Tadžikistani mõttetark, lavastaja Barzu Abdurazakov on mõistujuttude mees. Muu hulgas ütleb ta, et impeeriume hävitab uhkeldamine. Ja et näitleja ülesannelaval olles on märkamatult suudelda vaatajate südameid.

Tutvusime Kesk-Aasia legendi, lavastaja Barzu Abdurazakoviga möödunud suvel Narvas Vabaduse festivalil. Vaheaegadel ajasime juttu. Nüüd on ta taas Eestis – produtsent Märt Meose kutsel – ja lavastab teatris R.A.A.A.M.

Kohtume vahetult pärast Tartus nähtud kahte lavastust, kus kesksel kohal on suured ekraanid ja liikuv pilt. Üsna ootamatult mu jaoks kinnitab lavastaja Barzu, et näiteks Kasahstanis ei tehta enam ühtegi teatrilavastust, kus ei kasutata kaameraid ja suurt ekraani. Ütleb, et see on epideemia, mood, millega tema kaasas ei käi. Näitleja peab ta sõnul olema ennekõike võlur. Selle juurde toob ta kohe ka kujundliku võrdluse, et näitlejaprofessionaalsus on see, et lavale astudes on sul ülekantud tähenduses kaasas kanister bensiini: „Sa valad ennast sellega üle. Süütad enda ja kui kahe tunni pärast leek kustub, siis publik näeb, et sa oled elus. Siis see on teater.”

Legendaarne lavastaja ütleb, et ta on alati valinud lavastamiseks materjali, mida pole kerge teha. Valib lood lavastamiseks sellepärast, et neid mõista, mitte sellepärast, et teab. Otsib koos näitlejatega: „Mõistatada, kõndida labürintides, leida võtmeid, märgata saladusi. Koos neid lahendada. Kaif on, kui leiad iga pöörde järel midagi uut.”

Mis on teie Kernus 4. juulil esietenduva lavastuse „Pärsia viimase keisri mõrv” teema?

Mistahes impeerium leiab oma lõpu, krahhi, sest minnakse liiga uhkeks. Hukule ei vii mitte majanduslangus või vaenlased, vaid just uhkeldamine. Pärsia impeerium, Kreeka ja Rooma impeeriumid – kõik hukkusid sellepärast, et uskusid end olevat võitmatud. Kui selle ülemäärase uhkuse juures tuleb võimule tsaar, kellel pole ajusid, siis ei hävi mitte ainult riik, vaid ka selle riigi rahva konstruktsioon. Kui valitseja on rumal, siis ta külvab rumalust; kui on loll, siis ümbritseb ennast lollidega ja lollus levib kogu maal; kui on varas, siis kogub enda ümber vargaid ja kogu maal levib vargamentaliteet. Vaadake Putinit. See on ere näide, kuidas arenevast maast on võimalik teha kerjuslik ja hullumeelne maa.

Ma lavastan näidendi, kuidas uhkus inimesi laostab ja riike lõhub. See on minu teema.

Mille pärast teie süda valutab?

Et käib Ukraina sõda. Et minu maa hukkub, minu rahvas degradeerub ja hukkub. Süda valutab sellepärast, et ma ei suuda selle vastu mitte midagi teha. Et ma ei suuda aidata, ei suuda teha maailma paremaks. Võin ainult oma valu väljendada.

Kuidas?

Valin tuhandetest näidenditest välja ühe, mis on mulle täna väga tähtis. Selle tule, mille näidend minus sütitas, annan edasi näitlejatele. Näitlejad omakorda annavad selle edasi vaatajatele. Kui etenduse kahe tunni jooksul teeme kedagi õnnelikumaks, siis on minu eesmärk täidetud. Kui suudame kasvõi neli inimest kahesajast panna mõtlema, olen õnnelik.

Ilus, aga see ei päästa maailma.

Mulle väga meeldib üks mõistujutt. Ühes metsas elasid kaks lindu, kes omavahel sõbrustasid. See mets läks põlema. Puu, millel nad istusid läks põlema. Üks suutis tulest välja lennata, teine jäi tulle. See ellujäänud väike lind lendas jõe äärde, võttis sealt nokatäie vett ja lendas tagasi metsa, kus möllas tulekahju. Ja nii ta siis lendas, kandes vett, edasi-tagasi. Teised loomad vaatasid seda ja ütlesid, et kas sa tõesti ei saa aru, et see, mis sa teed, on kasutu. Linnuke vastas: ma saan aru, aga kui ma suren ja kohtun jumalaga ja ta küsib, mis ma tegin siis, kui kõik olid hädas, siis ma vastan: oh, mu jumal, ma tegin kõik, mida ma sellel hetkel suutsin.

