Praegusel äreval ja hirmutaval ajal annavad inimestele hingetuge emake loodus ja huumor, ütleb Hardi Volmer. Ometi juhtus nii, et just sellisel hetkel valmis tal film, mis viib vaataja kalmistute maailma.

Hardi räägib, et oli nädal tagasi kitsekestele oma aia külge lakukivi pannud, aga need kurivaimud pole seda veel üles leidnud. Mina saan talle sekundeerida jutuga oma aiast, kus kitsekari on üles leidnud mu laiskusest suure õunapuu alla jäänud õunad ja nüüd neid söömas käib. Räägime ka karudest ja ilvestest. „Mul on põdrad. Nüüd pidi karusid palju olema. Ma neid ei ole veel näinud. Ilm on ikka täiesti hukas!“

No usun, et ka sind ajab muigama, et alustame oma juttu valguse tulekust hommikul ja kitsekestest akende all. Ealised iseärasused? 30 aastat tagasi oleksime kohe kultuuril sarvist kinni haaranud.

Ei tea. Ajad on ärevad. Hirm on kõigil naha vahel. Me ei tarvitse seda teadvustada, see on selline alateadlik hirmuseisund. See leiab ju erinevaid väljendusi. Võimalik, et rääkida sellistest ilusatest loodusnähtustest enda ümber – see on ka mingil määral sublimatsioon. Et mitte rääkida hirmsatest asjadest. See on hästi loomulik, praegu eriti.

Hakkad kultuurist rääkima, siis läheb ju vingumiseks kohe. Midagi ei ole teha. Nutt ja hala. Emake loodus on ikka see, mis mõtted rõõmsatele radadele juhib.

See on nii, kui sa ei mõtle sellele, mida emakese loodusega parasjagu tehakse. Ots on ju ees ka sellel.

Loodetavasti otsa ta ei saa. Aga eks iga lusti eest tuleb maksta. Poliitiliselt ebakorrektne jutt, aga seda aeg-ajalt mainitakse: probleem on tegelikult inimeses. Meid on liiga palju saanud. See pole saladus ja eks emake loodus hakka kohendama neid asju. Katsub sättida tasakaalu, kui me, inimesed, sellega ise hakkama ei saa. Ja me ei saa.

Me oleme väga erinevas seisus. Lääne heaolus aelev inimene, kellel on palju aega, tema nutab ja mõtleb looduse peale. Aga kui sa elad soojal maal, kuskil puu all, koormakate peavarjuks, oma perega … no sa ei mõtle liustike sulamise peale. Siis sa mõtled ainult sellele, et uputus võib sind tabada äkki, aga sa ei mõtle globaalselt. Ja enamik inimesi on ju selle kategooria inimesed. Sellepärast me ei ole justkui ühes paadis.

Nii on. Sa oled oma elus olnud väga mitmekülgne. Milline neist kunstivormidest, milles sa oled ennast väljendanud, on praegu kõige mõjukam oma meele avaldamiseks?

Midagi ei ole teha, siin tuleb tõde tunnistada, et kui tahta jõuda võimalikult paljude inimesteni, siis see tänapäevane vahend, üha enam ja enam, on nii näitav kui ka rääkiv meedia. Ehk siis nagu va Lenin omal ajal ütles: „Kõigist kunstidest kõige tähtsam on kino.” Pidades silmas tumedate masside ajupesuvahendit.Tegelikult on vist tõeline propapasun hoopiski ühismeedia. Seal ma ei ole. Või olen hästi vähe.

Kõige tähtsam on siis ikkagi televisioon?

Seda tõesti oleks saanud öelda mingi aeg tagasi kui ajupesu oli riiklik monopol. Nüüd enam mitte. On ühele üks, teisele teine ja sellepärast on kõik ka väga hajus. Ei ole enam mingit mainstream-meediat. Sellist, kus kõik on koos ja kus midagi öeldes tead, et see läheb laiadele hulkadele. Ma ei piina ennast sellega eriti.

Muusika?

Et paneks päti laulu sisse nagu ennemuiste. Muusika see ammugi ei ole. See vana rokipõld, mida mina künnan, seda loetakse nüüd juba täielikuks reliktiks. Sa võid plaate teha ja uusi lugusid – see ei huvita kedagi, neid ei lasta kuskil. Hakates halama jälle, nii ta paraku on. Ja kui lastakse, siis ikka seda, mis on tehtud nõukogude ajal. See muusika, mis on omal ajal nooruse südamesse tee leidnud, seda sa sealt välja ei kisu.

