Juba etenduse „Minul on vari” ajal hakkasid mu peas kumisema Juhan Liivi luuleread: „Kes meeldida tahab, peab roomama, „jah” üteldes „ei” peab mõtlema, mis teine tahab, peab tegema, peab ahelaid kandma ja – tänama!” Alles hiljem mõtlesin, et need read iseloomustavad nähtud etendust, selle tegijaid ning samas aega, millest lugu räägib, ka me praegust elu.

Ilmselgelt on „Minul on vari” autor ja lavastaja, muusikud ja näitlejad võtnud endale eesmärgi teha lavastus, mille etendused meeldiksid kõigile. Kõigile tähendab Palmse mõisa aia taga tiigi ääres tribüünil 890 inimest igal etendusel.

Pole minu, vaataja, asi mõelda, kas selline lähenemine on seotud raha teenimise sooviga või hoopis sisetundega, mis ütleb, et publik on niigi kriisidest ja pidevast hirmufoonist väsinud, olgu tal siis midagi, mis ta hetkekski selle jama seedimisest välja aitab.

Mõisa taga tiigi ääres

Jah, see, mis Palmses suurel laval toimub, on eklektiline. Pisut on kasutatud telemenuki „Su nägu kõlab tuttavalt” skeeme, pisut kunagise menuka raadiosaate „Meelejahutaja” sketši vormi. Stsenaariumis ja nii ka laval vahelduvad muusikalised numbrid stseenidega ühe poisi – tema nimi on Toomas Uibo – elust.

Dramaturg Ott Kilusk on sündinud 1975. aastal ja lavastaja Kaili Viidas on 38aastane. Ma selle välja toon, sest need (mitte kõik muidugi) lavastatud vahestseenid, mis mulle mõjusid magedalt, võivad ju ollagi noorema põlvkonna ettekujutus toonasest ajast.

Millega ma tõestan, et minu mälu järgi oli kõik sootuks kargem ja kaunim? Olin siis pealtkahekümnene, kui Ugala teatris Väino ja Toomas Uibo laulukava „Laulan sõbraks öö ja päeva” proove tegema hakati. Mul on mälus stseen ühest, siis küll juba lavaproovist, kui isa Väino võttis ette lapse terve Pääsusilmade bändi ees läbi riielda. Põhjus see, et tema sõnul polnud Toomas enne proovi tulemist garderoobis häält lahti laulnud. Väino oli kuri ja ütles midagi sellist, et need onud siin on kõik proovi tulnud sinu pärast ja sina tuled ja vead neid alt.

Tõtt öelda ei saanud me vist keegi seekord aru, et Toomas mustalt laulis. Ja mina mäletan ennast mõtlemas, et nii ei tehta, Väino, et Toomas on ikkagi laps ja vahva poiss ja mitte täismees, kes peaks rügama. No ja tegelikult tundsime kõik Väino ja Toomase laulmisest rõõmu. Kas Tom ka tundis? Ma siis ei küsinud ja nüüd aja kulg ilmselt ei lase tal teistmoodi vastata, kui et jah, muidugi oli mul õnnelik lapsepõlv. Eks nii on meil kõigil.

Mage ja geniaalne

Kirjeldan vaid üht stseeni, mis mu jaoks mage, aga mille puhul rahvas rõkkas naerda.

Stseeni nimi on „Pioneeride palees”. Peep Ilmeti tekstile tehtud „Valeva veelinnu lend” on üks ilusamaid laule Väinol ja Toomasel. Dramaturgi tahtel laulavad nad seda siis kujuteldavas pioneeride palees ja lavastaja on selle laulu ümber pannud sebima kaks ülekaalulist punases kaelarätis pioneerijuhti, kes väänavad eesti keelt. Kogu ilusa laulu ajal veeretavad nad suurt ketast, millele joonistatud rahutuvi. Ei hakka siin polemiseerima rahutuvi tähenduste üle, aga kogu see kehv tsirkus rikkus sisuka ja ilusa laulu ära, tõmbas tähelepanu endale. Seega oli stseen lavastuslikult paigast ära.

Ja sellele kui vastukaaluks teine stseen, mil nimeks „Literaadid köögis”. Ei hakka seda pikalt ümber jutustama, aga Uibodele tulevad külla Ain Kaalep ja Hando Runnel – siis Egon Nuteri ja Mait Malmsteni kehastuses. See on vaimukuste tulevärk ja isegi hoolimata publiku ja vaataja distantsist tunned ära särina, millise mõnuga näitlejad seda mängivad.

Minul on vari

See võiks ju olla tõsisema lavastuse peamine leitmotiiv, kuidas pojad soovivad välja isa varjust. Lavastuses on see teemana märgitud. Ja see on hea. Lausa kahel moel. Suurem lugu on Toomase lugu, kellest ei saa näitlejat ning kes täidab oma unistuse ja saab lenduriks.

Teine lugu, mida võib märgata, on sama, aga erinev. Mait Malmsten on astunud isa kingadesse ja liikunud sellel teel nõnda, et ta pole jäänud Reinu varju.

Lavastuses on stseen filmist „Kevad südames”, kus Mait Malmsten mängib oma isa Rein Malmsteni. Tema partner on Ants Paju, kes filmis on koorijuht, ja lavastuses teeb teda Egon Nuter. Ja siis, kui näitlejate enda hääled muutuvad filmis jäädvustatud Reinu ja Antsu häälteks, tekib mingi eriline eksistentsiaalne hõllandus. Ütlen mõistetavalt ka: tekib miski kerge ja helge tunne, et igavik ja kosmose lõputus pole vaid sõnakõlks.

