Lev Erenburg Tallinnas

 

Jutuajamine Vene lavastaja Lev Erenburgiga on esitatud koos ajalise tagasivaatega ehk põhiintervjuule on lisatud vahendused, mis on sündinud Erenburgi Eestis tegutsemise ajal alates selle aasta jaanuarist. Loodetavasti annab see parema tervikpildi asjade arengust.

 

Ühel me kohtumisel, mis intervjuuks ei pidanudki sama, rääkis lavastaja Lev Erenburg enda ja Eesti seosest. Ütles, et tema õpetaja Georgi Tovstonogovi (1915-1989) õpetaja Aleksei Popov (1890-1961) oli ka meie kuulsaima teatrimehe Voldemar Panso (1920–1977) õpetaja.

1962. aasta almanahhis “Eesti nõukogude teater” (numbriga V) kirjutab Voldemar Panso järelhüüde Aleksei Popovile, see on portree õpetajast ja lavastajast, suurest ja kogu maailmas harva esinevast andest. Panso kirjutab küsivas vormis: „Kas pole palju rohkem teatrimehi-tegijaid kui teatrimehi-mõtlejaid? Aga edasiviijad ja uue kvaliteedi loojad on mõtlejad, kui mõtlejaga on ühendatud tegija.“

Ja siin annab Voldemar Panso mulle enese teadmata sõnad suhu, kui ütleb oma õpetaja kohta: „Ma imestasin alati proovil ta oskust näha peamist, leida vea juur; ta võimet haarata sündmust kõige olulisemast lülist, et kogu stseeni tegevusteahel liikuma hakkaks. Ta nägi stseeni korraga idees ja vormis. Mõte tekkis momentaalselt. Misantseen kujunes hetkel. Vahel jäime päris üllatunult seisma: kust ta selle võtab!“

Lavastaja Lev Erenburg tegi 2013. aasta jaanuaris ja aprillis Eesti näitlejatele kaks meistriklassi. Nägin neid pealt osati, kuid piisavalt, et tahta ta lavastamis-õpetamisviisi iseloomustada just nendesamade Panso sõnadega…

Olgu siin öeldud ka see, et kohe esimese meistriklassi esimese tunni esimesel minutil soovis ta, et õpilased ei kasutaks ta poole pöördudes ees- ja isanime Lev Borissovitš, vaid pöörduksid ta poole nii nagu meil harjutud.

Kui omavahel suhtlesime, oli mõlemale esimesel minutil selge, et ütleme teineteisele “sina”. Tunnistan kohe, et seda lugu kirjutades ja temaga kaasa mõeldes on ikkagi kiusatus suurte tähtega “TEIE”-t kasutada…

 

Sa täna lõpetasid oma meistriklassi päeva, rääkides kunstist.

Kuna juhtus nii, et paljud näitlejad olid muuga seotud ja me ei saanud proovis tegelda konkreetsete asjadega, tekkis võimalus rääkida sellest, mis on kõrge. Ma rääkisin sellest, et minu jaoks on (nii nagu, usun, kõigi jaoks, kes ennast austavad) teater isikliku väljaütlemise vahend. See oli jutt enda elust, mitte otseses, vaid assotsiatiivses mõttes. Sest iga rakuke mis tahes mu lavastuses on seni nii ehk teisiti lugu minust.

 

Inimesest seega?

Muidugi inimesest, muidugi, muidugi… ja sellega seoses me siis rääkisime kunstilise loomingu pihtimuslikkusest. Me rääkisime sellest, et inimene tunneb ennast patusena tihti. Või, et mitte kõnelda siin kõrges stiilis: inimene tunneb ennast süüdi, süüdlasena. See omadus, mulle tundub, on üldinimlik.

Kui ma lavastan ja näen, et see, mida ma vahendan, leiab vastuse saalis vaatajate hulgas, paneb neid kaasa mõtlema, puudutab… siis see tähendab muu hulgas, et ma leidsin motivatsiooni isiklikule patusele käitumisele. Sellest me täna rääkisime.

Ja siis üks näitleja, kes on vanuse poolest mulle lähedane (Andrus Vaarik), ütles, et laval ta võib olla ausam kui elus. See, mida ta ütles, aitas mul sõnastada mõtte, et me laval mitte ainult ei või olla ausamad kui elus, vaid saame ja isegi oleme kohustatud seal väljendama oma suhtumist endas pesitsevasse patususse. Et sellega mingil moel, ma kordan ‒ mingil moel, puhastuda. Teater on pihitool. Ja pihtimine, oma patususe tunnistamine, annab lootust enesepuhastumiseks.

 

Ja lavastus, teater peaks selle enesepuhastumise, paremaks saamise võimaluse kinkima ka vaatajatele.

Kahtlemata. Tingimusteta. Selles ongi teatri võlu. Elades koos minuga läbi selle, mis sünnib laval, puhastub ka vaataja. Sellel samal hetkel ja see on ühise puhtaks saamise võlu, mis siis võimendub. Sellest kõigest järeldub ‒ ja see on mu jaoks väga tähtis, et kui sa õpetad inimestele käsitööd, meie uskumatult rasket käsitööd, siis seda õpetades tuleb mõelda kunstist. See ei tähenda kunstiga tegelemist, vaid seda, et püüame kunstini jõuda.

Olen sügavalt veendunud, et tõeline õnnestumine, kus tabatakse kunstiimet, puudutavat, kaasatundvat… juhtub väga harva. Aga kui lavastuses on kas või mõned kohad, kus sa oled sellele lähedal, oled selle kõrval, et puudutada kunsti, siis see on juba suur jumalik kingitus.

 

Ütlesid ühes oma siinses proovis, et näitlejad-käsitöölised peaksid endale kiiresti teise töö leidma. Ja rõhutasid, et sellele peaksid mõtlema eriti mehed?

Ma mõtlen, et kui töö teatris ei ole hingestatud, siis on häbiväärne tegelda sellega, mida nimetatakse teatriks. Teatris enamasti inimesed ei teeni raha, ei saa tõsiselt rikkaks materiaalses mõttes. Kui ei taheta aru saada sellest, mis kunst on, ja selle poole ei püüelda, siis on ju parem õppida selgeks midagi muud ‒ käsitöö, mille eest makstakse. Luua midagi, mis ajalik, kaubelda,varastada…

 

…kus sa sündisid?

