Peeter Tooma (77) noore mehena salvestatud „Viimse reliikvia” filmilaulud tõid talle kätte ja kõrvu aegadetaguse kestva aplausi. Selle kaja kostub raadiost tänini. Peeter Tooma Varbla kandi Liiase talu juttudest kajab aga vastu ühe mehe elu võlu ja valu.

Viiskümmend aastat tagasi ostetud maakodus on siis, kui meie sinna külla läheme, koos kolm põlvkonda. Peeter koos naisega, nende kolm tütart koos oma meeste ja lastega. Ja me kõik mahume sellesse paradiisi ära ilma üksteist segamata. Jaanilõkke ääres oli sellel aastal 24 inimest, pea kõik Peeter Tooma oma pere liikmed.

„Mulle piisab Viiraltist ja tema naistest, tema kaamelist!” ütleb Peeter Tooma, seistes enda istutatud täiskasvanud ebatsuuga kõrval, seepeale, kui katsun jutu kaasaegse kunsti peale juhtida.

Kui lahkume, võtab Peetri keskmine tütar Iiris minugi mulje oma sõnadega kokku. „Isa teeb kogu aeg niivõrd fantastilist nalja… aga tegelikult on tal valus.”

Ennast siia sättides mõtlesin, et küll sinus ikka on palju rõõmu ja elutervet maailmasuhtumist?

Mida sa enne surma nutad, püha taevas! (Naerab kaasakiskuvalt)

Maailmavalu ju ikka tuleb peale?

Need on olnud juba, ammu olnud. Vaat kui hea, et see jutuks tuleb. Mul üks dokfilm jäi tegemata, 25 aastat tagasi. Tahtmine oli. Pisike seltskond, Jaan Kruusvall, Olav Ehala, Dorian Supin… Mina tahtsin teha filmi nimega „Issanda loomaaed”. Seal loomaaias olid siis mehed, kes ei oska eest ära minna, kellest suurt tolku ei ole, aga kes koos käivad õiendamas. Pidasin silmas sõpruskonda, kes käis palli mängimas Kalevis. (Peeter Tooma on 191 cm pikk. MM).

Seal olid mehed Mikk Mikiverist alates, kirurgid, arhitektid, diplomaadid, tõlkijad, disainerid… Selle filmi mõte oli just see, et maailmavalu on kõigil olnud, aga nüüd on juba 10 aastat vabadust nauditud, et polegi, mille nimel elada. Hilja on ka midagi uut õppida… Selline lugu. Mõeldud oli, et sõber, operaator Dorian Supin jookseb kaameraga mööda mänguplatsi ja garderoobe ja saab sealt mahlakat teksti. Jäi tegemata. Arvati, et tuleb filmida nooremaid mehi.

Hea mõte kindlasti. Kahju, et tegemata jäi.

(Hiljem näen selle filmi kavandit, ja saan teada, et enamus kultuuritundlikust korvpalliseltskonnast ei olnud siis väga üle viiekümne. Ja seda kavandit iseloomustab selline tekst: „Korraga oleme samas liigas ülekaalustuva Euroopa ja USA keskklassi igavlejatega – apartment soe, külmik kummis, sari jookseb. Igiporiseva karu näiliselt põdur talveuni teeb metsamehe muretuks ja laisaks. Ning kui vaenlast ühendamas pole, käibki nohinal ja omaette, üksildane igav siblimine… (KUI POLEKS MEESTE MÄNGE?!)” MM)

… Sääsed söövad. Lapsed ükspäev pärisid, mida mina 40 aastat tagasi suitsetasin. See oli Belomorkanal. Paberossid.

Mul on mälupilt Ita Everist, suitsetamas paberossi Vene Draamateatri publiku jalutusruumis.

Pühas, kuldses aristokraatide kohas.

Loen kõikjalt, et oled Eesti laulja. Tegelikult oled lõpetanud lavaka viienda lennu (1968–1972). Miks sinust näitlejat ei saanud?

No ei osanud, noh.

Sa lõpetasid…

…kiitusega. Jah, seda küll.

Ei osanud? Mis jutt see on?