Väino Uibo

Lavastuse üks printsiipe on see, et Toomas Uibo ise suurt näitemängu ei sekku, ta vaatab tagasi, vaatab kõrvalt ja mõtestab kõike, kui laulab. Peategelane on see, kelle varjust Toomas välja on tahtnud ja saanud – isa Väino, keda mängib Veiko Täär.

Nagu teisigi tegelasi kehastavaid näitlejaid aitavad rolli luua kostüüm ja grimm. Kuidagi kohe alguses tundsin ma Veiko Tääri mängus Väino ära, see oli seal alguse poole, kui ta elas kaasa oma poja vist esimesele salvestusele. Veiko mängis seljaga publikusse ja kuidagi nii uhkelt vana-uibolik tundus see kätega vehkimine ja liikuv, seljaga väljendatud emotsioon. Väikesed nüansid ka – pilk, mühatus, ka pisut labasena tunduv väljend… Usud, selline ta oli. Mees kes tahtis ja tahab tänaseni, et laulutekstides oleks mõte sees ja et see mõte ei oleks džambolaia.

Ma nüüd kordan ennast, aga me näitlejad on seda tüüpi, et nad ei anna järele ja katsuvad leida ülevaid kohandumisi ka sealt, kus mõni teine käega lööks ja mõtleks, et vahet pole.

Muidugi on kihvtid kaks väikest laulupoissi, üks neist siis Tomi noorema venna Märdi rollis. Ja eriti uhke on see, kuidas vahel unustad, et ühte väikest Toomast mängib Saara Pius. Kuidagi on tunne, et lauljapoiste kantseldamine selles trupis, no vähemalt laval, on tema hooleks lisaks mängimisele ja laulmisele.

Hullumeelne maailm

„Hullumeelne maailm” on laul, mis taas on see leitmotiiv, mis mu jaoks määrab, kahjuks pisut vägisi (põhjus selles, et see tonaalsus kipub komöödia võtestikus stseenides ära unuma), ära selle lavastuse peamise mõtte. See laul algab sõnadega: „Näod me ümber kõik on samaks jäämas, tuhmiks jäämas, ümbrus räämas…” Ja lõpeb: „ On raske seda öelda, on raske vaikida. Kui joostakse vaid ringi, on see hullumeelne… maailm, maailm, maailm, maailm.” Toomas Uibo sõnul on need sõnad teinud Leelo Tungal!

Nii saab tõesti juhtuda vaid unenägudes või teatris. Kus enam-vähem ühel ajal kõlavad rokiklassika, Led Zeppelini „Stairway to Heaven” („Taevatrepp”) ja „Laul kaugest kodust” Eesti 1968. aastal tehtud sõjafilmist „Inimesed sõdurisinelis”.

„Minul on vari” tiitel kavalehel on muusikaline lavastus. „Taevatrepi” vabatõlke on teinud Anu Lamp ja soovija leiab selle kavalehelt. „Kauge kodu” laulu autor on Ralf Parve. See, millise tundetooni pealt Egon Nuteri kehastatud vanaisa seda laulu alustab, on mu jaoks näitlejatunnetuse kõrgklass. Nagu paljude selle loo lauludega, alustab keegi näitlejatest, ja siis liitub terve trupp.

Mu jaoks on lauluõpetaja Maiken kõigile seadetele neist lauludest leidnud pehmemad versioonid kui originaalis on. Mingi selline tunne on ka, et enamik laule on esitatud pisut kiiremas tempos kui harjutud ja see mingi teooria järgi paneb laulu meeldima enamusele. Nii muide ongi. Laulud mõjuvad, mõjuvad nii, et kutsuvad esile helluse meis enestes, ja seekord suur publik seda hellust ei häbene.

Kõigile, kes vaatama lähevad: see põnev puhkpill, mis suurepärases bändis soleerib, on flüügelhorn.

Ma ei saa seda ütlemata jätta, et muusikalise osa mõju ja lavastuslike stseenide mõju on üsna erinev. Kas see nii peabki olema, on maitse asi. Kui ma lugu kirjutades jätan ühest lõigust ülemineku tooreks, siis enamasti toimetaja sellele tähelepanu juhib. Üleminekud peaks olema sujuvamad ka teatris. Või siis meelega järsud, nagu vahel ajakirjanduses…

On üsna selge, et kõik maailma inimesed on väsinud kriisidest ja pidevast muretsemisest. Küllap Palmse ja lavastus „Minul on vari” aitab me üle laotatud hirmufooni vähemalt mõneks ajaks unustada.

Eraldi:

Soovitus lavastuse produtsentidele

Üks soov on selle suurlavastuse produtsentidele ka. Kavasid te enam uusi trükkida ei saa, aga mu meelest oleks aus ja austustvääriv tegu, kui reastaksite kõik laulud, mis selles etenduses kõlavad, lisaksite neile laulusõnad, laulude ja tekstide autorid ning paneksite selle veebi üles. See on teil tegemata praegu. Tehke, usun et Väino Uibo kindlasti rõõmustaks koos paljudega publikust.

Ilmus Maalehes. Pildistas Raul Mee.