Uue teatri MUDI asutanud filmilavastaja ja stsenarist René Reinumägi ja lavastaja Karl Laumets avaldasid just oma teatri manifesti ja teevad esimese lavastuse „Tuhkatriinumäng” proove.

„MUDI Teatri „ ükskõikne suhe“ on meie vastus ühiskonnas valitsevale eriarvamusele ja vaidlustele. Me ei tahaks, et meie teater saaks seotud ühegi poliitilise või sotsiaalse seisukohaga. Selle asemel soovime pakkuda platvormi, kus inimesed saavad kokku tulla ja kogeda midagi, mis ühendab meid, mitte ei lahuta,” seisab manifestis. Teater on ühendaja – ilus mõte! „Me teeme uut teatrit südame hääle järgi,” kinnitavad René ja Karl.

Karl Laumetsa ma tunnen lavastajana. Tean ka René Reinumägi tegemisi filmi vallas. Kuidas see juhtus, et vanem ja noorem koolivend lavakast kokkus said ja teatri teha otsustasid?

René Reinumägi (RR): Minu teatrist filmi üleminek jääb sinna 20 aasta taha. Lähem tutvus Karliga hakkas hoopis pingpongist, õppisime lauatennist koos mängima. Ja mängisime. Siis Karl kutsus mind lavastuse „Lennart. Pöördtooliaastad” videokunstnikuks. Seda tööd tehes hakkasid mõtted liikuma, et võiks koos edasi teha. Kõik arenes loomulikul teel.

Eks te ise tea ju ka, et on täielik hullumeelsus teha uus teater just praegu, kui on loodud see foon, et hariduse, teatri ja laiemalt kultuuri jaoks raha ei jätku. Olgu see teater siis millise eesliitega tahes, teil projektiteater. Mis julgustab?

Karl Laumets(KL): Avastasime, et tahame teatrit teha koos, et meil on mõtteid, mida teha. Oleme mõlemad vabakutselised kunstnikud ja otsustasime, et kõige meeldivam ja ka mõnusam viis on tuua lavastusi välja oma teatris.

On keeruline aeg riigi rahastusega ja meie toome oma esimese lavastuse välja ilma igasuguse riigi toetuseta. Tuleb välja, et saab ka nii. Me leidsime endale suurtoetaja, selleks on Viimsi lihatööstus.

RR: See, et meie suurtoetaja on Viimsi Lihatööstus, on lihtsalt imeline.

Ikkagi – teil mõlemal on kultuuriväljal oma nimi ja teile ei löödaks ust kinni mistahes filmitegemise firmas või teatris. Oleks ehk kergem?

RR: Kas see ikka oleks kergem vaev? Kas tegelikult ollakse valmis tegema sellist teatrit, nagu meie tahame? Ma kahtlen. Igas olemasolevas süteemis on oma tugevused ja nõrkused. Ka see, et igal teatril on oma väljakujunenud publik ja lavastust tehes tuleks sellega kindlasti arvestada. Publiku ootustele tuleb vastu tulla.

Meie olukord – teha teatrit vaatamata kõigele – annab meile vabaduse. Ma ei kahtle selles, et kõik tahavad alati teha asju võimalikult parimal viisil, aga siiski. Riski võtma julgustab meid usk teineteisesse.

KL: Üsna kindlasti ei oleks võimalik mistahes teatris tuua lavastust välja selles koosseisus, milleni me praegu oleme jõudnud. Oma teater annab vabaduse teha kõike täpselt selliselt, nagu sa tahad.

Karl, kas sind on takistatud näiteks Linnateatris või Vanemuises?

KL: (Naeratab.) Ma nii öelda ei saa. Takistusi polnud. Aga siin on tegu tunnetuse ja sooviga olla ja jääda iseenda loomingu omanikuks. See on teistmoodi väärtus.

On siin ka lootus rohkem ise teha ja ka teenida?

KL: Raha ei ole meie peamine eesmärk. Kui me Renéga jõudsime selleni, et tahame teha Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumängu”, siis mõtlesime, kes võiks olla näitlejad selles lavastuses mängimas. Milline oleks trupp?

Räägime trupist, näitlejatest. Pääru Oja?

KL: Pääru mängib Printsi, Ester Kuntu Tuhkatriinut.

RR: Tuhkatriinu isa või Peremees on Elmo Nüganen. Näidendis Peremees õpetab Printsi. Pääru ja Elmo on õpilane ja õpetaja olnud lavakoolis. Seda suhet on proovides vahva vaadata kõrvalt, kuidas nad koos töötavad. Epp Eespäev mängib Perenaist ja on ühtlasi Elmo kursuseõde. Milline naine!

KL: Veel on meil trupis üliägedad Peretütred Piret Krumm ja Jaanika Arum. Lossi-Tuhkatriinut mängib võrratu Mirtel Pohla.

Loen, et kostüümikunstnik on Britta Laumets-Merila.

KL: Jah, ta on minu õde. Pille Kose on kunstnik. Britta ja Pille on Tallinna Reaalkooli pinginaabrid. Taas mõttekaaslus.

RR: Britta oli varem Ivo Nikkolo moefirma peadisainer.

Ohoo, olen vahel vaadanud kostüüme teatris selle pilguga, kas see võiks luua moodi lavalt tänavatele.

RR: See mõte on ka meie peadest ja juttudest läbi käinud, et kui „Tuhkatriinumängu“ 1969. aastal Vanemuises esimest korda etendati, liikus tänavamood lavale, siis meie kostüümide kollektsioon liiguks lavalt tänavatele.

