Lavastaja Peep Maasiku Emajõe Suveteatris lavastatud „Ukuaru” on õnnestunud ruumipoeetiline suurvorm. Veera Saare ja Urmas Lennuki kirjutatud igavikuline argielupoeesia saab lõpmatuse mõõtme keset 80 aasta vanust, vähemalt 14 meetri kõrgust mastimännikut Tartumaal Vooremäel.

Võib nii ka öelda, et Peep Maasik lavastas metsa. Mets inspireeris näitlejaid ja häälestas publiku. Tulemus on järele mõeldes isegi pisut hämmastav, võimas mets ei söö inimsipelgate tegemisi ära, vaid hoiab neid ja võimendab kõike nii, et töö ja ka armastus muutuvad kunstiks.

Pulmad ja matused, kahemehesaag ja kahe aisaga vanker, allikas ja mesi, pill ja lapsed… See on Peep Maasiku lavastatud Ukuaru elu. Ja teises vaatuses lisandub metsaargielule veel sõjapaine. Näidendis ja lavastuses on puudutavalt märgitud kõik need märgid, mis elule mõõtmed ja mõtte annavad.

Selleks, et teater oleks päris, peab seal olema kunstilisi seoseid ja üldistusi, muidu näeksime igavat ümberjutustust.

Ärgu lugeja-vaataja nüüd ära ehmatagu, aga hakatuseks katsun rääkida „Ukuaru” lavastuse kunstilisest keelest, mis näitlejate loodud metsamaailma argitegemistele mõõdu annab ja lavastuse kõrgemale tõstab, kui me harjunud oleme nägema.

Ruumipoeesia

Maasiku lavastuse keskne kujund on tinglikus lavaruumis mäkke kulgev metsatee. Lavastaja ja näitlejad ei kasuta seda üle, tee kõneleb inimeste abita. Toob meelde Anne Maasiku lauldud Ernst Enno luuletuse „Ma kõnnin hallil lõpmata teel/ Kesk nurmi täis valmivat vilja…//”. Toob meelde Peebu teise suvelavastuse „Tema taevaliku Õnneküla potitehas”, kus Ohtu mõisatalli lava keskel oli kahe poolega uks, mis sulges ja avas mu (kui vaataja) jaoks erinevaid maailmasid ja andis märku sellest, et nende vahel on ühendus. Ette rutates on need sidusused kõik seotud näitleja Pääru Ojaga. Ta mängib üht peaosa – Akslit – „Ukuarus”, mängis peaosa Maasiku lavastatud „Toomas Nipernaadis” ja õppis ära potikedral savinõude valmistamise Tiiskäpana Õnneküla potitehases. Üllatav oli muidugi lavastajalt teada saada, et lõõtsamängu õppis Pääru ära just „Ukuaru” Aksli osa silmas pidades.

Aga ruumipoeesia juurde tagasi tulles on Peep Maasikul arenenud lavastajale tähtis oskus märgata ja mõelda ka sellele, mis pole vaatajale nähtav. „Ukuarus” on see siis see, mis sünnib metsas. Sellest annavad märku kauged helid.

Ja siin veel üks Maasiku lavastajasilma kirjeldus: keegi on kuskil ikka veel. Nimelt on „Ukuarus” enamikku stseenidest, mis vaataja tähelepanu võitmiseks on toodud lavamaastiku keskele ja n-ö eeslavale, ikka jälgimas keegi nendest tegelastest, kes otseselt dialoogis ei osale. Ta ei pea isegi kuulama, aga on kohal. See kuidagi juhib mõtte mõtlema eestlaste hingestatud ilmast ja sellest, et kõigel on kõigega seos. Me oleme kohal, kui meid kohal ei ole. Päris lavastuse lõpus tulevad lavale ka Minna selleks hetkeks juba surnud isa (mängib Hannes Kaljujärv) ja Aksel. Nad on elusate seas ning aitavad neil ja neid eluga toime tulla ja leppida.

Lõõtsapill

Pääru Oja mängib pilli oma kehaosaks, pill on nagu käed ja jalad Akslil. See, kuidas Pääru Aksel pilli vasaku õla peale pea kõrvale tõstab, enne pilli endale rinnale riputamist, muutub omaette kujundiks, muusika asendab ehk täiendab mõtlemist…

Kui asi on sealmaal, et Minna (Ursula Ratasepp) on nõus Aksli naiseks saama, ütleb mees – ja see on nüüd tekstipoeesia: „Tõmba see kassikuld sõrmest ja mu pill mängib sulle kogu su eluaja. Mängib hommiku õhtuks ja õhtu hommikuks. Mängib pungad puudele pakatama ja tuisu talveööl korstnasse laulma. Mängib ehakuma taevasse ja aovalguse aknaserva. Mängib jaaniöö jõuluõhtuks ja jõulud jaaniks tagasi. Viska vaid kassikuld sõrmest ja mina ja mu pill laulame vaid sinu päralt.” Aga lavastaja tahab enamat, kui Aksel ütleb, et ükskõik, kus me kolmekesi elame – sina mina ja tema. See kolmas on pill ja Aksel laskub selle peale põlvili.

