Minna kiirustamisega kaasa või mitte minna, selles on küsimus

Unistus, et tulevikus on parem elada, on meilt ära võetud. Hirmutamine, et elame tuleviku arvelt, ei vaibu. Ja tulevik ongi tume, unistuste puudumisest sõltumata.

Moodsad lugejad ootavad lajatavat väljaütlemist, vanamoodne kirjutaja püüab tabada aja vaimu. Samas, kui selle loo tähtaeg nädala võrra edasi lükkus, tundus mulle, et juba peaaegu valmis lugu enam ei kõlba, tuleb kirjutada uus. Ometi olen essee moodi mõtisklusi tahtnud kirjutada nii, et need kestaksid kauem kui üks päev või nädal. Kärsitu olen ikka olnud, aga selline tõmblemine oli midagi uut.

Kaduv kodu

Kui neid ridu kirjutan, istub mu üks viimaseid lehevestluskaaslasi, lavastaja Barzu Abdurazakov lennukis ja lendab Istanbuli. sealt läheb lennuk tema koju Dušanbeesse. Ja mulle ei anna rahu, et viimastel päevadel olen Kesk-Aasia oludega kokkupuutunutelt mitu korda kuulnud juttu, et Tadžikistanis inimesed kaovad.

Loe edasi Minna kiirustamisega kaasa või mitte minna, selles on küsimus

Peeter Tooma: omal ajal oli folk pigem vastuhakk või õiendamine

Kuulake!

Peeter Tooma (77) noore mehena salvestatud „Viimse reliikvia” filmilaulud tõid talle kätte ja kõrvu aegadetaguse kestva aplausi. Selle kaja kostub raadiost tänini. Peeter Tooma Varbla kandi Liiase talu juttudest kajab aga vastu ühe mehe elu võlu ja valu.

Lageraielangi serval.

Viiskümmend aastat tagasi ostetud maakodus on siis, kui meie sinna külla läheme, koos kolm põlvkonda. Peeter koos naisega, nende kolm tütart koos oma meeste ja lastega. Ja me kõik mahume sellesse paradiisi ära ilma üksteist segamata. Jaanilõkke ääres oli sellel aastal 24 inimest, pea kõik Peeter Tooma oma pere liikmed.

„Mulle piisab Viiraltist ja tema naistest, tema kaamelist!” ütleb Peeter Tooma, seistes enda istutatud täiskasvanud ebatsuuga kõrval, seepeale, kui katsun jutu kaasaegse kunsti peale juhtida.

Kui lahkume, võtab Peetri keskmine tütar Iiris minugi mulje oma sõnadega kokku. „Isa teeb kogu aeg niivõrd fantastilist nalja… aga tegelikult on tal valus.”

Ennast siia sättides mõtlesin, et küll sinus ikka on palju rõõmu ja elutervet maailmasuhtumist?

Mida sa enne surma nutad, püha taevas! (Naerab kaasakiskuvalt)

Maailmavalu ju ikka tuleb peale?

Loe edasi Peeter Tooma: omal ajal oli folk pigem vastuhakk või õiendamine

Lavastaja Barzu Abdurazakov: Mankurt on mäluta inimene, kes täidab kõik peremehe käsud

Tadžikistani mõttetark, lavastaja Barzu Abdurazakov on mõistujuttude mees. Muu hulgas ütleb ta, et impeeriume hävitab uhkeldamine. Ja et näitleja ülesannelaval olles on märkamatult suudelda vaatajate südameid.

Tutvusime Kesk-Aasia legendi, lavastaja Barzu Abdurazakoviga möödunud suvel Narvas Vabaduse festivalil. Vaheaegadel ajasime juttu. Nüüd on ta taas Eestis – produtsent Märt Meose kutsel – ja lavastab teatris R.A.A.A.M.

Kohtume vahetult pärast Tartus nähtud kahte lavastust, kus kesksel kohal on suured ekraanid ja liikuv pilt. Üsna ootamatult mu jaoks kinnitab lavastaja Barzu, et näiteks Kasahstanis ei tehta enam ühtegi teatrilavastust, kus ei kasutata kaameraid ja suurt ekraani. Ütleb, et see on epideemia, mood, millega tema kaasas ei käi. Näitleja peab ta sõnul olema ennekõike võlur. Selle juurde toob ta kohe ka kujundliku võrdluse, et näitlejaprofessionaalsus on see, et lavale astudes on sul ülekantud tähenduses kaasas kanister bensiini: „Sa valad ennast sellega üle. Süütad enda ja kui kahe tunni pärast leek kustub, siis publik näeb, et sa oled elus. Siis see on teater.”

Legendaarne lavastaja ütleb, et ta on alati valinud lavastamiseks materjali, mida pole kerge teha. Valib lood lavastamiseks sellepärast, et neid mõista, mitte sellepärast, et teab. Otsib koos näitlejatega: „Mõistatada, kõndida labürintides, leida võtmeid, märgata saladusi. Koos neid lahendada. Kaif on, kui leiad iga pöörde järel midagi uut.”

Mis on teie Kernus 4. juulil esietenduva lavastuse „Pärsia viimase keisri mõrv” teema?

Loe edasi Lavastaja Barzu Abdurazakov: Mankurt on mäluta inimene, kes täidab kõik peremehe käsud