Narva Vaba Lava saalis esietendus tadžiki lavastaja Barzu Abdurazzakovi lavastus „Hullumeelse päevik”.Kristo Viiding näitas hullumeelsuse kulgemist ja hulga selle ohtlikke varjundeid.
Märkan, et ma taas ei taha kasutada teatriarvustuses tavalist sõnastust – näitleja mängis; Kristo Viiding mängis hullu. Nii öeldes võtaksin ma justkui selle rolli suurust, mille Kristo laval loob, vähemaks. Samas öelda, et Kristo Viiding oli laval hull, poleks ka täpne. Pigem siis ikkagi nii, et näitleja Kristo Viiding puges laval oma tegelase nahka, kes oli hullumeelne. Puges sellesse nii, et teda ennast välja ei paistnud. Ta muutus nii, et muutusid hääletoonid ja liikumine, kehahoiak. Selleks oli ennekõike vaja muuta sisemist vaimumaailma. Näitleja justkui unustas iseenda ja oli laval hullumeelse mõtlemisega.
Ta tegutses laval nii, et tema monoloogid, päevikukatked muutusid dialoogideks. Paberid said partneriks ja kujuteldavad tegelased elavaks. Normaalsuse motoorika kadus. See on näitlejameisterlikkuse tulevärk. On moondumine, mis teatrikunsti imeks teeb.
Tegelase närvilist intensiivsust väljendasid meeleseisundite ülikiired muutused. Need peegeldusid näitleja näos ja kehahoiakutes. Alles jõudis üks meeleolu tekkida, kui juba ilmus teine ja just see – üleinimlik emotsioonide hulk – tegi Kristo hullu hullumeelseks ja hirmutavaks.
Veel iseloomustas tema hullumeelset üks meeleseisund – nullseisund. Emotsioonita, huuled liiguvad, peaaegu arusaamatu vaikne sosin, mõttest aru saamiseks peab pingutama… Ja siis kohe hääletoon, mis ei lase kahelda, et tegemist on terve inimesega. Ja alles seejärel jõuab kohale, mida ta ütles, ning saad aru, et see ei ole terve inimese jutt.
Kristo Viidingu hull pani mõtlema meie psüühika haprusele. Sellele, millal käib klõps ja sa kuuled koeri kõnelemas, usud, et nad saadavad üksteisele kirju, arvad, et Hispaania on tegelikult Hiina, et naised armastavad kuradit, kes poeb ordenisse, ja et oled Hispaania kuningas…
Millal käib klõps ja usud hullu?
Stockholmi sündroom
Kui Kristo Viiding oli mind – ja usun, et ka teisi vaatajaid – oma lavalt saali paisatud hullumeelse energiatulvade vaheldumisega vaimustanud, mõtlesin Stockholmi sündroomile. Nähtusele, kus pantvang ilmutab pantvangivõtja vastu poolehoidu. Pantvangivõtjas on kõik negatiivsed omadused kuni selleni välja, et ta kohe sind tapab, ja sa hakkad teda õigustama. Sisuliselt plaksutad kurjusele.
Mõtlesin ka Stalini kultusele. Muidugi võib mõelda, et rahva palav armastus „suure juhi” ja „õpetaja” vastu oli vaid hirmust sündinud väline mask, aga kindlasti oli see ka massipsühhoos ja olid miljonid inimesed, kes Stalini suurust uskusid kahtlusteta. Uskusid kurjategijasse. Uskusid hullu. Usuvad ka täna.
Mõttekäigule Stalini juurde juhatas alateadvus mind hiljuti Draamateatris nähtud „Totalitaarse romaani” lavastuse ajel, kus Kristo Viiding tegi mitu rolli, teiste seas ka kirjanik Mihhail Bulgakovi oma. Viidingu hullumeelsel ja Bulgakovil on seos ja mitte vaid see, et neid mängib üks näitleja. See seos on ka, et kateedrist hullupalatisse on ainult väike samm… Seoseid on rohkem, muidugi.
Tundub, et Kristo Viiding on oma näitlejaotsingute teel saavutanud sellise küpsuse, mis lubab tal teha seda, mis muudab rollid erakordselt mõjuvaks. Siin on üsna kindlalt määravaks pühendumine ja enesest peaaegu kõige andmine. Sõna peaaegu on öeldud selleks, et midagi peab ju pärast sellist äraandmist ka alles jääma.
Kristo Viidingu hull Aksenti Ivanovitš Poprištšin ütleb muide: „Ja see kõik tuleb sellest, et inimesed kujutlevad, et aju asub peas, aga teda pole seal! Ta tuleb tuulega Kaspia merelt.”
Lavastaja monoloog
Pärast „Hullumeelse päeviku” Narva esietendust peetud kohtumisel publikuga, küsisin lavastaja Barzu Abdurazzakovilt, mis ajendas teda lavastama just seda Nikolai Gogoli 1834. aastal kirjutatud teksti. Mis oli peamine idee?
Meister vastas nii: „Kui inimene enam ei hoolitse enda eest, kui ta loobub moraalist, kui ta ei tegele enda sisemise ega välise hügieeniga, kui ta kõigis oma puudustes näeb vigu väljaspool ennast, siis ta ütleb stopp elule ja tegeleb jamaga.
Kui jumal jätab inimese maha, siis muutub inimene möödapääsmatult Aksenti Ivanovitš Poprištšiniks. Kõik tänane korralagedus, mida me enda ümber näeme ja mille pärast muretseme, kõik sünnib just selliste hullumeelsete Poprištšinite kätetööna. Pole tähtis, kas see juhtub Iraanis, Afganistaanis… Poprištšinid on Austraalias, on Ameerikas… kus, see polegi tähtis, Poprištšin on igal pool Poprištšin.
Kogu tema armsuse juures, nagu kohati mängib teda Kristo Viiding, me rääkisime proovides, et Porištšin on ohtlik. On alati ohtlik. Lavategelane võib mõjuda ilusana, sest ta on kujutlus. Aga hoidku meid Jumal selle eest, kui täitub tema unistus ja temast saab polkovnik, kindral või imperaator. Siis nad hävitavad, põletavad kogu maailma. Nii kirjutas Gogol, vähemalt minu meelest, ja just sellepärast ma selle materjali poole pöördusin just täna.”
Ilmus Maalehes. Pildistas Anastassia Volkova.
Hullumeelse päevik
Lavastaja BARZU ABDURAZZAKOV. Kunstnik RIINA VANHANEN. Muusikaline kujundaja ARDO RAN VARRES. Valguskujundaja PRIIDU ADLAS. Laval KRISTO VIIDING.
N 31.10.2024 19:00
Hullumeelse päevik
Von Glehni Teater, Tallinn
K 13.11.2024 19:00
Hullumeelse päevik
Rae Kultuurikeskus
P 17.11.2024 19:00
Hullumeelse päevik
Kiili Rahvamaja