid mulle paha tujuga öelnud, et ei, täna või ülehomme kokku ei saa.

Ei. Otsus oli seal, et kas me saame sinuga kokku või ei saa üldse. Kui ma olin nõus, siis me teeme selle ära. Ma ei saa nii, et kolme päeva pärast, mul on siis juba teised tegemised. Nagu juba ütlesin, olen plaanimajanduse armastaja – kui luban, siis teen.

Seda ka, et kuigi vahel on paha tuju, ei ole artistil seda kunagi. Kui artist lavale läheb, on tal alati hea tuju, ükskõik, kuidas ta end tegelikult tunneb. See on treenitus.

Ma tean, see on näitlejal ka nii. Aga mul on olnud ka nii, et inspitsient oli minemas lavale ütlema, et etendus jääb näitleja haigestumise ära – mul oli hääl ära. Ja siis tuli hääl tagasi ja sain ikkagi mängida.

Jah, tuleb tagasi, aga pärast on hullem. See on see, et kas lähed sellisele riskile, kui palju ennast hoiad. Minul on näiteks alati kaasas Bioblock (Eestis toodetud viirustevastane ninasprei – M.M.), olen ka gripi vastu vaktsineeritud.

Olen ka see, kes läheb pärast kontserti ära, ei jää pildistamiste ajaks. Teinekord ei saada sellest aru. Ärgu inimesed pahandagu, ma lihtsalt hoian ennast sellega. Et mitte vabatahtlikult viirustega kokku saada. Ma väga palju ei riski selliste asjadega.

Nojah, sajandi naine Anne Veski….

Kes oskas seda arvata, kui vanasti Rapla tänaval kahekesi jalutasime…!

Kas Ita Everil oli eesmärk saada Eesti parimaks näitlejannaks? Kui mina laulma hakkasin, polnud mul ka kunagi mõttes, et minust saab üleliiduline staar või Eesti staar. Mul oli küll suur soov laulda Estonia kontserdisaali laval ja kui siis seal laulsin, jalad värisemas all, oli see mu õnne tipp. Kaugemale ei osanud ei vaadata ega mõelda. Õnneks on elu mind edasi viinud ja mina olen sellega kaasa läinud.

Noh, kas said kätte jutu, mida tahtsid?

Päriselt ei saanud. Ega sa ennast nii väga ikka ju ei ava?

Aga äkki ma olengi selline?

Ma olen tegude inimene ja usun tõepoolest, et kõik, mis sul kahe kõrva vahel, on enda teha. Keegi ei pane sulle midagi pähe, vaid ise genereerid oma mõtteid. Olen lugenud, et ei tohi vanasse kinni jääda, vaid pead looma endale ka uusi mõttemustreid ja siis tekib uusi lahendusi.

Mina olen teinud seda, mis mulle rõõmu pakub, ja see teebki mu meele rõõmsaks ja õigeks selles mõttes, nagu ma ise seda tunnetan. Mida rohkem kodus istuda ja nutta, seda hullem on. Mine kasvõi lao puid, ja juba on mõtted paremini. Et muremõtteid peast ära saada, pead hakkama tegelema millegagi, mis sulle teisi mõtteid pähe toob. Tuleb härjal sarvist kinni võtta. See on naljakas, et vanasõnad kõik ongi õiged.

Ma tahaksin kiita oma bändikaaslasi ja sõpru, kes kõik aitavadki elust rõõmu tunda.

Ilmus Maalehes. Pildi joonistas Valdek Alber. Muud fotod erakogu.