Linnas, mille nimi oli Stalinsk. Tänane Novokuznetsk Tomski oblastis Venemaal. See oli koht, kuhu Nõukogude ajal oli sunnitud sõitma minu isa.

 

Oli sunnitud? Saadeti asumisele?

Ma ei mäleta, kui palju see oli selline juriidiline ja dokumenteeritud väljasaatmine, võib arvata, et mitte. Aga see oli kusagilt tulnud direktiiv, käsk sõita kaugele-kaugele Siberisse, millega kaasnes selge korraldus teda kusagil mujal tööle võtta.

 

Kes su isa oli?

Õpetlane. Ta tegeles füüsikalise keemiaga (füüsikaline keemia on Vikipeedia järgi keemia haru, mis uurib keemiliste nähtuste ja ainete struktuuride füüsikalisi omadusi; valdkonniti näiteks keemiline termodünaamika, kolloidkeemia, elektrokeemia jt. MM).

Lisaks sellele oli ta hariduselt ka muusik. Ta mängis vist kõiki pille, eriti suurepäraselt klaverit. Tundis ülihästi kogu maailma klassikalist muusikat. Klaveri taga istudes luges partituuri lennult.

Oli Stalinsk suur linn?

Me räägime möödunud sajandi viiekümnendate aastate teisest poolest. Suur linn jah. Kaevurite, metallurgide linn.

Ma küsisin seda sellepärast, et saada teada, kas oled linnapoiss, linnamees?

Jah, olen. Ma olen mürgitatud oma tööst. Teatrid on linnades ja pealegi suurtes linnades. Ja see on tähtis. Ma arvan, et teater on selline organism, mis vajab väga tõsist konteksti. Kõrval peab olema teisi teatreid, maalikunsti, muusikat… Teatri ümber ja kõrval peab elu keema, peab olema konkurents, sa pead nägema kolleegide töid.

Teatris ei tohi küpseda omas mahlas. Omas mahlas küpseda tohivad maalikunstnikud, kirjanikud, ehk teadlased, kes tegelevad puhta teadusega ‒ laboratoorsed tingimused, maaüksindus, kabinettide reziim… see kõik on võimalik ja mingis mõttes isegi hea, aga teatrikunstile on vaja linlikku konteksti. Isegi megalinlikku konteksti.

Me kõik tuleme lapsepõlvest, öeldakse, et see, mis sealt saame, saadab meid kogu elu. Mis sa sealt Stalinskist kaasa said?

Vanemad kasvatasid mind rangelt, isegi askeetlikult. See tähendab, et mul ei olnud midagi ülearu. Peres oli kõik rangemast rangem. Mõtlen, et seda rangust kõiges oli isegi liiga palju. Selline, võiks öelda, et totalitaarne rangus mõjus mulle nii, et ma, nagu meil Venemaal öeldakse, läksin käest ära. Liigne rangus tekitas soovi olla vaba ja tänava tõmme oli tugev.

Ma mõtlen, et kui tähtede seis ei oleks olnud selline nagu oli, oleksin ma võinud juba surnud olla. Selline elu lõpp ei oleks olnud just meeldiv… Mul olid kõik võimalused astuda oma elu mööda kõverat teed. Mu eakaaslased ja sõbrad olid võlutud tänavaromantikast, kaklustest, platnoi ja vanglaromantika olid sihiks. See on iseloomulik Venemaale, suurele maale, et seal on alati austatud türmifolkloori ja subkultuuri. See oli mullegi huvitav. Aga, nagu teada, selle subkultuuri romantiline pool ei ole protsentuaalselt mitte väga suur. See kõik oleks niisiis võinud mul halvasti lõppeda. Kui siiski astusin ülikooli, mu isa väga üllatus ja rõõmustas.

Sa õppisid kõigepealt õpetajaks?

Mitte päris. Õppisin ja sain filoloogiks, diplomil on kirjas vene ja slaavi filoloogia spetsialist. Ma ei õppinud ülikoolis halvasti, aga filoloogiks pole ma ennast kunagi pidanud. See on eriline amet ja anne.

Siin on tähtis aga see, et õppisin ühes vanemas Siberi linnas, vanas Tomski ülikoolis, kus õppejõud, professorid olid väljasaadetute järeltulijad. Mul õnnestus näha tõeliselt intelligentseid inimesi ja see mind nooruses kindlasti sundis ennast kokku võtma. Ma mõtlen, et just see kahe erineva seltskonna vastuolu ‒ kriminaalselt romantiline lapsepõlv ja siis kokkupuude päris haritlastega, haris mind, andis kaasa maailmavaate juured.

Ma ei olnud paipoiss väga intelligentsest perest, vaid kõik oli palju keerulisem.

Ära vasta sellele, kui ei taha, ja räägime siis muust, aga sa oled vene juut. Tundsid sa seda lapsepõlves, teadsid? Pogrommid…

Ei, lapsena ma seda ei tunnetanud või peaaegu ei tundnud. Aga ma mäletan, et meil hoovis oli sõna “juut” sõimusõna. See oli selline olmeline antisemitism ja ma ei mäleta, et oleksin seda lapsepõlves jõuliselt kogenud. Aga nooruses, kui juba õppisin kõrgkoolides, ma seda tundsin. Tundsin, et riiklik poliitika tugevasti kaldub antisemitismi poole.

Ma tahan öelda, et nooruses ma tundsin ennast juudina ja mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma seda tunnen. Tunnen enda seotust isaga, mentaalset sidet. Mida vanemaks saan, seda enam.

Kas su vanemad ei tahtnud Venemaalt ära, kui kusagil seitsemekümnendatel see võimalus ju tekkis ja seda paljud kasutasid?

Ei, kuigi seda võimalust kasutasid ka meie sugulased, kes elasid Baltikumis, täpsemalt Leedus. Nad olid siin tuntud inimesed, õpetlased, sõitsid ära ja nüüd nii-öelda õitsevad edasi. Õitsevad mitte selles mõttes, et said rikkaks, vaid nad elavad hästi ja tegelevad edasi oma armastatud asjadega, tööga. Nagu ütlesin, olid nad siin tõsised teadlased ja sellesamaga, millega tegelesid Nõukogude Liidus, said nad tegelda Iisraelis ja mujal, kuhu sattusid. Neil õnnestus kohaneda.