Me ju lasime Singer Vingeriga aasta tagasi plaadi välja. Oled sa sellest kuulnud?

Ei ole.

Eks ole. Enda arust tegime kaheksa täiesti toredat laulu sinna vinüüli peale (kauamängiv vinüül “Kuhu” – MM). Võib olla ka nii, et pead käima ukselt uksele külakorda ja toppima. Kui sa sellega ei tegele, siis ongi kõik.

Muusika on eraldi teema, selle juurde võib jäädagi jaurama. Läbi aegade on ju olnud oluline, et muusika oleks kütkestav. Oleks meloodia, mis oleks lihtne ja meeldejääv ja originaalne. Et kohe ei saaks aru, et see on ju varastatud, mida ka palju tehakse. Produtseeritakse, kompileeritakse. Aga iga sekundiga on seda üha raskem teha. Popmuusikat lihtsalt toodetakse nii meeletul hulgal, et kui keegi suudab tänapäeval veel luua midagi ilusat, meeldejäävat ja samal ajal originaalset, see on suur asi. Ja sellepärast seda juhtub ka vähem ja vähem.

Aga kogu sinu küsimuse vastus on ikka veel õhus.

Nii, mis see siis oleks?

Minu oluline väljund on olnud ikka liikuv pilt. On ka praegu. See on kõige olulisem. Natuke ju tegelen teiste asjadega ka, aga see on jäänud. Eks sellepärast ka, et kino alati kaasab kõiki teisi valdkondi. On kõige interdistsiplinaarsem, kui võõrsõnadega edvistada.

Sul detsembris tuli välja film ja mul on selline tunne, et sinu kui looja jaoks see taas ei äratanud sellist tähelepanu, nagu sa ootasid.

Parku on sul õigus. See on natuke valulik see ebaproportsionaalsus. Kui sa teed ühte filmi kuus aastat … Urmas Jõemehega oleme seda teinud pisitasa. Ei olnud sellist eelarvet, et korraga need riigid kõik läbi käia …

Pea nüüd, tuleb lugejale ka öelda, mis film see on.

„Maetud Euroopas”. Teemaks on kalmistuarhitektuur. Me räägime igasugustest hauatähistest, millega erinevad kultuurid, religioonid on oma kadunukesi tähistanud. See on ülipõnev maailm. Euroopas on ta nähtav 5000 aasta ulatuses. See on pöörane teekond ja me käisime selle läbi, saades kõvasti targemaks.

Tegemist on üsna unikaalse filmiga. Selliseid filme palju ei ole. Mõni dokk on, aga animeeritud kujul ei ole keegi seda teinud.

Film on vaid 15 minutit pikk.

Jah, ülilühike ja hästi paljut hõlmav. Eks ta kipub muude filmide sisse ära kaduma, suurte dokkide ja mängufilmide sekka.

Mõnes mõttes oli prognoositav, et film suurt tähelepanu ei saa. Kui võtta taustsüsteem ajas – millal me seda tegema hakkasime ja millal see nüüd välja tuli. Praegune aeg on selline ärev, hirmutav. Kõikjal räägitakse katkusurmadest, ja siis sa tuled oma kalmufilmiga. Kui me räägime ühiskondliku teadvuse vastuvõtuvõimest, siis selles mõttes, kollektiivse alateadvuse pinnalt, on see ilmselt halvim aeg sellise filmiga välja tulla.

Inimesed kurdavad ka, et tahaks nagu rohkem näha seda põnevat maailma. Aeglasemalt näha. Aga see on animatsioon kus iga kaader tähistab kadunud inimest. Suuresti on see vormimäng, aga nii või teisiti üks hästi kunstilises vormistuses antropoloogiline uurimistöö.

Teed sa praegu ka mõnda uut filmi?

Igasuguseid projekte on sahtel täis, eri etappides. Oma aega ootab fotoanimatsioon Georg Lurichist. Enne tuleb valmis teha film, mis on ka juba võlgu, aga antakse andeks üldise pandeemilise hüsteeria tõttu. Väga hullusti pinda ei käida.

Mis film see on?