Näitlejate valikust palju sõltub lavastuse õnnestumisel. Sellest vähe räägitakse, aga nii see on. See muster ju ka hakkab Karl Laumetsa lavastajakäekirjas joonistuma, et ta võtab noore mehena julgelt endale lavale toeks oma õpetajaid. Näiteks Anu Lamp „Lennartis” ajaloolist tõde mängimas.

KL: (Vaikib paljutähendavalt.)

RR: Mina olen seda kõike näinud ja võin kinnitada, et see toimib. Esietendus on 1.mail.

KL: Mina ja René asutasime teatri, aga teatri loovad inimesed, kes seda teevad. Meil on palju inimesi kaasatud. Meil on toetajaid.

Milline on teie plaan kasutada lavastuses tänapäevaseid tehnilisi vahendeid?

RR: Ma ei tea, kui palju me tahaksime, et see kõik enne esietendust välja tuleks. Me kasutame tõesti seda kõike, aga tahaksime, et see üllataks neid, kes etendust vaatama tulevad.

Mõte on, et me teater ulatuks tänasesse päeva nii sisuliselt kui ka füüsiliste vahendite abil. Kasutame jah ka tehnilisi uuendusi.

Nii oli see ka 1969. aastal, kui Evald Hermaküla lavastatud „Tuhkatriinumängu” esimest korda mängiti. See tuli siis välja uues Vanemuises, suures saalis. Seal Hermaküla sai ka kasutada täiesti uut lavatehnikat, lavaruum oli mitmetasandiline, kõik pandi liikuma ja ka valgus oli tolle aja tipp. Tema lavastus algas eeslaval, etenduse jooksul avati lavasügavus ja avanes universum…

Me ei tegele vana teatri mahakriipsutamisega, vaid tegeleme sellega, kuidas meie näeme homset.

Mängite Viimsi Artiumis, kas see lava ei tundu teatritegemiste jaoks väheste võimalustega? Selline lihtne.

RR: Me loome lavaruumi. Võlu ongi selles, et Viimsi lava on tõlgendustest vaba lava. See annab meile teatud kerguse seda täita.

KL: Mulle seal saalis, laval ja kogu majas väga meeldib olla. Ütled vähe võimalusi, aga just see sunnib otsima lahendusi, mõtlema, leidma. „Lennarti” tegemine seal õpetas seda lava tundma ja ruumi tajuma. See käivitab loovuse.

„Tuhkatriinumäng” on näidend printsi kahtlustest, kas ta ikka võttis naiseks Tuhkatriinu, või sai petta ja abiellus peretütrega. Siit mu mõte läheb kohe poliitilisele võrdlusele. Tegime riigi ja nüüd, 30 aastat hiljem küsime, kas me sellist riiki tahtsime.

RR: Me mõtted on universaalsemad. Lavastus ulatub nagunii tänapäeva. Kas me sellist elu tahtsime? Kas see elu vastab nendele väärtustele, mida me justkui süsteemselt oleme kokku leppinud? Sellised allhoovused muidugi jooksevad.

Aga Paul-Eerik Rummo on öelnud, et tal oli natuke kahju, kuidas see lugu 1969. aastal nii poliitiliseks keerati. Tema kirjutades nägi seda rohkem üldinimlikumalt, arhetüüpsemalt. Loomulikult peategelane, otsides tõde, põrkub kokku süsteemiga, elu erinevate vormidega ja siis on paralleelid kerged tekkima. Aga – inimene on enne ja pärast poliitilisi süsteeme. Inimene on igavikuline.

KL: Igavik ja igapäev on sesse näidendisse sisse kirjutatud.

RR: Ajalikkus ja ajatus niisamuti.

Tuleme tagasi te uue, 8. märtsil asutatud teatri juurde. Miks panite sellele nimeks MUDI?

KL: Meie moto on ükskõikne suhe! Üks on kõik ja kõik on üks. Saame kokku. Nii füüsiliselt kui vaimus.

RR: See tähendab kõiksuse ühtsust. MUDI elumahlad liikuma. Mudi kokku, vooli… Elu olemus on kordumatu. Teatri tegelik eesmärk on elamuse pakkumine, see pole lihtsalt meelelahutus.

See on mu jaoks lennartmerelik manifest.

RR: Kui sa nii ütled. See manifest on tõukunud ka Paul-Eerik Rummo jutust, 1969. aastal kirjandusklubi kohtumisel räägitust. Ta küsib, mis on siis kirjaniku, autori töö. Ja vastab, et see on viia ennast aktiivse teadvuse seisundisse, luues pilte, ise veel teadmata kust need tulevad ja miks need tulevad. Panna need kirja. Kui see jõuab lugeja või vaatajani, siis on lootus, et see aktiivne olek ja nende piltide teke tekitab vaatajas ka pildi, aga mitte sellesama pildi, mida on autor soovinud. Vaid juba uue, tema enda pildi.

***

„Teatrietendus peaks pakkuma inimestele midagi enamat kui lihtsalt meelelahutust. See peaks pakkuma neile kogemust, mida nad ei saa kogeda igapäevaelus. Teatrietendus peaks olema katalüsaator, mis paneb inimesed avastama uusi tundeid ja emotsioone,” manifesteerivad uue teatri loojad.

MUDI proovisaali nimi on Humaarium

Karl Laumets: Me teeme proove Herkki-Erich Merila stuudios mille nimi on Merilaarium. Sellest inspireerituna nimetasime oma proovisaali Humaariumiks. Sõnadest humanism, humanistlik, humaansus. Humaanne lähenemine. Mõte liikus seda teed, et botaanikaaias on herbaarium, inimestega tegelev ruum võiks olla humaarium. See millega me teatris tegeleme on inimese uurimine.

See proovisaal on loomiseks kõige sobivam, mis on olnud minu elus. See, mida hing ihaldab.

Ilmus Maalehes. Pildistas Herkki-Erich Merila,