Meie pere oksake sugupuus oli palju rohkem venestunud. Minu isa näiteks uskus siiralt, et kommunistlikud ideaalid on oma olemuselt head ja võimalikud. Selles, et need ideaalid ei täitu, olid tema meelest süüdi inimesed, kes istusid võimul. Mulle täna tundub see muidugi suure segadusena peas, aga see oli siiras segadus. Mu isa tihti ütles, et ta on mitu korda punasem kui need, kes ennast punastena välja näitavad, on palju enam kommunist kui need, kes sellest räägivad.

Sealjuures ei olnud isa kunagi partei liige. Ta oli ülikooli keemiafakulteedi dekaan, juhtis kateedrit parteituna. See oli parasjagu erakordne. Kui talle tehti ettepanek parteisse astuda, siis ta ei vastanud ausalt, vaid ütles raskelt vaos hoitud irooniaga, et ta ei ole selle au vääriline.

No näed, minu isa läks noorena parteisse, kui talle ettepanek tehti.

Uskus ta siiralt sesse või astus selleks, et ei segataks?

Ma arvan, et see teine variant.

Saan aru, selleks, et teha rahulikult oma tööd, läks kompromissile. Meie pole siin kohtumõistjad. Ta ju ei teinud parteilist karjääri, vaid töötas oma erialal.

Jah, ta oli agronoom ja õpetas ka põllumajandusasju siis… Kuidas sa sattusid teatrisse, oma sellise kodu, lapsepõlve ja nooruse kiuste?

Ma saan öelda vaid seda, et olen teatri tõmmet alati tundnud. Miks? Ma ei oska öelda, ehk sellepärast, et ka isal oli läbi elu unistus tegelda muusikaga professionaalselt. Ta ei teinud seda unistust teoks, mis siis, et oli väga hea muusik.

Ma kuidagi arvan, et muusika ongi kõigist kunstidest hinge liigutavaim.

Olen sinuga solidaarne siin, muusika on kõikidest kunstidest võimsaim. Ma arvangi, et see musikaalsus, mis mulle isalt jäi geneetiliselt, määrab mu tööstiili, selle, kuidas ma lavastan.

Ma materjali, mida lavastama hakkan, tunnetan päris alguses mitte kui näidendit, vaid kui muusikat. Raske on sellest rääkida. Tunnetest on üldse raske rääkida, ma ei armasta seda. See lihtsalt on nii.

Kas sa filoloogina töötasid ka?

Ei. Olin õpetaja tavakoolis pisut aega. Asi oli selles, et kui lõpetasin ülikooli (ma ei olnud kõige parem, aga olin parimate hulgas), siis mu teaduslik juhendaja jättis mu ülikooli õppejõuks ja aspirandiks. Aga samal aastal astusin ma Novosibirskis teatrikooli. Tuli ülikoolist ära tulla ja ma tegin seda kergendustundega. Kui oma juhendajale ütlesin, et sain teatrikooli sisse, sõimas ta mind ikka “mattidega”, aga tegi seda suure armastusega.

Sain näitlejaks, töötasin aasta Novosibirski noorsooteatris, teise hooaja ühes draamateatris ja siis astusin Leningradi teatriinstituuti professor Tovstonogovi klassi. Ja vot sealt ma sain hariduse, mis määras mu edaspidise professionaalse ja võib-olla ka mitteprofessionaalse elu.

Olid sa hea näitleja?

Seda ära küsi minult.

Aga kas sa ise arvasid, et oled hea? Tundsid ennast hästi?

Tundsin ennast hästi, aga seda oli mulle vähe. Ma tundsin instinktiivselt seda, et näitlejaks olemisest jääb mulle väheks.

Kas see, et olid näitleja, aitab sind lavastajana täna?

Muidugi. See aitab mind, et olin näitleja ja mind aitab ka see, et ma olin näitleja lühikest aega.

Seleta.

Kui inimesed tulevad režissuuri, olles kaua olnud näitlejad enne, pole see mu kogemusele toetudes hea sellepärast, et nad siis reeglina alustavad lavastuse ja võõraste rollide ülesehitamist nii, nagu nad mängiksid neid rolle ise. Ja see on väga halb. Inimesed on erinevad ja lavastaja ei tohi püüda võõrast individuaalsust jalge alla tallata. Aga näitlejad seda tihti teevad lavastades.

See on sarnane sellega, mida teevad targad kriitikud ‒ ei vaata seda, mida laval luuakse ja pakutakse, vaid soovivad näha oma kujutlust ja arusaama.

See on väga täpne tähelepanek. Nii vaadatakse, sul on absoluutselt õigus. Tuleb vaadata seda, mida sulle pakutakse, ja „kohut mõista“ selle üle, mida näed, tuleb ka nende seaduste järgi, mida sulle lavalt pakutakse.

Su õpetaja Georgi Tovstonogov?

Ma õppisin tema juures sellel kursusel, mis jäi ta viimaseks. Lõpetajaid oli vähem kui neid, keda sinna valiti. Ikka poole vähem, ei mäleta täpselt. Õpetaja oli nõudlik, ei olnud kunagi pehmeke. Lähtus sellest, et ükskõik kui karmilt ta meilt asju nõuab, elu on ikka karmim. Ta ei hoidnud meid vati sees. Tal ei olnud lemmikuid, me vähemalt seda ei tundnud, et oleks olnud. Aga kui ta oli millegagi rahul, siis me seda tundsime. Seda juhtus harva. Rahul oli harva sellepärast, et nägi kõike. Nägi läbi. Nägi sisse ja ümber.

Minu kohus on Tovstonogovist rääkides kõnelda ka tema abilistest. Neid oli kaks ‒ Arkadi Jossifovitš Katzman, suur teatripedagoog, ja Irina Borissovna Malatševskaja, kes tegi ära peamise osa tööst, õpetas väga hästi. Tostonogovil olid haruldased pedagoogid, ise ta käis kohal harva. Aga tema kohalolu määras õpetatava eesmärkide kõrguse. See kohalolu ei määranud eesmärke ainult meile, üliõpilastele, vaid ka teistele õpetajatele. See on tähtis.

Õpetajate kaudu on Vene ja Eesti teatril ühised juured?

Juured on muidugi ühised ja pärit Stanislavskilt. Maria Knebel ja Aleksei Popov said oma kooli otse Stanislavskilt, Tovstonogov ja Panso nende käest ja ma poolnaljaga ütlen, et mina olen saanud oma lavastajateadmised kolmandatest kätest nagu ka paljud teie lavastajad.