Portreefilm huvitavast inimesest. Kiur Aarma arvas, et mina olen piisavalt huvitav. Eks ta tuleb natukene nagu nooruspõlve autoportree. Kasutume ainult olemasolevaid kultuurijäätmeid ehk siis kõikvõimalikku filmitut.

Kuna olen jäänud lapsest saati sagedasti filmilindi peale, siis see annab sellise võimaluse. Me ju hakkasime kooliajal sõpradega filmi tegema ja isa sõber Mark Soosaar on ka panustanud. Imelisi juppe on välja tulnud, selle peal me sõidame. Film lõpeb uute aegade saabumisega 90ndatel. Ja loomulikult on seal Päratrusti pärandit ka.

Enamasti on see töö tekstiga, kuna pilti katab minu kommentaar – mida kallis vaataja parasjagu näeb. Kiur on omamoodi peegel et tekst oleks konkreetne ja vaimukas. Samas, eks lugusid jälle omakorda dikteerib see pilt, mis üldse saadaval on. Film peab jooksma.

Memuaristika tundub olema ju õige minev žanr. Aga kirjutamise asemel meie kleebime.

Sa ei plaani kirjutada?

Ega hetkel ei viitsiks hästi.Igasugu muud kirjatööd on nii palju. Aga audiovisuaalne autoportree, tagasivaateline, elulooline … Filmivahenditega mu meelest pole seda üleliia palju tehtud. Meenub, et Rein Raamat on midagi teinud.

Peaks ikka kirjutama, kõik ju telefonidega filmivad meil.

Peaks lugema hoopistükkis. Emakeele kaunidus ei tule uulitsalt. See tuleb suuresti ilukirjandusest. Muidugi ka inimestelt, kes on autoriteedid ja räägivad ilusat emakeelt.

Kummaline fenomen on see, et hästi palju kirjutatakse ja hästi vähe loetakse. Jabur vastuolu. Noor inimene jäädvustab pilti ja ta ei kujuta ettegi, et võiks midagi kirjeldada. Käeline kirjaoskus asendub tippimisoskusega. Kõik on stenografistid, kalligraafe lõpuks polegi. See on lugemisoskusega seotud ja see on jälle omaette hala aga see on nii selgelt tajutav, et keel on hääbunas. Mitte et keel üleni ära kaoks, aga kujundiküllane kauniskeel tundub, et küll. Võõrväljenditega segatud köögikeel muidugi jääb.

Aga äkki räägime ikkagi sellest morbiidsest kalmufilmist?

Ikka. Miks selline lühike vorm, niivõrd huvitavatest hauamärkidest? Mitu pikka dokki saaks sellest teha.

Nojah. Oleks … Pool filmi sündis nii, et käisime mööda Euroopa matusepaiku, siis kui selleks võimalus tekkis – mõne filmifestivali või reisi ajal. Meid võlus ära see tehnika, mida filmis kasutame. Pildistad sama nurga alt, paned pildid arvutis kohakuti ja asi läheb elama.

Niipalju eelarvesummast siiski jätkus, et sai ekspertide, Raul vaiksoo ja Ott Sandraku juhtimisel paar spetsiaalset ekspeditsiooni sooritatud. Ida euroopas ja balkanil.

Tulles tagasi sellest filmist lähtuva muu jäädvustuse juurde, siis suure ilmaränduri Tiit Pruuliga on ammune kokkulepe kirjastada raamat. Meil on fotomaterjali, tuhandeid kvaliteetseid fotosid. Ott Sandrak kirjutaks lahti erinevate hauatähiste ajaloolise tausta. Miks nad just sellised on ja kuhu kultuuri nad kuuluvad. Ja seal raamatu vahel oleks see film. Üksiti saaks ka vinge näituse teha!

Ma tean sind aastast 1976. Vaatasin lavaka sisseastumiseksamit. Sina ja Villu Kangur jäite mulle meelde sellega, et lugesite oma luuletusi. Teid vastu ei võetud.

Püha perse, mida kõike sa ka ei mäleta! See muide on filmis sees, kuidas me Villuga seal käisime. Jah, me hakkasime kirjutama õrnas teismeeas, nagu ikka.

Ma olen mõelnud, et näe nüüd, kuidas – see, et sind tookord vastu ei võetud, on kingitus Eesi kultuurile.

