Teatrikülgede küsimustele vastab Peterburi õppima mineja Kristo Viiding, kes küsija palvel oma loo ka pealkirjastas. Kaaskirjas seisis, et ta peas ongi praegu lakoonilisus…
Julgete tegude julgemine
Vastab Kristo Viiding
Tundes armastust, pettumust ja kaastunnet? Mida see lause su jaoks tähendab, võiks tähendada ja kuidas seda lavastada?
Unenäolises võtmes. Hämar koda või tulukesega varustatud koobas, koht, mis on elu hälliks.
Oleg Lojevski on teatritundja, kes oma paljudele tegemistele lisaks võttis vastu pakkumise olla Eestis Vaba lava esimene väliskuraator. Pilt on tähtis, sest tema ees ja selja taga on Varbola linnus, mida keegi, kaasa arvatud venelased kunagi vallutada ei suutnud. Foto: Viio Aitsam
See jutuajamine leidis aset pärast noorte eestlaste rahvusromantilist etendust Rapla jõekäärus. Vaba vankri vennaskond rääkis loo hirmudest ja nende ületamisest.
Oleg, maailm on muutumas ühetaoliseks ja ühenäoliseks…
…selline tõsine tõmme on küll keskmise poole. Keskmine ühetaoline kultuur, keskmine ühesugune toit, ühesugune maitse… Vahest kõige ärevamaks teeb mis tahes rahvaste keele ühtlustumine. Kõikidesse keeltesse on tulnud hamburgerid ja cheesburgerid, see omakorda tekitab hoopis teistsuguse suhtumise omakultuuri. Keel säilitab kõik. Keel on kultuurikandja.
Täna on sellele ühtlustumisele raske vastu hakata või sest eemale jääda. Me kõik oleme harjunud mingite euroopalike mugavustega ja kultuurilise mugavusega niisamuti. Et tulla tagasi või, hoopis vastupidi, minna edasi oma juurte juurde, selle juurde, mis on igas rahvuskultuuris unikaalne, omanäoline ja eriline, nõuab suurt pingutust. Suuri pingutusi õieti. Ilma selleta on olemas oht kaduda.
Jah, mulle tundub, et ka eestlastel on kadumisoht olemas.
Meister Lev Erenburgi (saab novembris 60-aastaseks) näitlejakursusele Peterburi teatriakadeemias said sisse 17 noort inimest. Kümme noormeest ja seitse tüdrukut, teiste seas ka kolm Eesti näitlejat: Jaak Prints, Kristo Viiding ja Hendrik Toompere noorem. Poiste konkurss oli kursuse võtnud lavastaja sõnul 30 ühele kohale ja naiste konkurss 200 ühele kohale.
Rääkisime meister Erenburgiga, kes Peterburis, Skype vahendusel 6. augustil. Juttu alustab tema, kuna intervjuu alguse ajaks olime juba mõndagi jõudnud ära rääkida…
Lev Erenburg: … sa küsid, kas juba tuntud näitlejad, kes alustavad minu juures, peavad alustama nullist. Jah, nad peavad. (Ülipikk paus) Aga see ei ole kerge. (Paus, siis kiiresti, sõnadel vahet jätmata) See on raske, see on raske, see on raske.
Priit Põldma -semiootika üliõpilane
Roman Baskin lavastas päevapoliitilise “Hamleti”?
Hamlet – Üllar Saaremäe .
„Lahustuks see liig, liig sitke liha,“ palvleb Hamlet, jälgides videoülekannet valitsuskabineti istungilt. Keskkond, kus Üllar Saaremäe Hamlet, Peeter Tammearu Polonius, Epp Eespäeva Gertrud tegutsevad, võib kummastada, aga palved ja pihtimused on ehedad ja isiklikud.
Roman Baskini lavastuses Rakvere linnusemüüride vahel kohtuv trupp on vahest siinmaine „Hamleti“ ideaalkoosseis.
Lavastajakontseptsioon teeb Helsingöri lossist Ilmeksimatute partei residentsi, korrumpeerunud ja intriigitseva. Loojad salvavad lavalt otsejoones ühiskonda, tekib vaimukaid paralleele, kohandumisi tõsieluga. Siiski säilib kahtlus, et vertikaal ja horisontaal ei lõiku, Shakespeare ei hakka poliitilise satiiriga päris valutult kokku kõlama: liiv jääb vahele, kuigi lavastaja seda läbipaistvaks klaasiks pressib.