Sa kooli lõpus ei hakanud kohe lavastama?

Ei, minu õpetaja Katzman jättis mind kohe pärast kooli enda juurde teatrikooli eriala ehk näitlejameisterlikkust õpetama.

Ja sa ei lavastanud?

Ei lavastanud.

Miks?

Töö teatriinstituudis võttis ära tohutu aja. Professor Katzman nõudis erakordset eneseandmist, pühendumist. Temaga koos töötades korraga lavastada ja õpetada ei olnud lihtsalt võimalik, õigemini oli see peaaegu mõeldamatu. Lisaks: siis nooruses ma pidasingi ennast rohkem pedagoogiks kui lavastajaks. Ja ega ma siis mingi lavastaja ei olnud ka. See on fakt, olin siis 33-34 aastat vana.

Selles vanuses on inimestel juba pere, naine…

…mul ei olnud peret, olen abielus teatriga. See oli aeg, kui Moskvast Iisraeli sõitis suur grupp inimesi selleks, et seal uus teater asutada. Ma olin ainus inimene Leningradist, kes läks koos nendega teatrit looma. Töötasingi seal mingi aeg ja selle töö kogumus oli väga raske. Olin noor lavastaja ja ega keegi mul lavastada ei lasknud, ei kutsunud ka. Konkurents seal oli samuti väga suur. Et mitte suuri sõnu teha: mulle ei meeldinud, ei sobinud see. Lisaks käis seal siis sõda. Saddam Hussein pommitas Iisraeli Nõukogude rakettidega. Kokkuvõttes ma tulin sealt tulema või mind löödi sealt minema… eh, need mõlemad koos. See oli nii kibe kogemus, et ma ei tahtnud enam teatris töötada üldse.

Tulin tagasi Leningradi ja hakkasin tööle autojuhina. Olin taksojuht riigiettvõttes. Läks nii, et ma seda valikut tehes hakkasin ennast ka füüsiliselt hävitama. Ma ei taha neid üksikasju siin arutada, kuidas see oli. Jõin, mul oli palju raha… See oleks võinud nii mõnigi kord traagiliselt lõppeda. Aga juhtus nii, et mul võeti load ära. Juhustega on sedasi, et just siis, kui olin valiku ees, mida teha edasi, pakkus üks mu endine üliõpilane, et kas ma ei tahaks tulla tagasi teatri juurde. Et tulgu ma õpetama Soome teatristuudiossse Petrosavodkis Karjalas. Ma võtsin selle pakkumise vastu.

Töötasin kursusega ja paralleelselt lõpetasin meditsiinikolledži. Õppisin kirurgiks. Mu spetsialiteet oli näokirurgia. Õppisin eksternina. Seal olid oma tervishoiuministeerium ja kultuuriministeerium, kellele ma viisin oma varasemad diplomid selle tõestuseks, et oskan ja tahan õppida. Ministrid tegid mulle selle armastusväärse erandi, et saingi seda teha. Moskvas ja Leningradis ei oleks see ilmselt kõne allagi tulnud, aga seal provintsis nii läks ja ma olen selle eest tänulik.

Kuigi ega see õppimine kerge ei olnud. Hindasin oma teadmisi ja võimeid õppima asudes pisut üle. Arvasin, et saan kergelt ise hakkama sellega, mida teised õppisid õpetajate käe all. See ei olnud nii, oli väga raske. Ah, las olla, mis sest rääkida…

Sinust sai arst?

Jah. Töötasin aasta Petrosavodskis ja kümme aastat Piiteris. Olin korteriabi arst. See on selline teenistus, kiirabi sarnane, et sõidad hädade korral mööda kortereid.

Kaklused, peretülid…

Kõik see ja veel palju-palju muud. Olid ka kaklused ja surmad…

Nägid palju.

Oo-jaa, nägin elu erinevates lõigetes. Komöödiat, tragöödiat ja draamat. Kõige enam neid kõiki koos.

Sa siis teatrile mõtlesid?

Jah, muidugi. Mul vedas. Töötasin arstina kaks päeva nädalas. Ülejäänud aja õpetasin teatriinstituudis. See oli üheksakümnendatel. Siis avati teatriinstituudi filiaal, kursuse juhendaja sõitis Ameerikasse ja kursus jäi mulle. Ja just selle kursuse inimesed on nüüd minu teatri põhijõud. Nad lõpetasid 1999. aastal.

Ja siis sa asutasidki oma teatri. Kust selleks raha said?

Raha ei olnud. Oli vaid juriidiline aadress. Aga teater koosnes minu õpilastest ja nad tahtsid, et oleks oma teater. Neis oli see usk, et ma nad tulemuseni viin ‒ seega pidi see nii olema. Mu teatri esimene lavastus oli nende diplomietendus. See äratas suurt tähelepanu. Nad uskusid ennast ja mind.

Mis näidend see esimene oli?

See oli Hispaania näitekirjaniku J. J. A. Milláni näidend „Tsüaankaalium… Piimaga või ilma?” (publiku ette jõudis pealkirjaga „Madriid… Madriid…”; MM). Ma nimetan seda nekrootiliseks komöödiaks. Seal on laip kohvris ja palju muud sellist. Meil õnnestus sellest näidendist teha Nõukogude absurdidraama. Ja see vaatajatele väga meeldis.

Läks ainult kümme aastat, kui su erateatrit hakkas rahaga toetama ka riik.

Umbes nii, jah. Riik andis meile staatuse ja mingisuguse näitlejate palga 2009. aastal.

On kümme aastat ühe teatri jaoks pikk aeg?

Pikk jah. Aga lavastused, alustades sellest esimesest, on tänaseni elus. Ja neid mängitakse. Esimene lavastus on meie toitja, kõige külastatavam seni.

Kuidas sa valid, mida lavastada?

Ma lähtun ainult kahest asjast. Esimene, et kogu trupp oleks töös. Neid on 17. See printsiip on tähtis sellepärast, et ma teen kaua proove ja ma ei saa endale lubada, et keegi jääks kõrvale ja igavleks. Nii ma kaotaksin selle näitleja, artisti.

Teine asi on teema ‒ ka väga tähtis, aga ikkagi teine. Kuna ma ei taha kedagi omadest kaotada ja pean valima loo, arvestades kõiki näitlejaid, ei ole ma repertuaarivalikus väga vaba. Ma küsin ka näitlejatelt: mida te tahate mängida, mis teid erutab? Lõpliku valiku teen siis, kui näen, et näitlejad seda tõesti teha tahavad.

