Lavastaja Kertu Moppel ja Eesti Draamateatri näitlejad näitavad vaatajatele Noblessneri valukojas seda, mis võis juhtuda Onu Bella peas ajal, kui me ennast justkui vabaks laulsime. Näitavad vabadusega kaasnevat labasust ehk küsivad: kas hull oli Bella või hoopis meie, kes me seda, mis ta tegi, ülistades enese peadesse lasksime?

Esietendusel ei olnud veel seda kergust, mis tõstaks kerglase meeltlahutava elu maast kõrgemale, Bella paradiisi, kuhu ainult õndsad pääsevad. Vaatamata sellele –või õigemini just sellele toetudes –, et teoloog Toomas Paul on juhtinud täheepanu, et just tänu piibli tõlkeveale on me peadesse kulunud lause „õndsad on need, kes vaimust vaesed”, siis poolearulised. Toomas Pauli järgi on õige „õndsad on need, kes vaimus vaesed” ja see vaimus vaesed viitab pigem näljale, janule ja tühjusele.

Ainult tühjust saab täita ja Onu Bella seda teeb, pannes sinna mitte just bettialverlikud riimid. Näiteks panna tatti ja Fiatti. Etendus ei anna mu meelest vaatajatele ühest vastust, kas Bella tegi seda, mis ta tegi, selleks, et lõhkuda nõukogudeaegseid väikekodanlikke tabusid või hoopis selleks, et sai aru, kui lõbus seda teha on, kui lõbus on vaadata sellele järgnevaid reaktsioone.

Lavastuses jääb kõlama, et Onu Bella tegid noor telemees Vahur Kersna ja noor muusikaprodutsent Aarne Valmis. Mulle tundus, et see oli Bellale endale valus kuulda. Samas on selles tõde, mis täna isegi võimendunud – artisti teevad televisioon, meedia ja produtsendid. Jah, Bella kuulsuse ja müügi ajast on lisandunud veel sotsiaalmeedia võimendus.

Kui mõelda labasuse ja lihtsa meelelahutuse võidukäigule, siis meenub mulle… Lavastuses on juttu sellest, kuidas Onu Bella Rock Summeri B laval kontserdi ajal avalikult suguühtesse astus ja kuidas seda kõik kuulsid, aga keegi ise ei näinud. Kuidagi mäletan, et selsamal ajal esines laulukaare ees oleval suurel laval Ultima Thule ja ma püüdisin lavale nii ligidale saada, et lisaks kuulamisele ka näha, kuidas mängib ja laulab Riho Sibul. Seega ka vabaduse tulemise ajal oli, mida valida. Mida madalam madal, seda kõrgemale tõuseb kõrge, see kehtib päris kindlasti ka täna. Kui ajastukriitiline olla, siis on läinud sajandi kaheksakümnendate lõpus tegutsenud, viisakusele vastu hakanud Bella ja tema ansambel Öörahu stiil miskipärast jõudnud meie kodanluse, peavoolu poliitikategijate peadesse ja käitumisse.

Pea osa täitmisest

Lavastaja Kertu Moppel paneb Onu Bellat mängima Tõnis Niinemetsa. See on tegelikult lavastajal üsna geniaalne mõte panna väikekodanluse tabude vastu protestivat ja kõiki piire lõhuvat Bellat mängima just see mees, kes on kõigi eestlaste seas tuntuks saanud tippkoomikuna. Ta on kuulsuse saavutanud kindlasti ka piiripealsete naljadega, aga üle piiri pole läinud. Sisuliselt peaks Tõnis Niinemets Bellana hammustama just seda kätt, mis teda on toitnud. Niinemets on selles lavastuses n-ö ka Pea osas ja see on peaosa. Ma olen üsna kindel, et lavastuse mängukordade lisandudes tekib Niinemetsa Bellale juurde vajalikku mängukergust ja -mõnu. Need sagedad välksatused, mis esietendusel ta mängus olid, lubavad seda.