See oli, jah, selline jumalik ettehooldus. Et lollike kipub näitlejaks. Kellele üht sitta näitlejat veel vaja on. Olla teatud tasemel sõumees, seda ma suudan ja ma ei karda esineda. Head näitlejat must vaevalt oleks tulnud.

See, kuidas läks, on mu arvates natuke parem variant. Olen teatrit ikkagi teinud ja oli tohutu rõõm teha seda kunstnikuna. See on omaette maailm. Olen kujundanud ligi sada etendust ja loodan, et teen veel.

Märkasin muide, et oled välismaal suuri oopereid kujundanud.

Tänu Neeme Kuningale. See käib nii, et kutsutakse lavastaja ja tema võtab siis kunstniku kaasa. Klassikaline ooper eeldab mastaapsust. Näiteks Leedu rahvusooperi lava Vilniuses on kolm korda suurem kui Estonia lava. See on minu elu kõige suurem lava ja seal lihtsalt pidi suurelt tegema. Toscaga sain selle kaifi kätte. Üle eeslava ulatuv, päris veega bassein, Rooma term koos sammastega sai lavale tekitatud.

Mäletad, olid sa pettunud ka, et lavakasse ei pääsenud?

Muidugi olin tol hetkel. Aga vähe sellest, proovisin ka pedasse lavastajaks. Olgu muu, mis mul koolis oli, aga olin viieline kirjandikirjutaja kogu aeg. Ja mul õnnestus seal just kirjandiga puusse panna. Kirjavahemärkidega täpsemalt. Kuidas vanajumal hoiab …

Siis, et sõjaväest ära saada, läksin õmbluskooli ja siis kunstiinstituuti. Midagi ei ole teha, võitle oma saatusega, aga sa jääd alla. Naiivne, tobe jonn, aga siis sind hellalt juhatatakse õigele rajale.

Ma küsin endalt viimasel ajal tihti, mis sõnum võiks mistahes loominguga tegeldes olla pragu meiesugustel suhteliselt vanadel meestel. Me ei saa ju lõpmatuseni linnukestest rääkida.

Selles eas, kus sa peaks olema mingeid tähtsaid asju jõudnud enese jaoks sõnastada …

Jooksult tulistades … Selle üldise kaamose ja ka sellise psüühe vastu, mis meil valitseb .. Ajal, kui raadiot ei julge lahti tehagi, mingi paugu ootel käib ju elu … Ka olme ahistab, elektri hind kasvab, külm tuleb tuppa … Mitte ainult looduskaamos, vaid ka kaamos sinu hinges ja teadvuses, selline seletamatu õõva tunne, mis saadab … Selle vastu on küll parim rohi, kui me ei räägi mingist imelisest muusikast, helimaastikest … siis aitab huumor.

Ja kuni ajad ei lähe füüsiliselt nii hulluks, et piltlikult öeldes pead liduma elu eest, siis on parim hingerohi ikka seesama vana hää troika – usk, lootus, armastus. Mõtlemine emakese looduse ehk siis looja peale. Seda ka kindlasti.

Ühelt varajaselt paavstilt küsiti, miks ta usub. Ta vastas: „Credo quia absurdum“. Ehk siis: „Usun, sest see on absurdne.“

Hardi Volmeri räägitud anekdoot

2001. aasta september pärast kaksiktornide terrorirünnakut. Kaks taati istuvad Ukraina stepis Doni kaldal. Vili on koristatud. Päike on loojumas. Õhtu on ilus. Suur küün hakkab heina täis saama. Mõkola ja Volodõmõr libistavad veini. Räägivad maailma uudiseid. Kuidas Ameerikas juhtuvad hirmsad asjad. Aga neil on tore olla. Siis hakkab mingi põrin, sumin. Vana Kolhoosi väetiselennuk tuleb nende suunas. Ilmselt on lendur purjus. Lennuk sõidab küüni sisse. Pilpad lendavad. Sodi, pudi hein. Ja sealt vahelt ajavad taadid ennast püsti. Pudel on katki. Üks ütleb teisele: „ Vin podevis, Mõkola, jako derzhava, tako i akt terroristitshnõi!“ („Kae, Mõkola, nii nagu riik, nõnda ka terroriakt!“)

Ilmus Maalehes. Pildid arhiiv ja Sven Arbet.