Mismoodi nad seda tahtmist väljendavad?

Ma ei piirdu lihtsalt kuulamisega, ütlen, et näidake, kuidas.

Ja nad näitavad?

Näitavad muidugi.

Millega nad hetkel (2013. aasta aprilli lõpp; MM) tegelevad?

Lõpetavad tööd väga tänapäevase näitekirjaniku Olga Muhhina näidendiga „JU“. Nagu mulle tundub, on need kaks tähte pealkirjas tähed sõnast “ljublju” (eesti keeles “armastan”; MM) ja näidend räägibki selle tunde erinevatest toonidest.

Sa oled veendunud, et nad hetkel teevad tööd?

Ee-ei, ma saan aru, et kui mind ei ole kohal, nad tegelevad sellega kordades väiksema innuga.

Ma saan sellest aru. Aga teisiti ei ole võimalik. Ma pean lavastama ka mujal, ma pean nägema, kuulma… ma pean… kasvama. Sest kui mina oma piire laiendan, kasvab ka meie teatri tase.

 

Oled sa rahul sellega, et teed oma teatritööd Venemaal, mitte näiteks Pariisis või Berliinis?

Ma kord ühele Tšehhi suurmehele, kes kutsus mind tööle Prahasse, vastasin, et teie maal oleks hea elada ja lapsi kasvatada, materiaalses heaolus sündida ja surra, aga töötada ma eelistan Venemaal. Vähemalt alaliselt. Näiteks teie maal on mul meeldiv just ajutiselt olla.

Mida su lapsed teevad?

Mul ei ole lapsi. Vahel teeb see mind isegi nukraks, aga ma olen abielus teatriga.

Venemaa on suurte võimaluste maa, lisaks maailm. Ja äkki oled hoopis Eestis?

Minu siinolemise määrab soov, suur soov. Ma elus esimest korda kohtan sellist produtsenti nagu on teie Märt Meos. Meest, kes ei ole huvitatud vaid rahast, vaid ka rahvuskultuuri ja teatri kasvamisest. Vaat see veenab mind. Sellega ma Venemaal kokku ei puutu. Ei puutu!

Täna saan juba öelda ka seda, et mind veenab siin töötama ka Eesti näitlejate soov ja selle soovi suurus. Meeldiv on kokku puutuda inimestega, kes isegi siis, kui nad paljut ei oska, väga-väga tahavad. See rüütellikkus teatris, mida ma väga armastan ja hindan ja millega Venemaal praktiliselt enam kokku ei puutu. Mulle meeldib töötada inimestega, kes on pühendunud. Ma olen selle eest tänulik.

Su lavastustest rääkides ja kirjutades ikka rõhutatakse ülipikka prooviprotsessi. Mis meetod see on?

Mul on raske rääkida isiklikust lavastajastilistikast. See pole nagu minu rääkida. Ma pööran palju tähelepanu inimese kehalisele käitumisele. See, mida me püüame leida, on inimvaimu elu ‒ nii rääkis Stanislavski. Minu sügav veendumus on, et inimvaimu elu näitab, ilmutab ennast ainult inimese keha kaudu. Sellepärast tuleb olla eriti tähelepanelik füüsilise keha elu suhtes. Just see teeb meie kunsti visuaalselt nähtavaks ja annab tähendused.

On sul raske ennast noortele arusaadavaks teha, neile, kes ei tea suurt midagi Stanislavski süsteemist näiteks, kellel puuduvad kogemused…?

Vastupidi, mul on noortega lihtne. Ma armastan nendega töötada. Arvan, et noor põlvkond ei erine mitte millegagi meie omast. See tähendab, et erineb küll eluvorm, aga see ei ole ei halvem ega parem, ta on samasugune. Mind jutt sellest, et noored on hukas, ärritab. Ma isegi vihastan selle jutu peale vahel, see on vanakeste jutt, et noored on meist hullemad. Kui ma endas sellist mõtteidu märkan, tunnen ennast kohe nagu vana seebivaht. Noortel on teised subkultuurid, on oma kired ja ma alati suure huviga tahan teada, mida nad selles näevad. Kui ma ei näe seda, siis ma kirjutan selle oma kurtuse arvele, mis on vanusest tingitud. Ja kurvastan selle üle, isegi kahetsen. Ma ei süüdista neid.

Mis teeb lavastajast suurepärase lavastaja?

Isiksus. Isiklik sisutihedus ja rikkus. Siis talent ja kolmandaks isiklik käsitööoskus. Veel on tähtis, et lavastaja elukutse eeldab sellist erinevate kvaliteetide buketti, mis ühte inimesse tundub isegi mitte ära mahtuvat. Lavastaja on tehtud kätega, on käsitsi valmistatud, erakordne, ühekordne. Lavastajaid ei saa ette valmistada konveieril. Õpetaja Georgi Tovstonogov ütles selle kohta, et lavastaja on “stutšnõi tovar”.

Me lavastaja Mikk Mikever armastas selle puhul, mis ainukordne tundus, vastu lauda koputada ja öelda – puu hääl.

Selles väljendis avaldub eestlaslik sarm. Katsun meelde jätta selle. Mulle see meeldib ‒ “golos derevo”.

Oled sa usklik, kuulud kirkusse?

Ma mõtlen, et uskmatuid inimesi suuremas plaanis ei olegi. Kohe, kui tärkab usk või lootus õnnelikku tulevikku, on olemas usk. Aga su küsimus on isiklik, et kui palju ma olen kirikuga seotud. Vastus on: mitte kuidagi.

Venemaa ja õigeusk?

Ma ei käi sünagoogis. Tõtt-öelda mis tahes kirik kutsub minus esile teravalt negatiivsed tunded. Ma väga ei kujuta ette inimest, kes võiks olla minu isiklik hingekarjane. No kujutan, aga raskustega. Need pastorid, kellega olen kohtunud, ei ole mind veennud. Ega ma nendega kohtumist ka kunagi väga otsinud ole. Hingeabi, mida ma vajan, saan oma lähedastelt ja väga loetud sõpradelt. Tuletades meelde eespool räägitud isa ja tema kommunistiks olemist, julgen väita, et olen suurem usklik kui need, kes ennast usklikuks kuulutavad.

