Tartus oli viis päeva avatud Utoopia saatkond. Avatud ruum, mille uksed olid kõigi jaoks lahti. Koht, kus peeti kõnesid ja võeti sõna, mõeldes tulevikust.
Utoopia saatkond asus Raekoja platsi ja Rüütli tänava nurgal. Asusin sinna sisse neljapäeva pärastlõunal, kui see töötas neljandat ööpäeva. Parasjagu kõnelesid seal Marek Strandberg ja Tarmo Jüristo tehisintellektist. Nende jutu ajal avastasin oma valgel pluusil kõndimas putuka. Juhatasin ta oma sõrmele, näitasin teda Marek Strandbergile ja küsisin, kes see on. Marek ütles, et ilmselt pole see tehisintellekti kandja, et on üks must sitikas.
Must sitikas talus mu sõrmel olemist, aga ma ikkagi lasin ta välja. Juhatasin suudlevate tudengit purskkaevu suunas. Hiljem mõtlesin, et kas tegin õigesti: kuna ma temast midagi ei teadnud, siis kas ta üldse võis väljas ellu jääda? Äkki oli külaine ja tuli kuulama, nagu mina.
Samas, järgnenud jutuajamise käigus defineeris Utoopia saatkonna üks ellukutsuja, lavastaja ja dramaturg, Paide teatriga tunntust kogunud Jan Teevet utoopia igatsuseks teistsuguse järele.
Jan Teevet, mis on Utoopia saatkonna, selle kõnelemise ruumi mõte?
Me oleme Oliver Issakuga märganud, et inimesed astuvad siia sisse, lähevad ära ja tulevad järgmisel päeval tagasi. Just see on ruumi loomise mõte. Me võiks need uksed ju kinni panna, oleks vaiksem, poleks müra, oluliselt lihtsam oleks keskenduda kõneleja jutule. Aga see tähendaks, et paneme uksed kinni juhusliku mööduja ees.
Kultuur ju paneb uksi kinni juhusliku mööduja ees. Sorri, aga kui teatrietenduse pilet maksab 45 eurot, siis see uks ei ole mitte lihtsalt kinni, vaid seal on riiv ka ees. Riiv on ees väga suure osa inimeste jaoks. Samal ajal esitame küsimusi, mis meil siin toimub, kuidas meie ühiskond niimoodi polariseerunud on. Ja ise mingite väga selgete sammudega liigume veel suurema polariseerumise poole, sest teeme otsuseid, keda kutsume sisse ja keda mitte.
Meie uks on avatud, seal ei ole turvameest.
Miks see tähtis on?
Meie jaoks on oluline, et see ruum – mõtteline ja füüsiline – ei oleks mõeldud ainult Tartu ülikooli akadeemikute jaoks. See ei ole ruum, mis mõeldud ainult ühe kindla mõtteviisi esindajatele.
Mulle väga meeldis, kui eile õhtul pidas lühikese sõnavõtu Eesti Evangeelese Lutheri Kiriku kõige noorem õpetaja. Selgub, et ta alustatas Treffneri gümnaasiumis õpinguid siis, kui mina just lõpetasin. Ta rääkis sellest, kuidas kõigi sõda kõigi vastu ka kiriku kaudu on vale lähenemine. Ta rääkis enda nimel, mitte kogu kiriku eest piiskopina, öeldes, et eksisteerime koos. Koos me kunagi ei jõua selleni, et meie tõed absoluutselt kattuvad, aga üks on kindel – kui kirik hakkab ehitama maa peale jumalariiki, siis ainus tulemus on põrgu.
Utoopia saatkond on samm edasi Paide kõnekoosolekute aktsioonist?
Paides olid kõik kõnelejad valitud. Seal ei olnud vaba mikrofoni voli. Siin saatkonnas me ühe osa inimestest oleme kutsunud, aga 70% inimestest on ennast ise pakkunud ja kirja pannud. Need on inimesed väga erinevatelt eluaaladelt.
Palju inimesi kõnelevad?
See pole poliitiliselt korrektne vastus. Me seadsime eesmärgiks 555, sest see kõlas utoopiliselt. Rääkijaid on ja tuleb juurde. Nii on ka kuulajatega. Ja just avatud ruumis tekib just õhtuti see moment, et inimesed, kelle nimegi me ei tea, hakkavad sõna võtma.
Te salvestate kõik sõnavõtud?