Tõepoolest, ma nägin oma perspektiivi… Olin Draamateatrisse kutsutud ja seatud. Juhtus niimoodi… Ära seda kirjuta. Oli nii, et siis tuli lavakas teha kolm diplomietendust. Olid valmis „Seitse venda” ja „Mikumärdi”. Plaan nõudis kolmandat ja meil ei olnud. Panso käis vahepeal Aafrikas pilti tegemas. Tuli tagasi ja pakkus, et teeme kapustniku (kirju meeleahutuslik kava) , andekad poisid kõik, laulate, mängite, teeme paar stseeni ka vahele… Teeme! Istusime esimest korda koos ja Panso ütles, et nüüd, Peeter, te laulate neid omi laule. Mina ütlesin, et ei, ma neid musta mehe valusaid spirituaale kapustniku sisse küll ei taha panna. („We shall overcome” kutsub end kokku võtma, vaenule vastu hakkama, elama kogu ilmaga rahus, üksteisemõistmises. MM)

Volli vaatas mind, et kuidas ei taha? Oh sa poiss! Ju tal oli paha tuju ka, kärgatas nagu pikne. Juhan Viiding ja Tõnis Rätsep püüdsid asja mahendada, tõusid püsti, et ei, see pole nii mõeldud. Volli lõi tagantkätt ukse prauhti kinni ja nii lõppes mu Draamateatri karjäär. (Naerab kaasakiskuvalt).

Ära keela sellest kirjutada, see on kultuurilooliselt tähtis lugu.

Ma õppisin ikka väga palju selle kooli ajal seal. Aga edasi oligi televisioon. Martin Veinmann, mu kursakaaslane ja kossuvend, on siiamaani Draamateatris. Vinge vanamees!

Kas Juhan Viiding oli te kursusel n-ö teiselt planeedilt?

Ei, seda me ei tundnud, lihtsalt ta elas intensiivselt ka väljaspool kooli. Ta tegi kõike kärmemalt kui meie. Istus andekate inimestega Pegasuses (Omaaegne kultuurikohvik kirjanike majas. MM ). Meil ei olnud aega ja raha seal istuda, aga vaimuelu käis seal. Milline temperament oli tal! Mõtleja, intrigeerija.

Käisime vaatamas kolmandal kursusel kogu seltskonnaga Keilas Ameerika filmi „Intsident”. Millegipärast näidati seda just seal. Film selline patriootlik. Metroos saavad kokku kaks sõpra. Üks on õnnelikus abielus väikekodanlane, teine tuleb sõjast, käsi kaelas, merejalaväelane. Sõbralik kokkusaamine. Ja siis satuvad vagunisse n-ö kolm õiget, kõva meest, kes hakkavad rongireisijaid kiusama. Kui nad hakkavad mõnitama üht naist, kes rongis koos lapsega, ei kannata meremees välja ja astub vahele. Siis tekib kaklus, aga see sõber, kes on ka sõjaväes käinud ja korralik pereisa, tema ei sekku, vaatab pealt nagu ülejäänud rongitäis sõitjaid.

Kui film oli ära vaadatud, sõitsime rongiga Tallinna tagasi ja vaatasime ringi, keda meie võiksime santažeerida. Juss ütles, et ärme ikka naistele kallale lähe ja hõikas üle rongi: „Sina ei tea midagi.” Võttis mult prillid ära. Mul prillid miinus 7,5. Ma ei näe midagi. Ütlen, et anna tagasi, tema, et ei anna. Käib ringi, sätib prille ette ja taha, näitab kõigile just seda kõva meest. Julmad mängud. Keegi ei astunud vahele. Ei mingit vahet Ameerikal ja Nõukogude Eestil.

Kuidas sa folgi ja protestilauludeni jõudsid?

Biitlid on selle taga. Ja Elvis Presley, kelle häält ma üritasin natuke järgi teha. Mitte miski muu ei huvitanud hallide silmadega prillipapat. Ma käisin suvel tööl oma ema juures – ta oli arvestaja margariinitehases – kaste löömas. See oli päris raske töö. Kujutad ette, kui tuleb 25–30kilone kast sealt luugist, see oli nagu Chaplini filmis. Vineerkastile lööd kaane peale ja siis ka plekist nurgad. Teravad ka ja kui ei jõua, siis tuleb august juba järgmine. Jõle mahv, aga raha ka maksti nii, et ostsin maki. Üks esimesi makke meie klassi poistel ja siis läks nii, et laenutasin Kõrvitsa Tommilt kitarri maki vastu. Viimases klassis oli meil juba oma bänd. Ei tundnud me nooti ega midagi, võtsime soome ja eesti rahvalaule ja müdistasime nad rockiks.