Tegevus hargneb edasi ja põlvililaskumise kujund saab veel võimendust. Kui selgub, et pulmad on tehtud laenuraha eest – ja see tuleb tagasi teenida –, ütleb Minna: „Tähendab, ma ise ostsin endale sõrmuse ja pruutkleidi. Ma ise. Ja emale, isale kingitused ka veel? Ja nüüd sööme ainult oblikaid ja jänesekapsaid, kuni see võlg on tasutud.” Ja siis lisab: mängi! Ja mäng lepitab. Minna on äkki põlvili märgiks, et ta on nõus rabama selleks, et veksel kustutatud saaks.

Lavastuse võti

Päris esimene pilt ses loos on, kui Minna tuleb ja hakkab palgijuppi koorima. Lavastaja on selleks sõnadeta tegevuseks, tööks andnud üsna pika lavaaja ja kuidagi ei hakka igav seda vaadates. See on sihikindla naise eesmärgipärane tegevus, mis kogu Ursula-Minna lavaelu iseloomustab. Ja kogu lavastuse kestel ikka vaatad, kuidas tehakse tööd, tegevusi, mis me elu ju iseloomustavad ja saadavad tänaseni ja mõtled, et ilus. Kuni jah, lõpus selle kahemehesaeni, mis surnud meestel neid kokku mõelda aitab.

Taas seal kusagil etenduse alguse kandis ütleb Minna isa: „Kas tuisk talvekeerul on õiglane, kui ta teed ja tanumad lumme uputab? Kas sügistuul on õiglane, kui ta vaese propsikoorija päevad tuska täis külvab ning tema pudrukausist võisilma varastab? Kas elu on üldse õiglane, kallis laps?”

Ja veel on mu jaoks selles Vooremäel hargnevas loos maamärke, mis meid vaatamata sellele, et oleme linnastunud, ikka kusagil sügaval sisimas saadavad. Keldriaugu rikas peremees – Margus Prangel mängib oma osa kuidagi nii, et tahaks nagu sobituda Ukuaru rahvaga, aga ei sobi. Tahtsin rõhutada, et peale viina on tal ikka kaasas mesi.

Aksel räägib Minnale allikasse vaatamise loo, mis jääb hiljemgi kaasa kõlama. Kui vaadata allikasse ja näha omaenese silmi, saab vaataja selgeks, mis ta elus valesti on teinud.

***

Ma üsna meelega jätan kirjeldamata teise vaatuse sõjaärevuse mängutuleku lavastaja ja muusikalise kujunduse võtted. Ardo Ran Varres on Arvo Pärdi Ukuaru valsi uueks sättinud( Et olla täpne. Pääru kirjutas mulle pärast loo ilmumist muuhulgas: “Ardo ei ole teinud Ukuaru valsile seadet. Ma mängin seda täpselt nii nagu Pärt on selle kirja pannud. Sellel on muidugi hirmus pikk ja huvitav ajalugu. Filmis ta kõlab ainult viisina, ilma saateta. Sealt võeti ta maha ja rahva käes hakkas sinna kogunema igasugu kaunistusi ja alles aastal 2010 kirjutas Pärt ise sellele saatepartii.”, ei ole kontsertettekande kõla ja tegelased tantsivad. Uhke!

See on teatrikunst, mis vaatajaid lummab. Näitekunsti ja näitlejate isiklike õnnestumiste hulka kuuluvad eelnimetatud osalistele lisaks kõik teised selle maailma asukad.

See on lavastaja ja näitlejate koostöökunst, et mängida maha nii pulmad kui ka matused, teha seda kümnekesi ja midagi ega kedagi pole puudu. See, kuidas matuselised matustele kuuseokstega nagu pärgadega tulevad, vääriks omaette väljamõtlemise preemiat.

Miski põlvkondade side ka kehtib selle lavastuse pealisülesannetes. „Pill jäta Reedale!” ütleb Aksel.

Pärast mõjuvat finaali tekkis minu nähtud etendusel see haruldane vaikus, mis kestis, enne kui aplodeerima hakati.

Eraldi:

„Ukuaru”

Autor Veera Saar

Dramaturg Urmas Lennuk

Lavastaja ja valguskujundaja Peep Maasik

Kunstnik Jaanus Laagriküll

Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres

Mängivad: Minna – Ursula Ratasepp (Tallinna Linnateater), Aksel – Pääru Oja, Minna isa – Hannes Kaljujärv (Vanemuine), Minna ema – Garmen Tabor (Ugala), Loreida – Kärt Tammjärv (Vanemuine), Keldriaugu peremees – Margus Prangel (Von Glehni teater), Loreida ema – Marika Barabanštšikova (Vanemuine), Jakko – Indrek Kruusimaa, Reet – Kirke Kallaste, Ilme – Elli Koidula Kull.

*Liimeister ehk niimeister on kahe käepidemega ja 20–30 cm pikkuse teraga nuga, mida kasutatakse muu hulgas puidu silumiseks ja palkide koorimiseks.

Ilmus Maalehes.