Vaikuses sisenevad me vestluseruumi Jaak Allik ja tütarlaps arvutiga, järgneb Jaagu ja Barzu minu jaoks üsna keeruline sõnu ja mõtet täpsustav vestlus. Lõpuks on Jaagul kirjas selline lause: „Meie, tema truude teenrite arvamus selle pööbli kohta, tema loomalike instinktide ja tänamatuse kohta, selle niinimetatud rahva julmadest instinktidest, mis anti talle vähestel juhtudel edasi, tema naiste, armukeste ja peamiste eunuhhide poolt…”. Jaak Allik jätab lause pooleli ja ütleb: „Ma saan mõttest aru ja teen pärast täpseks. Pean terviku üle vaatama.”

Selgub, et tegu on lõiguga, mille Barzu oli kirjutanud kogu loo mõistetvuse pärasta, selsamal päeval näidendisse juurde ühe tegelase monoloogina publikusse.

Ma mäletan seda kahe linnu ja metsatulekahju lugu Narva eelmise suve vabadusefestivalilt, lavastusest „Totalitaarne romanss”. Seal on Marius Ivaškevičius teid üheks peategelaseks kirjutanud. Eesti Draamateatris peaks see sügisel esietenduma?

Nii juhtus, äkki on mul võimalus tulla esietendusele.

Narvas te sõrmitsesite palvehelmeid. Mis keeles te palvetate?

Palvetan araabia keeles. Minu vanemad ei palvetanud. Aga vanavanemad kõik olid usklikud. Olen ennast ikka tundnud usklikuna.

2014. aastal juhtus minuga kummaline asi. Olin suures kriisis. Mul oli vaja minna proovi, aga ma ei tahtnud elada. Läksin välja. Sadas tihedat vihma. Mul oli soov ennast autode alla heita. Ja siis laususin: Jumal, ütle mulle, mida teha? Ma täidan sinu käsu.

Varsti peatus mu ees pisike Lõuna-Korea minibuss. See oli puupüsti inimesi täis, aga juht halastas mu peale ja ma surusin ennast sisse. Tilkusin vihmast, ei näinud mitte midagi. Äkki kuulsin bussi tagant otsast tulevat hääl, naiselikku baritoni. Hääl küsis: Barzu, kuidas sul läheb? Ma ei saanud ennast pöörata, aga tundsin hääle ära, see kuulus mu klassiõe õele, kellega lapsena ühes külas kasvasime. Neil oli kõigil äratuntav hääl. Oleksin pidanud küsima, kuidas läheb tema õel, aga nimi ei tulnud meelde. Teatri juures väljusin. Lõin bussiukse kinni ja meenus: ühe õe nimi on Shahodat ja teise õe nimi Ibodat. Esimene nimi tähendab tadžiki keeles usu vastuvõtmist, sõna-sõnalt “tunnistust”, ja teise õe nimi tähendab palvet. Ma olin vapustatud.

Läksin teatrisse, muutsin proovi ära. Helistasin tuttavale vaimulikule, kutsusin ta enda juurde ja ütlesin: õpeta mind. Olin saanud absoluutselt selge vastuse oma palvele.

Mis linnas te siis olite, kui see juhtus?

Dušanbes, Tadžikistani pealinnas.

Kas te oskate araabia keelt?

Ei. Ma õppisin ära palved selles keeles. Aga soove esitan oma emakeeles. Et perel läheks hästi, et mu lavastus õnnestuks, et mu lastel oleks kõik korras.

Nõnda, et usk aitab teil elada?

Ma nii ei ütleks, sest mu usk olen mina. Usk ei ole sild või kark, vaid ta on pigem nagu see puu seal akna taga, on hapnik. Usk on tõde.

Te teete oma tööd Kesk-Aasias?

Peamiselt jah. Aga Tadžikistanis, oma kodumaal, olen keelatud lavastaja.

Tean, et teie ema ja isa olid seal väga lugupeetud näitlejad.

