Ilmus Maalehes: http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/margus-mikomagi-reaalsuse-eri-varjundeid-ei-saa-seadustada.d?id=66311294

Maailm lekib, Eesti riik on juba kaelani rabalaukasse vajunud. Suu lahti tegemine tähendaks uppumist või…

See, et hiies lõkete süütamist pool aastat uuriti, on jabur. See, et enam kui poole aasta “töö” päädis maausulistele trahvi määramisega, on jabur. See, et maausuliste juhid nüüd püha(d) toimingu(d) seadusesse kirjutada tahavad, on jaburamgi veel. Aga tüüpiline. Selles mõttes, et me riigis kõikvõimalikke inimeseks ja väärikaks olemise hälbeid arvatakse seadustega vältida võivat.

Sedamoodi jaburus on ju ka häältevõltsimise juhtum, kus juhtivad poliitikud nagu ühest suust kuulutavad, et teeme süsteemi ümber, muudame seadusi ja taas on asi kõige paremas korras. Kas ikka on?

Olin minagi see, kes avalikus ruumis kõvahäälselt arutas, kuidas võim ja raha inimese kiiresti ära rikuvad, temast väärikuse välja väänavad ja aatemehestki tuulelipu ehk siis kõigega kohaneva monstrumi kujundavad. Kuni… Nüüd on tunne, et valmivasse Eesti rahva muuseumisse tuleks eraldada väärika inimese ekspositsiooni pind. Meil aga lööb laineid uudis sellest, kuidas Euroopa Liit plaanib seadusega keelata ahjude kütmise.

Loe edasi “Reaalsuse” eri varjundeid ei saa seadustada →

Elari Lend

Kui ma 2008. aastal filmikooli katsetele läksin, ei teadnud ma, kes on Jüri Sillart. Ukse taga öeldi, et ta on väga karm mees ja vaata, et sa vastamisega hätta ei jää. See tekitas tunde, nagu oleks tegemist kurikuulsate lavaka katsetega. Kui olin sisenenud, küsis Jüri: “No mis siis sind siia toob?”. Vastasin tähtsalt, et tahan saada filmiprodutsendiks. Selle peale tekkis hetkeline vaikus ja ta ütles, et siis sa oled küll vales kohas. See ehmatas hetkeks ära, ent mõne aja pärast selgus, et olin tema nimekirjas vales kohas. Pärast komisjoni vaheaega sain uue võimaluse ja mõni päev hiljem rõõmustava teate, et olen vastu võetud.

Kuna olin kursusel kõige vanem, määras Jüri mind kursusevanemaks ‒ capo generaleks. Ennast nimetas ta meie alandlikuks teenriks või kaaskannatajaks. Esimesel semestril kuulasime tema kujunditest kubisevaid mõttekäike ja tegime näo nagu saaksime kõigest aru. Tegelikult kibelesime haarama kaameraid, et hakata oma filme tegema. Aga tema venitas ja näitas meile kaader kaadri haaval “Odessa treppe” ja rääkis, kuidas asjade taga on asju ja et vares ei kraaksu ka niisama ja et film ei ole sundus, vaid privileeg.

Loe edasi Jüri Sillart oli minu sõber ja õpetaja →

Jaan Tooming

„Globaalne vaimutu küla valitseb. Määrav pole inimlikkus ja vaimsus, vaid majanduskasv“ ‒ lavastaja Jaan Tooming kirjutab psühholoogilisest realismist teatris ja elus.

On moes praegu rääkida tolerantsusest, sallivusest. Kuid paratamatult on inimestel oma seisukohad, väärtushinnangud ning nende järgi kiputakse ka nähtusi hindama. Vaba inimene ei hinda, ta on üle eitusest ja jaatusest, elab „rahus, mis üle mõistuse„ . Aga kas on praegusel ajal selliseid inimesi? Ka kristlased, kes peaksid nii olema, ei suuda ilma võitluseta elada. Ja nii ka teatris. Igaühel on oma vaatepunkt või ühinetakse klannideks ning kinnitatakse, et ainult neil on õigus. Siit ikka uued ja uued manifestid, uued moeröögatused, ühtede taevani kiitmised, teiste mahategemised ja kolmandate surnuks vaikimine.

Mis ikkagi on ajast ja arust

Tihti öeldakse, et „psühholoogiline realism„ teatris on ajast ja arust. Öeldakse, aga ma ei ole veel kohanud selle mõiste definitsiooni, mis mind rahuldaks.

Kui me võtame psühholoogia, siis see sõna tuletub kreeka keelest: psüühe = hing ja logos = sõna ‒ sõna hingest. Muidugi, hing on ammugi moest läinud, seda häbenetakse kasutada. Kuigi vanasti öeldi rahulikult “hingeteadus”. Veel vähem usutakse, et hing, psüühe on surematu.

Tegelikult olgu tegu millise tahes teatrivormiga, ikka on seal tegemist psüühikaga, hingega, kui tegemist inimesega. Ka looma psühholoogia on olemas, kuid enamasti patustatakse teatris loomade kujutamisel sellega, et loomi kujutades ei lähtuta loomapsühholoogiast, vaid püütakse ikkagi looma kaudu kujutada inimest.

Realismiga on olukord veelgi keerulisem. Aetakse segi igapäevane tegelikkus (tegemised) ja reaalsus (kõiksus kogunisti). Meie igapäevasel elul pole midagi tegemist reaalsusega. Tegelikult on meil lausa raske leida kontakti reaalsusega. Reaalsus on palju suurem, vägevam ja hoomamatum kui igapäevane elu. Reaalsusesse mahub kogu Universum, kõiksus. Abstraktne mõtlemine ei suuda ühendusse astuda reaalsusega, see ainult suurendab lõhet. Ehk ainult vahetu kontakt tegelike fenomenidega võimaldab mingit reaalsusetaju. Kvasariga me elavat ühendust ei saa. Ta ikkagi jääb meile objektiks, mis saab olevaks ainult teadvuse tasandil. Seega psühholoogiline realism on mõttetu ütlus, niisugust asja pole olemas.

Loe edasi Peaksime leppima, et reaalsus on väljaspool meid →