Jah, ja siis loome sellest ühe tervikteksti. Ilmselt tuleb raamat, aga me anname endale veel aega, et selle vormi osas kuhugi jõuda. Mulle tundub, et kui panna kokku kõik need jutud, millest siin räägitakse – see igatsus millegi järele, mis justkui on puudu ja mille järele saab igatsust tunda –, siis ilmneb see aeg ja olukorrad, mis meil praegu tegelikult on.
Utoopia võiks kirjeldada tulevikku. Inimesed tahavad lahendada oleviku muresid, mis sa arvad sellest kuulajana?
Olevik, mida me ise loome ja milles me elama peame, elada saame – ta on praegu nii suures muutumises… Viimased viis aastat on toonud endaga sündmusi, feneomene, protsesse, mis on inimestel toonud esile mõtte, et kohe kõik muutub. Toimub fundamentaalne muutus, murrang. Aga tegelikult seda ei juhtu.
Näiteks koroona – hetkeks tundus, et maailm ei ole mitte kunagi enam endine, aga nüüd me oleme jõudnud kohta, kus maailm suuresti toimib endist viisi.
Veel kiiremini hakati raha järele jooksama.
Inimeste taju olevikust on nii otsiv ja kompiv, sest ei saa sellele näppu peale. Igatsustest ehk siis utoopiatest tõuseb esile küsimus: mida üldse igatseda? Mida ma üldse saan ja tohin igatseda, pean igatsema, kui keskonnakatastroof on reaalsus, mitte tulevik, vaid olevik? Kuhu ennast ja tulipunkt asetada? Need, kes julgevad avada enda maailmatunnetust, neid on ikkagi vähe.
See, kuidas info tabab inimesi juba varasest lapsepõlvest – ma ei tea, mida see teeb inimestega. Mulle tundub, et me keegi ei tea. See ei pruugi ju ka tähendada, et kõik läheb halvemaks. See võib tähendada midagi täiesti vastupidist.
Kiirus…
…jah, ka see, kui kiiresti tuleb valida sõnu. Kui kiiresti peab otsustama.
Kuidas öelda? Mida öelda? Kas sinu sõnaosavus aitab sind ka teatris, kui lavastad?
Ta korraga aitab ja on takistus ka. Sellepärast, et näitlejatega töötates saab aru, kui keeruline on leida täpseid sõnu. Täpseid nii, et nad tabaksid sind ennast, ei muutuks sulle endale valeks, aga nii, et näitleja saaks ja oskaks neid sõnu tõlkida enda jaoks tegevuseks. Näitlejatele ei ole lõpuks küsimus sõnades, vaid tegevuses.
Ma ei ole mõnda aega lavastanud. Olen mõelnud. Mind huvitab koostöö näitleja kui kunstnikuga. Kellel on tegelikult agentsus, mingid põhimõtted, mis saadavad teda rollist rolli. On sõnum, aga see ei pea alati olema sõnadega väljendatav. See võib olla sõnum, mis väljendub atmosfääris, mingis püüdes…
Mis kvaliteeti kannab sõnum, mille kestvus sõltub sellest, kui palju pileteid müüakse? See pole sõnum, see on reklaam, on toode, mille kohta ma hüüan mingi lubaduse. Ma isegi usun seda, kuni tükk mängukavast maha võetakse. Muidugi peab ka sõnum ajas muutuma, aga otsing selle järele peab olema.
Ka siin saatkonnas vormistuv tekstiderida võib saada lavastuse alusmaterjaliks?
Meil on Oliver Issakuga kohtumiste ja mittekohtumiste instituut. Uut teatrit, otsutasime, pole Eestisse mingil juhul tarvis, küll aga on meile endile vaja sellist keskkonda, et saaksime katsetada erinevaid vorme.
Tahaks otsida väljaspool harjunud teatrisaale. Otsida algpõhjust, miks üldse teatrit või kunsti teha. Millises maailmas kunst üldse peaks sündima?
***
Utoopia saatkond, loov uurimus, mis oli Tartus, võib Jan Teeveti sõnul mõne aja pärast oma uksed avada mõnes teises linnas ja sõnavõttude formaat võib muutuda. 2023. aastal sai Utoopia saatkond Tarus teoks tänu Tartu kultuuripealinna ja kirjandusfestivali Prma Vista toetusele.
Ilmus Maalehes.