Vaadake… (otsib sõnu) Minu maa on väga suures sõltuvuses Venemaast. Tadžikistani saab selles mõttes võrrelda Valgevenega. Mõlemad maad hukkuvad Vene survest. Tadžikistan on väga-väga raskes seisundis. Aga… ma leian, et kui olen osa sellest rahvast, selle maa kodanik, tegelen teatriga, siis ma ei tohi olla argpüks. Olin kohustatud välja ütlema, mida mõtlen. Hakkasin kirjutama ja rääkima, protestima. Ja siis 2010. aastal mul keelati töötada.

Kaks suve tagasi sõitsin koju Dušanbesse, mul oli kaks tööst vaba kuud. Kolm näitlejat tulid mu juurde ja tegid ettepaneku, et nendega midagi lavastaksin. Kui ütlesin, et olen tühistatud, siis nemad vastasid, et neile on see ükskõik, teeme seda enda jaoks. Tegimegi lavastuse „Mankurt”.

See lõppes väga halvasti. Üks noormees pandi vangi 11 aastaks, teine põgenes ja keegi ei tea, kus ta viibib. Kolmas istub koduarestis.

Teid ei puudutatud?

Mind ei puudutatud. Aga valitseja teab, et võib mind alati kätte saada. Olen palju ära ja töötan mujal, aga neil on mu naine ja lapsed Dušanbes. Nad on kui pantvangid. Sellepärast pean suu pidama.

Neli mu sõpra on vangis eluaegse tähtajaga. Palju sõpru on hukkunud, paljud istuvad vangis… selline olukord.

Miks teid ei puudutata?

Nad teavad, et kui minuga midagi juhtub, siis sellest tuleb suur skandaal. Võib-olla sellepärast. Nad ilmselt ei puutu mind, aga nad võivad hakata tapma mu lapsi. Seda ma kardan.

Kes on mankurdid?

Mankurt on mäluta inimene, kes täidab kõik peremehe käsud. Selle mõtles välja kirjanik Tšõngõz Ajtmatov, kes kirjutas sellest romaanis „Ja sajandist on pikem päev”. Vangi võetud inimesel aeti pea paljaks, tõmmati sellele märg kaamelinahk nagu ujumismüts. Ja siis viidi see inimene kõrbe ja jäeti sinna. Juuksed hakkasid kasvama, põrkusid vastu kuivanud kaamelinahka ja keerasid ennast kasvama sissepoole. See tegi põrgulikku valu. Vangid surid. Üks kümnest jäi ellu. Ja ellujääja oli terminaator. Ta kaotas mälu, rahvustunde, oma keele, maatriks muutus. Sündis totaalne ori, kes ei kartnud surma. Robot, sombi…

Kui Ajtmatov kirjutas selle romaani, ei pööratud tähelepanu epigraafile, mis romaani alguses. Ta kirjutas, et see raamat on ta keha ja sõnad ta hing. (Ja see raamat-olgu mu ihu eest, ja see sōna-olgu mu vere eest…// Grigor Narekatshi. “Mure raamat”,X sajand. Raamatu tõlkis Maiga Varik)

Loed romaani ja hakkad otsima, kus on autor. Aitmatov peitis ennast mankurti. Tema isa tappis NKVD, temalt võeti ära tema keel, pere tapeti ja temast endast sai absoluutne totaalne kommunistide ori.

Saan ma õigesti aru, et Ajtmatov pidas nende all, kes selliseid kuulekaid orje kasvatasid, silmas venelasi?

Just, kommuniste. Ta teadis hästi, et need, kes istuvad koos temaga tribüünidel, on tema isa tapjad ja ometi teenis neid kuulekalt. Ajtmatov elas ja suri mankurdina. Vahe teistega oli selles, et ta nägi ja tunnistas oma mankurtismi. Selles ongi tragöödia. Kui oled skisofreenik, vaimselt haige, siis sa ei saa sellest ise aru, et oled haige. Elad ja arvad, et nii elavad ka kõik teised. Aga kui sa saad aru, et oled haige, ja tunnistad seda endale, siis sellega elada on kohutav.