Folk on üldse segane mõiste, vähemalt minu jaoks oli ta rohkem vastuhakk ja õiendamine. Lihtsate vahenditega kogu maailmakorra, härrade või seltsimeeste vastu.

Tänu muusikale sain ma selgeks inglise keele. Nuusutasin Ameerikat. Noored olid Vietnami sõja vastu, presidentide vastu. Pete Seeger ja teised, lihtsa näoga tõsised mehed. Mul oli siis väga hea ülevaade sellest. Aus ja puhas värk kõik.

Estraadistuudios käisid sa enne lavakat?

Jah. Käisin muusikakoolis ka ühe aasta. Ma ei saanud Pedasse inglise keelde sisse. Öeldi, et mul on mingi naljakas aktsent ja see ei sobi Oxfordi neidudele. Kui oleksin sisse saanud, oleksin olnud inglise keele õpetaja hoopis.

Ja Sofia noorsoofestivalil 1968. aastal sa said kuldmedali?

Jah, süngelt ähvardav „Ei, uhnem” ja lootusrikas „We shall overcome”. Laulud lauludeks, aga žüriis oli üks Soome kommunist, kes olla öelnud, et tema muidu ei lahku siit, kui see eestlane ei saa kuldmedalit.(Naerab taas nii, et võimatu on mitte kaasa naerda.)

Räägid nii, nagu ei oleks maailmas mitte midagi muutunud.

Ega ei olegi.

Need Reliikvia laulud…

…oh jumal küll!

Mis oh jumal, see nüüdne esiletõstmine filmilaulude seast ja see, et „Pistoda laul” hääletati teisele kohale, on aplaus sinu noorusele ja laulmisele.

Tagasihoidlikult öeldes: ennast upitada tagasihoidlikkusega on paha, aga minu teene on seal tõesti väike. Mõtle, Paul-Eerik Rummo tekstid kestavad siiamaani. Kõik.

Muidugi, ma olen sinuga väga nõus. Aga see, kuidas sa neid laulsid, see ka jäi meelde. Olin 14 siis, kui film tuli. Ja kuulasin Rollinguid, ma arvan. Aga sa laulsid ennast meelde. (Siinkohal tulevad kaks linnukoera ja üks poeb mulle käe alla. Hiljem saan teada, et tegu on Wales`i springerspanjelite Morgani jaFujiga.)

Kuulge, te olete ju märjad. Minge ajage linnud murelite otsast ära!

Ma ikka sellele noorepõlveasjade peale aplodeerimisele mõtlen, see peaks ju rõõmu tegema?

Noh, jah. Eks see kõik on olnud. Tuleb aeg-ajalt lainena teistele tagasi. Ise ju tead seda kogu aeg. Vahepeal ma 45 aastat ei laulnud midagi.

Siis, kui kossu ka ei saanud enam mängida ja koroonaaeg tümitas, tuli uuesti tahtmine suu lahti teha. Eestindasin mitmeid, millest meie profid millegipärast mööda vaadanud – Tracy Chapmani, Pete Seegeri,Violeta Parra, Cat Stevensi, Joni Mitchelli lugusid. Sõber, imelaps Tõnu Raadik oli ja tuli appi. Innustas. Ühes sellises, sümboolselt uues vanas nimega „Võrratu aeg”, pani mind kokku mu 14 -aastase tütretütre Mirteliga.

Olgu, sa olid tegija aastatel 1971–1974, sa korraldasid Kiek in de Köki tornis folgikontserte. Laulsid ise ka. Kes kõik seal ei esinenud – Priit Pedajas, Jüri Krjukov, Inna Feldbach… Miks see ära keelati?

Neli aastat olime kõike teinud omatahtsi, no selline hingelt ära, vandenõulik laulupidu. Sealhulgas tihtigi tundelisi spirituaale „orjade ööst”. Aga siis tuli ette ansambel Seela ja laulis neid eesti keeles. Ja oligi koputajail-keelajail pügalad käes. Olin teles tööl juba ja mulle helistas Telekomitee juht Raimond Penu: „Režissöör Tooma, minu juurde!” Läksin ja lajatas, et mis kuradi usupropagandat te seal teete !? No ja noorsoo hukutamine, vaenlase kätte mängimine (Seela noorim oli 14aastane Erkki-Sven Tüür. MM). Mind jäeti siiski tööle alles, aga tead, mis sarja mind siis pandi tegema. (Paus kannab.) Režissöör Tooma hakkas tegema sarja „Ordenid” – Punatähe orden, see orden, see… üks oli isegi Võidu orden. Sai Moskvas käia ja kohtuda marssal Žukovi lapselapsega.