Mis muusikat sa armastad?

Klassikalist muusikat. Armastan Rahmaninovi, Skrjabinit, Beethoovenit, Mahlerit, Brahmsi… Rock-muusikaga olen keerulistes suhetes. Ma ei saa öelda, et ei armasta, aga enamasti olen rockmuusika suhtes ükskõikne. Tunnistan, et see on ilmselt minu viga. Mulle meeldib džäss.

Mis edasi saab?

Mis jumal annab, ütleme meie, kes ei usu. Aasta pärast, kui olen elus, teen Eestis Eesti näitlejatega lavastuse „Lõvi talvel“. Elurütm on kiire. Olen tihedamini hakanud mõtlema surmale. Oma ettekujutuses olen ma küll veel täis elujõudu, kuid lihtsalt vahel mõtlen, et ma tahaksin kerget surma. Aga see on kingitus, see tuleb ära teenida ‒ nii öeldakse Venemaal. Aga ma ei kiirusta surema.

Voldemar Panso suhtestas nii, et näitlejaks saadakse, kui on 1% annet ja 99% tööd.

Kirjutan alla kahe käega. Ideaalis on teater alati laboratoorium. Laboratoorium jälle oma ideaalvariandis on teater. Öelda, et sinu ees seisab andekas näitleja või andekas lavastaja saab alles siis, kui oled näinud ta mitut head lavastust või andekalt tehtud osa. Kõigil muudel juhtutel võib tegu olla ka asjade kokkulangevusega, juhusega.

Kui räägitakse talendist, kui noor inimene silmnähtavalt hästi teeb ära mõne töö või täidab ülesande, siis ühe nägemise põhjal on enneaegne teda pjedestaalile tõsta. Ma võin selle põhjal vaid oletada, aga ma tahan näha. Ma tahan noort andekat näha erinevates situatsioonides, kuidas ta kohtub vaatajatega, mis juhtub järgmine kord… Alles siis ma saan öelda: jah, see on talent.

Oled öelnud, et lavastajad peavad õppima koos näitlejatega. Miks sa nii arvad?

Mina, jah, õpetaksin neid koos. Kui lavastajad õpivad koos näitlejatega, siis ma õpetajana näen, kes on liider. Lavastaja on liider, on juht. Ma pean nägema inimest, keda näitlejad usaldavad ja kellega koos hea meelega tööd teevad. See on tähtis ja see saab enamasti nähtavaks ja vormub just koolis.

Mis on meie ajal kõige tähtsam teatris, kas see peamine on muutunud ajas?

Ei ole muutunud, see on alati olnud üks ja sama. Kõige tähtsam on selle individuaalne, emotsionaalne, tundlik, kaastundlik väljaütlemine, mis liigutab kaasaegsete südameid.

 

ERALDI:

LEV ERENBURG

(sünd. 10. novembril 1953. aastal Stalinskis)

• Kuulub, arvestades ka viimaste aastate «Kuldse maski» preemiaid ja nominatsioone, Venemaa lavastajate tippu. Elab ja töötab Peterburis. 1999. aastal asutas teatri, mis sai nimeks Mittesuur Draamateater, võiks tõlkida ka Pisike Draamateater (Небольшой Драматический Театр), mis 2009. aastal sai riikliku teatri staatuse. On selle teatri lavastaja, kunstiline juht ka täna.

• On viimasel neljal aastal lavastanud külalisena ka Moskva kunstiteatri suures saalis Maksim Gorki «Vassa Železnova» ja Fjodor Dostojevski «Kuritöö ja karistuse», varsti hakkab Majakovski-nimelises Akadeemilises Draamateatris lavastama Aleksander Ostrovski näidendit «Kaasavaratu».

• Erenburgil on neli kõrgharidust: ta on vene filoloog, näitleja, lavastaja ja arst.

• On oma haritusest hoolimata töötanud nõudepesija, kelneri, koka ja keevitajana. Ka taksojuhina.

• 2013. aasta septembris alustab Lev Erenburg uue teatrikursuse juhendamist Peterburi teatriakadeemias. Üle aastate õpivad Venemaal taas Eesti noored. Lev Erenburgi kursusele said sooviga õppida lavastajaks sisse Hendrik Toompere, Kristo Viiding ja Jaak Prints.

 

SIIT ALATES ERALDI LISALOOD:

Jaanuar 2013: Eesti näitlejad on väliselt mõtlikud

 

Väljavõtteid intervjuust, mille tegime Lev Erenburgiga pärast ta esimest meistriklassi Eestis.

 

Ma vahel mõtlen, et selliseid meistreid, nagu oli minu nooruses, enam ei ole?

Ma väga kardan selliseid mõtteid. Miks? See on ohtlik sellepärast, et märgib minu vananemist. Varem oli rohi rohelisem. Kurat seda teab…

Kuidas mängida armastust?

Mulle tundub, et armastust mängida ei saa. Mängida saab konkreetseid asju. Näiteks ma tahan teda endaga voodisse saada. Ja seda segab see ja see ja see.

No naisega voodisse pugemiseks ei pea alati armastama.

Sellest ma räägingi. Armastus on kategooria, armastus on Kristus, on ohver, on puhtal kujul see, kui antakse elu teiste eest.

Sellist puhtal kujul armastust elus ei kohta, sest meil nii ehk teisiti on armastades mingi egoistlik huvi, reaalne, konkreetne. Sellepärast ma arvangi, et rääkides armastuse mängimisest, peame silmas midagi täiesti muud. Armastus on mõistmine ja puhtal kujul seda pole.

Oma esimesel kohtumisel Eesti näitlejatega saatsite nad kohe lavale etüüde tegema. Ei mingit laua taga lugemist. Teil on lavastamisel oma meetod?

Minu meetod? Muidugi see on meetod, mis pole päris minu oma. See on minu õpetajate meetod. Muidugi on mul oma stilistika, oma pisut isiklik stiil. See on ehk paremini näha neile, kes vaatavad kõrvalt.

Kui töötan Eesti näitlejatega siis mingil moel mu väljakujunenud stiil transformeerub. Aga see ei sünni teadlikult. See juhtub pigem alateadvuslikult. Ma vaatan nendesse konkreetsetesse silmadesse, ma toetun oma ettekujutusele neid vaadates… Seda kõike on taas väga raske sõnades väljendada.