On üks lugu jänestest ja püütonitest. Jänesed teavad, et püütonitel on võime neid hüpnotiseerida. See on nii olnud sajandeid, et kui jänes näeb püütonit, siis ta peatub ja laseb maol ennast ära süüa. Selles loos üks jänes kohtus püütoniga, oli pisut julgem ja sai aru, et mingit hüpnoosi ei ole. Jooksis teiste jäneste juurde ja ütles: me tuhat aastat usume sellesse, et püütonid meid hüpnotiseerivad, aga päriselt seda hüpnoosi ei ole. Teised jänesed seepeale vaidlesid, et juba meie esiisad teadsid hüpnoosist ja meil on traditsioonid. Julge jänes ütles, et tulge, ma näitan teile, seisan püütoni ees ja ta ei söö mind ära. See lugu lõppes sellega, et julge jänes heidati karjast välja, selleks, et säiliks traditsioon.

Kas siis traditsioonid polegi tähtsad?

Kui traditsioonid takistavad arengut, evolutsiooni, siis muidugi ei ole. Meil säilitatakse traditsioone sellepärast, et tahetakse elada nagu 16. sajandil.

Meil Eestis, arvan, on sellega jah pisut teistmoodi.

Mina arvan, et kui traditsioon segab arengut, tuleb see eemale heita. Või teha nii, et traditsioon aitaks kaasa inimese ja ühiskonna arengule. Indias mängitakse sitaril Beatelsite muusikat, ei saa kinni jääda keskaega. Aga vaadake, mis Venemaal sünnib. Nad ju tõesti tahavad tagasi 19. sajandisse. Sõda, sõda, sõda…

Kuidas Kesk-Aasias suhtutakse Ukraina sõtta?

Kõneldakse ainult selles võtmes, et Venemaa peab võitma, et ukrainlased on fašistid. Kasahstanis on seda suhtumist vähem, aga minu kodumaal Tadžikistanis 90%, isegi 98% inimestest on putinistid. Miks? Sest vaadatakse ainult Vene televisooni. Rahvustelevisioon on kehvake, ega suuda konkureerida.

Venelased kasutavad isegi ilmateadet propagandaks. Hiljaaegu vaatasin. Vene ilmateates öeldi, et tuul puhub sellisest suunast, et kui me viskaksime nüüd aatompommi, siis tuul viib selle mürgise pilve Euroopasse.

Te olete vaatamata oma läbinägelikkusele ja raskustele ikkagi jäänud lavastama. Jäänud teatrisse?

Jah, sest see on minu keskkond. Kui raske ka ei oleks, selle eest ei põgene. Ma kunagi oma emale rääkisin, et vaadake, milles on asi: tunnen elus ennast väga ebamugavalt, aga kui sisenen teatrisse ja hakkan tööle, siis olen elus. Mind oleks nagu kaldalt merre heidetud. Kui proov lõppeb ja sisenen argimaailma, siis on mul taas tunne, et jälle ei jätku õhku hingamiseks.

See pole see, et armastan teatrit, vaid teater on minu stiihia. Seda saab võrrelda ookeaniga. Sa oled seal sündinud, sind ümbritsevad ohud, haid, aga ikkagi on see sinu keskkond ja ei loe, kui ohtlik ja ebaõiglane see on. See on stiihia, kuhu sind on juhatanud su saatus. Ma ei ole kunagi öelnud, et ma armastan teatrit, lihtsalt teatris on mul kergem hingata kui mujal. Miks nii, ma ei tea.

Kas kunst päästab maailma?

Ei-ei. Kunst ei päästa. Kunsti teevad inimesed, mu sõber. Maailma päästab teineteisemõistmine. Armastus ja lugupidamine üksteise vastu. Kannatlikkus päästab.

Inimesed peavad mõistma, et üksteist on vaja armastada, sest me oleme jumala looming, nii nagu see lill seal. Religioon ei tohiks meid lahutada, vaid peaksid liitma, me kõik tahame armastada ja olla armastatud.

Kõik religioonid räägivad ühte ja sama: ära tee teisele seda, mida te ei taha, et tehtaks teile. Kui me elaksime selle printsiibi järgi, oleks maailm paradiis.

Miks nii pole läinud?

Uhkeldamine. Enda teistest paremaks pidamine. Me peame olema selle vastu. Meie ülesanne teiega on inimesi ühendada, mitte neis lõhesid tekitada. Teatri ülesanne on ühendada. Näitleja ülesanne laval olles on märkamatult suudelda vaatajate südameid, nõnda et nad teatrist lahkudes ei saaks arugi, miks nad on õnnelikud ja naeratavad.

Ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet.