– Komme lugeda? Kust see pärit on?

– Kuidas see minuni jõuab, et loen just neid raamatuid mida loen?

– Seiklushimust seoste avastamiseni.

Hea kirjandus kõneleb lugejaga maailma keerukusest, mitmetähenduslikkusest. Jutt sellest, et loetakse üha vähem, seostub mulle põhjusena, miks valitsema on hakkanud dualism. Oled kas poolt või vastu, oled must või oled valge. Meeldida saab kas sügis või talv…jne.

Hea kirjandus ja hea dramaturgia räägivad enamasti sellest, kuidas inimene kujuneb, kuidas muutub. Räägib muutuste käigust. Neist teedest, mis võiksid viia elu mõtte leidmiseni.

Nõnda ei leia ma endas seda kalduvust lugeda suvel midagi, mis kerge, ja talvel midagi, mis süvenemist tahab ja endale raskemini ligi laseb.

Siia peaks nüüd selle loo huvides suvelugemise kõrval sisse tooma termini lastekirjandus. Kui mõtlen oma möödunud sajandi kuuekümnendate lapsepõlvele, siis esimesena on meeles Heino Väli kirjutatud „Hundikäpp”. See raamat jääb nii kaugesse aega, aga meeles on miski tunne, et nõrgemate eest tuleb seista ja aus tuleb olla. Kuidagi nii juhtus, et esimene raamat, mille kaanest kaaneni läbi lugesin, oli Friedebert Tuglase „Väike Illimar”. Lugemisharjumuse sain kodust. Isa ja ema lugesid. Koju oli selle esimesest numbrist peale tellitud „Loomingu Raamatukogu” ja muidugi olid riiulitel sarjad. Minu jaoks lapsena peamine „Seiklusjutte maalt ja merelt”. Ja kui aastaid lisandus, siis „Mirabilia”. Lugemise mõtestamine süvenes, aga enda mäletamise aegadest peale on lugemise eesmärk olnud maailma avastamine.

Mind mõjutanud raamatute hulk oli muidugi kordi suurem, aga seletuseks, miks mu elus pole olnud suve- ja talvelugemist, vaid on lugemine, eelpoolöeldust piisab.

Kosjaviin

Seitsmeaastaselt siis „Väike Illimar”. Asi oli lihtne. Olin vanaema ja vanaisa juures maal. Seal läheduses teisi lapsi ei olnud, aga ega mulle ei meenu, et seal oleks igav olnud. Loodust ja loomi oli selleks liiga palju. Ja saladusi. Aga siis juhtusid olema vihmased ilmad ja ainus raamat, mis seal väheste raamatute seas oli ja mis mulle ilmselt pealkirja pärast silma jäi, oligi see Illimari lugu. Arvan, et ka illustratsioonidel oli oma osa, et lugeda võtsin. Meelega ei vaata üle, kes selle graafika sinna tegi. Aga meeles nüüd, kui kirjutan, on kurg ja kosjaviin ja mingi veski pilt…

Eesti muinasjuttude juurde juhatas kindlasti kunstnik Günter Reindorf ja tema graafika. Need illustratsioonid andsid maailmale mõõtme ja taju, mis on esteetiline, mis on ilu.

Heino Väli „Hundikäpp” seostub mul millegipärast „Pal tänava poistega” Seikusjutte maalt ja merelt sarjas. Mingid sellised tunded on ilmselt sealt… Kirjutasin peas juba lause ausaks jäämisest ja kangelaslikkusest, kuid enne, kui lause kirja sai, mõtlesin, et see kõlab vähemalt magedalt. Puhas, naiivne, siiras kaasatundev meel ikkagi saab tulla sealt. Mis siis, et ta vanaks saades ühendub kurvameelse pessimismiga, selle teadmisega, et kõik kordub…

Samas see, et romantiline mees peab olema suurem kui tema saatus, on küll neist lugemistest alles ja kaasas.

Siis oli veel lasteraamat nimega „Rohelised maskid”. Mingi tunne ütleb, et see kõlab kokku kuuskümmnd aastat hilisema aja loodushoidmise retoorikaga. Googeldasin ja see meenutas, et selle raamatu kirjutas Holger Pukk. Raamat ilmus 1960. aastal. Olin siis neljane ja ilmselt lugesin seda ikka hoopis hiljem, aga see pole tähtis. Tähtis on hoopis see, et teema – looduse rüüstajad ja looduse kaitsjad – oli kasvavale poisile nii huvitavalt kirjutatud, et jäi meelde ja see kaitsmine on tähtsaks tänaseni.

Maa ja ilm

Muidugi on minu elus olnud ka krimkade lugemise periood, aga mulle ei meenu, et oleksin neid just suvel lugenud. Lugesin põnevuse pärast ja muidugi julgen tunnistada, et selles oli ka meelelahutus. Lugesin ja loen ennast argimaailmast välja ja see käib kiiresti.