Kuidas sünnib rolli füüsiline partituur, millest te oma meistriklassis rääkisite? Tuleb see lavastajalt või peaks selle ette valmistama näitleja?

Me teeme seda koos. Vahel näitlejad pakuvad midagi, vahel nad pakuvad ka midagi sellist, mida nähes ma saan aru, mis on vajalik. See on koostöö, kus nemad proovivad oma kehadega, mina vaadates proovin seda mõtestada.

Millised on eesti näitlejad?

Jälle pean ütlema, et seda ei ole kerge formuleerida sõnadeks. Nad on väga mõtlikud, on sisimas (rõhutan seda sõna) palju temperamentsemad. Nad on väga keskendunud, väga distsiplineeritud, tundub. Võib olla ka ettevaatlikud. Kõik on muidugi keerulisem kui see, mis nüüd ütlesin.

Kuidas te siia meistriklassi tegema sattusite?

Märt Meos kutsus. Nüüd meistriklassis tehtust ja nähtust lähtuvalt saan öelda, et ilmselt oli see protsessi algus, mille lõpptulemus on lavastus Eestis, Eesti näitlejatega.

Lavastate James Golmani näidendi „Lõvi talvel“? On see nüüd otsustatud?

Otsustatud? Nähtavasti on. Kui ma siia sõitsin, siis mulle tundus, jah, just see näidend intuitiivselt sobiv Eesti jaoks. Nüüd, kui olen kohtunud teie näitlejatega, tunnen, et ma ei eksinud. Ma näen juba mõnda näitlejat, kes võiks selles lavastuses mängida, mõnda veel mitte. Kõik on veel kuidas öelda, selginemas, aga lahtine.

Kui kõik klapib, tulen aprillis uuesti ja siis saab pilt selgemaks, siis saan sellest rääkida konkreetsemalt.

Teie õpetaja Georgi Tovstonogov oli isiksus.

Arvan, et ta oli möödunud sajandi teise poole suurim teatrimees Anatoli Efrose kõrval. Efros oli milleski võib-olla tundlikum ja peenem kunstnik, aga teatrimaailma, teatrikunsti ülesehitamise mastaabilt oli Tovstonogov suurem.

Teid te meistriklassis jälgides ma märkasin, kuidas te vahel oma tegelikku emotsiooni tagasi hoidsite.

Näitlejatega peab olema taktitundeline, muidu ei tule midagi välja. Artiste ei tohi alandada. Alandatud inimene ei ole võimeline tegema midagi head, suurt. Kerge on öelda, aga alandatud kunstnik, mida ta seal loob. Ma pean näitlejat kunstnikuks. Omanäoliseks, keeruliseks, aga väga haavatavaks. Pidades silmas seda, et artist tuleb lavale ilma kaitsekihita, ilma nahata, alasti… ma olen näitleja olnud.

Rääkisite, et üheksakümnendatel hoopis arstiks õppides tundus teile, et teatrit pole Venemaal kellelegi vaja. Kuidas te nüüd tunnete?

Nii kummaline kui see ka pole, aga Venemaal huvi teatri vastu kasvab. Miks, ma ei tea.

Mida te siin Eestis ise õppisite?

Kui töötad näitlejatega, siis õpid alati. Seda seisundit kõigest õppida ma väga armastan. See laseb mul ennast elavana tunda. Ma ju ei saa öelda seda, et ma vaat siin konkreetselt õppisin seda. Aga iga proov nõudis mult teatud erilist käitumisstiili ja ma proovisin olukorda jälgida. Ma nägin äkki, et näitlejad kardavad. Tähendab, mul on vaja neid rahustada. Teises situatsioonis märkasin, et nad on liiga enesekindlad ‒ siis on vaja pisut rünnata, tiibu kärpida… Aga need on nüansid.

Näitlejad on oma loomeprotsessis haprad, eriti tundlikud kipuvad katki minema. Lähevad teatrist minema, hakkavad jooma, süstima… Kuidas neid aitate?

Liikuva psüühikaga inimesed ‒ ja artistid seda vaieldamatult on, on altid sellistele asjadele. Kuidas… erinevalt, igaühega tuleb rääkida erinevalt, ühest retsepti ei ole.

Kui räägime alkoholismist, siis see on raske, psüühiline, füüsiline ja sotsiaalne haigus. Ma püüan kasutada sõnu, mis teevad neile ohtlikul teel astumise raskemaks, aga sõnad enamasti vähe aitavad. Otsustamised sõltuvad sellest, kui huvitatud inimene ise on sellest, mida ta teeb. Kui ta tõesti tahab teha seda, mida ta teeb, ja tunneb, et tema kired seda segavad, siis ta proovib neist vabaneda. Muidugi ma pean ütlema, et kunst ei ole alkohoolikute haigemaja, raviasutus. Pigem on vastupidi.

Muide, kas teie teatri näitlejad mängivad seriaalides?

Jah mängivad, neil on ka raha vaja, peresid on vaja toita.

Te neid ei peata?

Nad saavad ise aru, kui on õige aeg pidurit tõmmata.

Mis annab teile, kes te kõike olete näinud, jõudu elada?

See, et kõik mida ma olen näinud ja tundnud on ikka ja jälle uus. Lavastused, naise keha… See ongi olemise paradoks. Kui kõik hakkab tunduma ühesugusena ja kordub, siis see on lõpu tunnus. Kui sa enam maailma uue ja värskena ei suuda vastu võtta, on käes lõpu algus.

Kuidas teie lavastust, etendust võiks vaadata? Kuidas te ise sellele mõtlete, mida teete?

Etendust võib vaadata nagu mingit mudelit, mille sa oled loonud. Aga saab vaadata ka nii, nagu oleks see elusa elu läbilõige, millel ei ole põhja.

Kui mul etendus välja tuleb, siis ma loodan igatahes, et see on mitmekihiline ja elus. Lavastaus alustab enda elu, millele andsin tõuke, ilma minuta.

Mõtlete te lavastades ka publikule?

Selles mõttes küll, et vaatajatele oleks siiski arusaadav, mida ma silmas pean. See on tähtis. Teater sünnib koos publikuga. Samas ei pea näitleja publiku reaktsioonidega kaasa minema. Kui publik hakkab näitlejalt nõudma labasust, siis seda ei tohi endale lubada. Ärge minge sellele liimile. Tirige publik endaga kaasa kõrgemale!