Tuleme maa peale tagasi. Kui vana sa olid, kui selle koha siin ostsid?

1974 maipühade ajal käisin vaatamas, ongi 50 aastat tagasi. Olin 27aastane. Aga see oli sellest, et ahvisin ülejäänud seltskonda. Suvekodu oli Tormistel, Valteritel… Mängisin omasugustega kossu ja riietusruumis räägiti, et intelligentidel on nüüd nii, et oleks kuskile põgeneda, on neil mingisugune laudakene või küünike maal. Ma siis ütlesin ohkega, et mul küll ei ole. 800 m täht Rein Tölp lohutas, et tal on, lähme vaatame.

Mäletan, et kohtusime lähima naabri Jüriga. Tema oli Reinu sugulane ja talle seda maja soovitanud. Jüri oli maru kõhn ja väike, kaheksakandiline autojuhi müts peas, kavala ninaga. Ja kibe viinavõtja, kellel puss kogu aeg vööl. Köök oli maast laeni täis suitsetatud, väga koloriitne värk. Kunagi pääsenud ühe lapsega naise tiiva alla, teinud kaks poega veel juurdegi. Tubli mees.

Aga Reinu naisele, priimabaleriin Tiiu Randviirule see koht ei meeldinud. Tuli välisesinemistelt Indias, väsinud. Ja sulle pakutakse sisselangenud rehetuba, ohakamüür ümber maja. Ja kõrvalhoones, tolleaegses kolhoosilaudas, 35 mullikat sõimlemas sees. Nii see Rein Liiasest ilma jäigi.

See käeline värk, ehitad ja teed ise?

Eks ma ise olen siin neid asju putitanud. Väga kehv ei ole. Näe, selle sauna tegime Hagiga (Hagi Šein, Peetri sõber, kelle ärasaatmine oli olnud Tallinnas paar päeva enne meie külaskäiku. MM) kahekesi. Poolpalgist.

Selle koha nimi on Liiase. Mida see tähendab?

Sellise nimega kohti on siinkandis neli. Äkki tuleb see liigkasuvõtjast? Et tegelikult on Varbla Pets üks igavene liiasevõtja.

Elu on kokku viinud siin üsna paljude naabritega, meistrimehed on abiks käinud, üks oskab üht, teine teist tööd. Käid vajaduse pärast nendega läbi ja siis juba käid läbi ilma igasuguse põhjuseta. Käid külas, ainult rõõmuga.

Viina ei võta nendega?

Mina ei võta. Nii saab, on võimalik. Eks ma olen ühekülgne. Kui ma oleksin jäänud Draamateatrisse noorena, siis oleksin hakanud mängima Mati Klooreni dublandina partorge ja selliseid mehi. Tore usin prillidega riigitruu. Teised teevad pulli ja nalja ja siis mina etendaksin seda üht, kes kutsub korrale. „Seitsmes vennaski” olin Aapo, kes ütles vennastele, et ärge kakelge. Oleme mehed ja läheme ikka kooli.

Mida sa BFMis, filmikoolis õpetasid?

Suhtlus, televisiooni algtõed, esinemisoskused, mitmekaameratöö. Seal oli ilus stuudio. Võtsime asju üles, analüüsisime. Mängisime kõik rollid läbi – oled režissöör, siis abi, siis kaamera taga… Puldisolek hakkas tervise peale. Kuus inimest on ühes rühmas, kuus rühma, igale poolteist tundi. Üheksa tundi järjest mikrofonid, kaamerad, ekraanid. Oma aja kohta oli see muidugi samm edasi, me alustasime Hagiga Haabneemes, endise kuulsa kalurikolhoosi ruumides. Seal oli paar väikest saalikest. Kõik areneb.

Jah. Protestilaul, kas seda enam ei ole?