Ma usun, et Teet Kallase „Heliseb-kõliseb” romaani lugesin enne kui Bulgakovi „Meistrit ja Margaritat”, aga meeles on, et need lugemised olid üsna kõrvuti.

Kirjanik Gabriel García Márquezi maagilist realismi „Sada aastat üksildust” lugesin ikka mitmeid kordi ja usun, et see, millal jälle, oli kantud isiklikest eksistentsiaalsetest piinadest. Aru saama hakkamisest, et maailm on skisofreeniline.

Kui ilmus Hermann Hesse „Klaaspärlimäng”, siis rääkis sellest kogu Eesti. Ega Tallinnas kohvikusse ei tasunud minna, kui seda raamatut ei olnud lugenud. Mäletan, et oskasin sellest romaanist sügavmõttelise näoga kõnelda enne, kui selle läbi lugesin, ja siis veel ja veel. Ja muidugi: kui lugesin, ei olnud sellest enam kerge rääkida, ei olnud suurt kõnelemise soovigi.

Mika Waltari „Sinuhe, egiptlast” lugesin ema ja isa Raela maakodus. Mäletan seda õhustikku. Olin öö läbi lugenud ja mõelnud kaasa surnute maailmaga selles raamatus. Siis läksin välja varahommikul, päike hakkas tõusma ja toomingad olid hallides võrkudes. Oli udu ka ja see meie tolleaegne toominga-allee mõjust tontlikuna, millegipärast seostus mul just Egiptusega.

Jah, isegi pohmelli lugesin ma endast välja, kui see oli ja oli vaja kaineks saada. Mäletan perioodi, kui tegin seda lugedes just ulmekogumikku „Lilled Algernonile”.

Näidendeid lugesin ja muidugi oli õnn, et eesti keeles ilmus Edward Albee näidendite kogumik „Kes kardab Wirginia Woolfi” (1971). See määras maitse, ma arvan. Teadmise kuklasse, mis on hea näidend, mis mitte nii väga hea. Taas see märksõna, eksistentsialism selle lugemisega kaasas.

Algus ja lõpp

Just lugemine oli see, mis juhtis otsima keerulisemaid tekste. Märkama kujundlikkust nii raamatus, elus kui laval. Märkama mustreid. Ja seoseid, arusaama, et kõik on üks ja kõik on kõigega seotud. Märkama teemakäsitlusi, mille peale ise ei osanud tulla. Jah, muidugi ka see, et oma mõttemaailm sai ja saab lugemisest kinnitust. See, et saad aru, et keegi teine on sinu filosoofia kalduvusega mõtte sõnastanud täpsemalt, paremini, selgemalt. Vahel ka vastupidi: loed mõtet ja sõnastad selle loetu enda jaoks teisiti, enda jaoks täpsemalt. Avastad maailma.

Veel üks kummaline seletamatu asi seoses lugemisega. Mu isa luges palju sõjakirjandust ja mina seda mõnuga lugema ei hakanudki. Samas ema naistekate lugemine pani mind küll ühel suvel kodus maal olles neid lugema, et emast aru saada. Lugesin ja siis muidugi arvasin, et saangi. Eks see arusaamise asi ole petlik alati. See paradoks, et mida enam sa tead, seda vähem tead, aina süveneb.

„Siinpool vaikust”

Tõnu Õnnepalu

Ilmus sarjas Ööülikooli raamatukogu.

Jaan Tootseni ja tema meeskonna tegemised, olgu need siis raadios, filmis või kirjanduses, on minu jaoks kujunenud teekaaslaseks, kellesse juba ette väga hästi suhtun.

Kaante vahel on Tõnu Õnnepalu Ööülikoolis peetud loengud. Raamatule annab väärtust juurde loenguid sisse juhatav Tõnu ja Joonas Hellermaa vestlus. Ja veel põnevamaks teeb selle vestluse see, et Jaan Kaplinski Ööülikooli loenguid sisaldava raamatu „Vaimu paik”sissejuhatav osa on Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski kirjavahetus ajast, kui Jaanile oli selge, et teda enam kauaks me maailmas ei ole.

Esmamulje järgi ja mäletamist mööda on Õnnepalu vesteldes Joonas Hellermaaga oma vastustes palju kindlam kui kirjades Kaplinskile. Nüüd Õnnepalu kahtleks justkui vähem. See vähem ei tähenda muidugi, et üldse mitte või et oleks igavam.