 

ERALDI:

Aprill 2013: Andrus Vaarik saab peaosa

 

Teine meistriklass lõppes juba kindlate otsustega, peaosa oma tulevas lavastuses pakkus Lev Erenburg Andrus Vaarikule.

Andrus, tulid, olid ja jäid Erenburgi meistriklassi lõpuni. Ja meister pakkus sulle oma lavastuses „Lõvi talvel“ peaosa.

Ma, jah, ma ei tea, jäin sinna vedelema. Ega tal suurt valikut ka ei olnud, teised, ülejäänud meievanused panid jooksu. Ehk leidsid kuskil midagi huvitavamat teha.

Nõnda tuleb välja, et mitte meister ei valinud sind, vaid sina valisid meistri? Oled näitlejana kõike ja kõiki näinud ja ometi sa ei mõelnud nii, et milleks nüüd veel see eneseületamist nõudev raske töö?

Õigus, ma olengi kõike näinud. Ja vaat just nimelt sellepärast ma jäin ja teen. Kui ma näen natukenegi midagi sellist, teistsugust, siis tekib mingi lootus, et äkki keegi raputab mind rutiinist lahti. See… see tuntud headuses läbi elu ja teatri ujumine, see on mul hästi käpas.

Aus oled ka.

No mul on nipid selged. Ujusin siin Levi juures ka oma vanade stampidega, kõige selle vana pagasiga. Palju ma neid etüüde seal tegin… Ma ikkagi šlikerdasin sealt ka ära. Ma olen piisavalt hea näitleja, et esitada näitlejat, kes teeb etüüdi. Mulle tundub, et see ikka ei olnud see, mida ma seal tegin… noh, võib-olla natukene.

Usun, et Lev Erenburg on see meister, kes ka selle läbi näeb.

Loomulikult ja eks ta minu suhtes oli natuke vähem nõudlik ka. Eks ta saab aru, et selles eas ikka päris uut restarti ei tee. Tuleb mingil moel leppida sellega, mis on antud.

Kuidas sul etüüditegemisega on olnud näitlejaelus?

Ma ei ole neid kunagi teha tahtnud. Etüüdidega mul on tunne, et see on mingis mõttes mitteproduktiivne vajadus kogu aeg resultaati anda. Mängida resultaati. Minnes lavale mulle ikka tundub, et see, mida sa teed, peab söödav olema.

See söödav olemine tuleb Leviga töötades ainult kahjuks. Temaga tuleks ennast lõdvaks lasta ja otsida, proovida.

Mäletad, ta ütles kord nähtut analüüsides, et ärge otsige lahendusi esimesest riiulist.

Just, peab proovima ja andma talle toitu täiesti vastutustundetult. Improviseerida ja siis on ka temal võimalus improviseerida ja siis see ping-pong muutuks hästi intensiivseks. Läheks mööda spiraali kogu aeg üles, üles, üles, kuni jõuaks lõpuks resultaadini.

See meetod mulle väga meeldib. See tõesti nõuab aega. Mulle meeldib, et see prooviperiood on pikk. Meeldib, et saan endale lubada kontsentreeritud vastutustundetu perioodi, tean, et see toidab pärast etendusi mängides ka väga palju. Kui sul on kõik variandid ja ummikteed läbi käidud, siis oskad rohkem hinnata seda sirget, mis sul lõpuks ees on.

Meistriklass, oli sul huvitav?

Oli küll, ma tabasin ennast ikka aegajalt mingeid elementaarseid põhitõdesid, mida Lev sõnastas, üles kirjutamas, et nad oleksid mul olemas ja saaksin neid sirvida. Näitleja on ju loll, talle peab a-d ja b-d ikka kogu aeg pähe taguma.

Uue materjali ja partnerite ja lavastajaga alustad ikka kusagilt nagu otsast peale. Unustad kõige elementaarsemad asjad ära ja neid peab… neid peab kordama.

Mulle väga meeldisid need näitlejad, kes olid Levi meistriklassis.

 

ERALDI:

Juuni 2014: algavad lavastuse proovid?

 

“Lõvi talvel” on ka ükskord varem Eestis laval olnud.

2014. aasta juunis tuleb Lev Erenburg produtsent Märt Meose kutsel R.A.A.A.M teatri kaubamärgi all Eestisse lavastama James Goldmani näidendit “Lõvi talvel”.

„Selle näidendi valis lavastamiseks meister ise,“ ütleb Märt Meos. Ta lisab, et Lev Erenburg on seda näidendit nimetanud shakespearlikuks.

Eestis lavastas „Lõvi talvel“ 1985. aastal Noorsooteatris Rudolf Allabert. Peaosades mängisid Arne Üksküla ja Luule Komissarov. Noorematest mängisid ses lavastuses näiteks vennad Rein ja Tõnu Oja.

Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis peaks Märt Meose sõnul meister Lev Erenburgi lavastuse esietendus tulema välja 2014. aasta septembris. Prooviperiood peaks kestma 3,5 kuud. Peaosades on Andrus Vaarik, kes mängib kuningas Henryt, ja Elina Reinold, kes mängib kuninganna Eleanori. Viimases meistriklassis osalesid peale nende kahe ka noored näitlejad Karin Rask, Maarja Mitt, Jekaterina Novosjolova, Hendrik Toompere jr, Kristo Viiding, Vallo Kirs ja Mait Joorits

Lavastaja Lev Erenburg on tänavu Eestis õpetanud 16 päeva.

Märt Meos, millal sa tundsid, et tahaks Lev Erenburgi meile õpetama ja lavastama?

Märt Meos: Nägin 2009. aasta sügisel siin Vene Teatris tema Magnitogorski teatris lavastatud Nikolai Ostrovski näidendit “Äike”. See mõjus nii, et pärast seda tegin kindla otsuse. Tundsin, et sellised lavastajad peaksid Eesti näitlejatega töötama. Sama lavastus võitis ka Venemaa tähtsaimal teatrifestivalil Kuldse Maski.

Me esimest korda kohtusime silmast silma 2010. aastal. Läbirääkimised esimesest mõttest alates kestsid seega neli aastat. Kui kõik läheb hästi, võime vast ütelda, et sellise suuruse esimese lavastuseni jõudmine meil võtab aega vähemalt viis aastat… Lev on väga hõivatud, on nõutud ja suurepärane teatriõpetaja.

 

*Väiksem osa siinsetest lisakirjutistest on varem ilmunud Teatrikülgedel ja ajalehes Postimees.