Sõnumiselgus äratab aukartust. Ehkki mõni tekstikärbe või tegevuslik lahendus tekitab küsimusi, mõne stseeni tähendus on laval teine kui näidendis ja originaalteksti struktuur vaidlustab paar korda lavaloogikat, jookseb lugu selgelt ja lobedalt. „Hamlet“ on astunud edukalt nüüdisaega, tulnud veenvalt kõnetama tänapäeva.
Parteimaffia, kloun, baleriin
Parteimaffia kontrastiks on Baskin hingesõlmena loonud näidendi näidendis: näitlejad on muusikud, Helsingöri tulevad Tõnis Mägi, Kärt Johanson, Ahti Bachblum. Tulevad üksjagu nii endana kui ajastu lühikroonikana, slepis rõõmustavaid, puudutavaid assotsiatsioone. Kui Saaremäe muusikuid tervitab, lahvatab äratundmishelk… Eelmine kohtumine, millele Hamlet viitab, tuleb korraga meelde: see oli ju „Kadunud tsirkus“, Urmas Lennuki tekst ja Üllar Saaremäe lavastus näitetrupile, kuhu kuulusid ka Mägi ja Johanson. (On´s side välja mõeldud või tõeline ning kes valvab väljamõeldise ja tõe piiripunkti?)
Mägi ja Johanson, klouni ja baleriinina läbi aja kulgedes, ilmuvad Hamletile meelde tuletama lunastavat lapsepõlve, elamise saladuse sisu, olemise kordaminemise ja rõõmustava meeletundlikkuse võimalust. Tõepoolest, kui sedasi igal aastal jõhkraid partei suvepäevi väisates kas või ainus kuulja uuesti elule äratada, on sel Maaks kutsutud taevakehal veel elulootust.
Hirm hakkab hooliva, päevi näinud müstika pärast ometi, sest loojavabaduse ja lapsepõlvekogemuse võimalikkusele ei või võimumängude kadalipus kindel olla. Kas unenäomaailm saab jätkuvalt olla helge avastustemaa või ulatub sinna argine süngus, ohutunne?
Saaremäe Hamlet evib ergast suhet illusiooni reaalsusega. Ütleb Mäksiga laulusõnu kaasa, mängib kujutletavat kitarri või trummi, unustab end… ent päris priiks kontserdi karmist eesmärgist ei saa, halvad uned tükivad vahele. Mägi muigab läbinägelikult mõrkja siirusega, Johanson naeratab nukralt; neil on, kuhu minna, on oma tee, aga Hamletile on Taanimaa vanglaks…
„Kadunud tsirkuse“ žanrimääratlus oli „mälestus olemata eilsest“. Olemata eilse mäletamine, kujuteldava taastamine, illusiooni meeldetuletamine on kui teatri kvintessents, muusikute etteaste selle kuulutajaks.
Lavastaja Lev Erenburgi meistriklass. Vasakult Külli Reinumägi, seisab Jaak Prints, Hendrik Toompere noorem ja meister.
Alina Karmazina ja Kristo Viiding meistriklassis.
Selle suve kõige kõvem teatriuudis on see, et üle paljude aastate hakkab sügisel Peterburis lavastajaks õppima kolm noort lavadel juba silma paistnud Eesti näitlejat. Oleg Lojevski ütleb: “Ei ole halbu näitlejaid, on halvad lavastajad. “.
Vallo Kirs peab palgaläbiröökimist.
Vastab Vallo Kirs. ( Viljandis. Juuli 2013)
Lavastajadiplom?
Arvasin enne Viljandi Kultuuriakadeemiasse astumist, et lavastamist ei ole võimalik õppida. Küll aga on võimalik luua õppimiseks võimalikult soodus pinnas. See pinnas oli nelja aasta jooksul Viljandis olemas. Nüüd tuleb ennast vaid edasi arendada ja edasi õppida. Kool ehk õpetaski õppima. Lavastajadiplom iseenesest ju ei tähenda midagi. Nii nagu kaunis pilt kalasupist ei tee veel kõhtu täis.
Harrastusteater ja professionaalne teater?
Ma olen alates 7. klassist osalenud kooliteatris. Sealt sain ma julguse ja tahtmise ennast väljendada. Niisamuti sündis sealt soov ja tahe lavastada. Olen ka enne teatrikooli lavastanud ja mänginud üliõpilasteatrites, mida võib samuti harrastusteatriteks liigitada. Neid rühmitusi seob tihtipeale soov, vajadus ja tung ennast ühistes tegemistes leida ja avastada. Need on minu arvates ühed väga olulised inimeseks kasvamise meediumid.
Professionaalsus on kutseoskus. Professionaalsusest jääb vahel ka professionaalsetes kooslustes vajaka.