Joonas Hellermaa küsib huvitavalt ja see paneb Õnnepalu vastama täie vastutusega. Lugege seda raamatut ise ja tervikuna, aga esiletoomiseks näiteks kaks mõtet: „See ühe elu kogemuse piiratus on niivõrd suur, et see justkui välistab selle, et see olekski kõik. Seesama asi, et see, mida me teame, me teaksime justnagu algusest peale,” ütleb Õnnepalu. Ja ainult mõni mõte hiljem: „Meie individuaalse olemise lõpuga ju maailm kuidagiviisi ei lõpe.”

Uskuge mind, Tõnu Õnnepalu elumõtted on väärt mitmekordset allajoonimist ja edasi mõtlemist.

Nii nagu Jaan Tootseni tegemised on omavahel seotud – üks kasvab välja ja on sisendiks teisele – juhatab Tõnu Õnnepalu „Siinpool vaikust” minu jaoks sisse teise raamatu, mida praegu loen.

„Evald Saag. Mees mustas. Tema elu ja aeg 1912–2004”

Riho Saard

Just Jaan Tootsen on me omavahelistes vestlustes rääkinud, kuidas kohtumised Evald Saagiga teda on mõjutanud tegema seda, mida ta teeb. Teine põhjus raamatu lugemiseks on, et Saag oli pikka aega Rapla kirikuõpetaja. Kolmas põhjus: ta oli abielus Uku Masingu õe Agnesega.

Lisaks on mul omal hästi meeles kohtumised pastor Saagiga. Üks neist, mu mäletamise järgi Uku Masinguga seotud konverentsil Rapla pastoraadis. Kohal oli, nagu mäletan, turtsuv Hando Runnel ja palju tolleaegseid kirikutegelasi. Mul oli ülesanne teha sellest sündmusest ülevaade raadiosse ja tahtsin siis, et seal räägiks ka Evald Saag. Vaheaeg oli, otsisin Evaldit ja ta oli kadunud, teda ei olnud pastoraadi ees juttu ajavates seltskondades. Miski sundis vaatama pastoraadi nurga taha, sinna, kust avanes vaade jõele. Just sealt Evald Saagi leidsin. Ta seletas ka, et tuli salaja suitsetama, sest ei tahtnud kirikuõpetajaid sellega ärritada. Vaat selline mees!

Riho Saardi elulooraamat on mu jaoks ka ajastu ülevaade läbi Evald Saagi isiku. See vaade, mis tavainimese jaoks jäi kusagile kardinate taha. See, mis toimus kiriku juhtivrahva vahel.

No ja veel ka see põnevus, mis kõik Evald ise oma elulukku on rääkinud: et ta on olnud Laidoneri salajases luurekooli, on olnud indiaanlaste misjonär ja kirurg, oskas 50 keelt, on olnud tüdrukute ujumistreener Šoti- ja Inglismaal… Triksteri(vembumehe) elu ja argielu kõrvuti. Fantaasia ja reaalsus kõrvuti. „Mälu on emotsionaalne struktuur. Kujutlusvõime ja fantaasiaga seotud elukutsetega inimestel on see eriti emotsionaalne. Oma elupäevade õhtul tunnistas Saag: „Ma olen vallatu inimene olnud.”,” kirjutab omalaadse uurimuse autor Riho Saard.

Fantaasia juhatab ssse kolmanda raamatu, mille laiem märksõna võiks ehk olla muinasjutt.

„Ilmaveere jutud II”

Lauri Sommer

Kaarnakivi seltsi kirjastuse väljaantud raamat on muinasjutuantoloogia „Ilmaveere jutud” teine köide. Raamat sisaldab soojade kantide (Okeaania, India, Aafrika, Lõuna-Ameerika) pajatusi. Nendes lugudes on nii maagiat kui imesid, robinsonaade ja huumorit ning mõlgutusi inimolemuse saladuste üle.

Iidsed lood erinevad muidugi vendade Grimmide muinasjuttudest, kus ikka hea kurja võidab. Samas aitavad lapsena loetud muinasjutud, kus kuningatütar habenugadel tantsis ja kuningal üks silm nuttis, teine naeris, neid päris lugusid mõista. Taas see, et lugedes avardub maailm.

„Kogutud mänge”

Paul-Eerik Rummo

Marju Lauristini ühest viimase aja intervjuust tõsteti erilisena välja, et noored enam ei tea, kes on Paul-Eerik Rummo. Ja vaevalt vanadki mäletavad, kuidas see suur Eesti luuletaja on seotud teatritega, lisaks kirjandusala juhataja tööle ka näidendite kirjutajana.

Kirjastus SE&JS, raamatus on nende väitel enamik Rummo näidendeid, lisaks ka kuuldemäng ja filmistsenaarium. Kogumiku koostasid Sirje Endre ja Ivar Tröner. See kogumik täidab lünga kultuuriloolises mõttes. Lugeda aastaid tagasi kirjutatud näidendeid tänaste silmadega on uskumatu mõnu.