Mu jaoks oli näiteks üks kaunimaid stseene see, kuidas kohtuvad Krista ja Bella. Krista on Inga Salurand ja selles stseenis ütleb Bella, et te näete välja nagu Malle-Hiie Kivikett. Seal äkki sõnad ei loe, vaid selle kõige taga on armumine ja armastus. Inga Salurand Malle-Hiiena on see, kes oma monoloogidega ajastut iseloomustab läbi tüki ja teeb seda mõjuvalt, nii et see jõuab kohale. Ei ole just lihtne ümberringi märatsevas meelelahutusmaailmas päralejõudvalt tõdeda, et Bella kannab endas kepimehe rolli, ajastu isast ja öelda, et Bella tunneb sundi seda rolli edasi kanda ja tänu sellele, et see roll on temast eristamatu, hakkab ta seda ka ise uskuma.

See stseen, mis illustreerib Bella muusikabisnesist väljaastumist, on kindlasti üks lavastuse kihvtimaid. Bellat ümbritsevad korraga ainult Bellad. Ja ta ise ei taha enam selles seltskonnas olla. Tahab olla ehk ise? Ja see, kes see ise on…? See oleks aga ehk juba jutt ühest teisest elulavastusest.

Kaasajooksikud

Eks muidugi pani nähtud etendus mind mõtlema enesetsensuurist. Ka sellest küljest, et tihtipeale pole enesetsensuur see kurja juur, vaid võib olla lihtsalt tarkusega kaasnev viisakus.

Nähtust mõeldes tabas mind ennasti üllatav mõte. Meil on kombeks rääkida kommunistide sabarakkudest, kaasajooksikutest üsna kohe, kui Nõukogude Liit meid okupeeris. Olen mõelnud, et küllap oli kodanlikus Eestis ka neid, kes kommunismi uskusid, aga neid oli kindlalt vähemus ja siis olid kollaborandid, kes jooksid kaasa karjääri ja korteri ja auto ja siis ka selle pärast, et saada mõni välismaareis. Ja nii mõtlengi nüüd sellele, kui palju oli me vabaduse saabudes neid, kes sukeldusid ärisse ja poliitikasse ainult sellepärast, et see tõotas raha ja välismaareise. Kauboikapitalism ja Lennart Meri riigimehelikkus. Ja vabaduse tulekuga üsna kiirelt kerkinud küsimus: kas me sellist Eestit tahtsimegi?

Siin näiteks saab tuua ühe seal lavastuse alguses oleva stseeni, kus bändikaaslased Velikije Lukist punkar Ivo Uukkivile ehk siis Mungale teatavad: meid atesteeriti. Munk küsib: arreteeriti? Ja siis areneb tegelikult ilmavaateline dialoog, kus Munk küsib poistelt: kas teile meeldib, et mingid rõvedad väikekodanlased tulevad ja kuulavad, et ooo, mmmm, lahe, Tallinn põleb. Teeme veel punklaulupeo ka! Ja selle filosoofi tipuks ütleb Munk: „Kui keegi ütleb, et mul on luba olemas olla, siis ma ei taha olemas olla! Tra sa sellest nii tõsise asja teed?” Stseen lõpeb punkar Munga – mu silmis ta muutus sel hetkel Ivo Uukkiviks ja ka Lennart Meriks – tõsiselt öelduga: „See ongi tõsine asi.”

—

Usun, et lavastus „Onu Bella tähestik” saavutab mängides vajaliku kerguse ja see muudab ta veel tõsiseltvõetavamaks lähiaja dokumendiks, mille üle mõelda. Küsimus on ju selles, kust me tuleme. Ja kindlasti soovitan enne või pärast etendust lugeda väga hästi koostatud kava.

Eraldi:

Onu Bella tähestik

Lavastaja → Kertu Moppel

Kunstnik → Arthur Arula

Valgus- ja videokunstnik → Rommi Ruttas

Helikujundaja → Lauri Kaldoja

Koreograaf → Märt Agu (Tallinna Tantsuakadeemia)

Laval → Tõnis Niinemets, Hilje Murel, Inga Salurand, Karmo Nigula, Lauri Kaldoja, Jüri Tiidus, Ivo Uukkivi, Anne Türnpu (EMTA), Liisa Pulk, Johannes Tammsalu, Eret Kuusk, Maribel Lasn

Bänd → Ahto Abner, Marvin Mitt, Indrek Mällo, Kristjan-Robert Rebane

Ilmus Maalehes. Pildid Draamateater.