Kuidas ei ole, räpp on protesti täis. Oh sa poiss! Tubli, Luukas. (Üks lapselaps toob meile lauale rabarberikoogi ja asetab selle juurde ka meepurgi, et kui kook on liiga hapu. MM)

Jah, argine kuidagi on see.

Oleneb mehest ja rõhkudest. Ma vahel kuulan öösiti, kui uni ära läheb, Vikerraadio ööasju. Selliseid imeilusaid, eriti naiste lauldud asju tuleb sinna. Väärt luule, väga huvitavate koosseisudega tehtud. Seaded on ägedad, lust kuulata… Liisi Koikson on omaette isiksus. Ta üdi, üdi temas on väga äge.

Georg Ots paneb heldima, kuulad ühte ja teist, mees laulis kuuskümmend aastat tagasi nii elegantselt ja vabalt, hingamine paigas. Ja kui veel mõelda, et tollal lauldi kõik otse. Nii nagu need „Reliikvia” lauludki. Orkester käima ja otse, algusest lõpuni. Kolm korda tehti läbi ja üks variant pidi kõlbama. Kogu lugu.

Georg Ots laulis „Reliikvia” laulud ju vene keeles filmivariandi jaoks?

Jah, ja hästi laulis, aga meelolu vahe oli vahel. Tema oli lauldes mudrõi tšelovek, õpetaja, isegi pessimist, aga mina oli noor loll, optimist – lähme ja paneme.

Oled sina mõnda Georg Otsa lauldud laulu ka laulnud?

Jah. Don Quijote tõotuslaulu. Ma mõtlesin, et kui teeks seda hoopis tüki maad madalamalt, mõtiskledes. Nüüd Hagi matustel laulsin seda a capella: Näed und? Ilmsi võimatut und ?/ Lööd väed, puruks võitmatud väed ?/ Su trots, võidab hirmu ja valu/ Kui ka ees lõpu õudusi näed/”. Ideaalne ju: Olid endale truu…ja su hing leiab rahu, kui liiv täidab silmad ja suu… No täpselt. Õiged sõnad. Siis aga eile… ei, üleeile juhtus nii, nagu ikka juhtub. Ütlesin mõned sõnad ette, tuletasin saunaehitamist ka meelde ja siis jõuan vana juudi tarkustest Calderoni ja Cervanteseni. Alustasin ja sain aru, et alustasin liiga madalalt, ei suuda sealt veel allapoole laulda. Hoopis retsiteerisin, alles poole teksti pealt läksin viisi peale. See oli kokkutulnutele ootamatu, kõik võpatasid. (Siin nüüd vaikime. Paus kannab.)

Sa mingit teispoolsust ka usud, et need, kes läinud, on seal kusagil alles?

Vaat selle koha peal on mul mingisugune kate ees. Mul on nii palju puid saagida ja lõhkuda ja tennist ja kossu mängida, et pole sinna aega minna. Iga minut on täidetud siin. Lõunatuul, ei, ikka idatuul puhub praegu.

Kas sa jälgid poliitilist elu ka?

Elu. Ma üsna palju jälgin. Loen mitmes keeles neid asju. Päris jube oli kuulata ja vaadata kahe USA presidendi võistlust äsja. Venemaa on ju kogu aeg olnud pisike, alaarenenud Ameerika… Kui Kolõmal või Magadanis elataks natukene paremini, tehtaks oma farme ja värke, siis ei huvitaks neid ei maailm ega Euroopa mitte üks raas…

See on kohalik mesi siin laual. Meie mesilasi ei pea, aga naabrid seda teevad. Otse meie maja tagant korjatud mesi, erinevad meed. Jah… sügistalvel võeti siit seitse hektarit metsa maha, kunagist Liiase kuusemetsa. Kuigi olin vahepealsel oksjonil ainus pretendent, vusserdati see RMK hõlma tagasi. Ega ma küll ei tea, kas ise oleksin suutnud haiget metsa päästa – üraskit on nii palju sees.

Oled ikkagi ju metsa sees?

Lageraielank paistab viirust läbi, näis mis sügistorm teeb. Küll see kook on meega hea!

Kuule, siin, nii on vist…

… Oblomovil hea elada? On küll! Tulge pidupäeval külla, saame heietada, süüa…

Ilmus Maalehes. Pildistas Viio Aitsam. Kolm laulu Peeter Tooma loal.