Meister Lev ja meister Andrus räägivad teatrist

 

alt

Lev Erenburg pakkus Andrus Vaarikule peaosa

Peterburi tipplavastaja teine meistriklass Eestis lõppes kindlate otsustega.

Olin juures, kui meister lõpetas ühe oma etüüdidest ja analüüsist koosneva proovipäeva, rääkides kunstist. Hiljem ta selgitas, et tekkis võimalus rääkida millestki, mis kõrgem.

Mulle ja kõigile neile, ma arvan, kes ennast austavad, on teater koht, kus on võimalus isiklikeks väljaütlemisteks. See on võimalus rääkida isiklikust elust, mitte otseses mõttes, vaid assotsiatiivses. Sest iga rakuke mis tahes mu lavastuses, seni igal juhul, on nii või teisiti lugu minust,“ ütles Lev Erenburg, kui talle hiljem meistriklassi ühe päeva lõpujuttu meelde tuletasin.

See tookordne meistri jutt kehtis igasuguse loomingu kohta, mille ühisnimetaja on kunst. „ Inimene tunneb ennast maailmas patusena. Kõrget stiili ses jutus vältida tahtes inimesele on omane süütunne. Kui ma teen lavastuse ja näen, et see, mis ma transleerisin, leiab puudutuse vaatajates, siis see tähendab, et ma lõin motivatsiooni isiklikule patusele käitumisele,“ ütles meister kuulajatele.

Näitleja Andrus Vaarik täiendas meistri juttu, öeldes, et ta laval saab olla ausam kui oma isiklikus elus. See väljaütlemine käivitas meistri ja ta sõnastas mõtte: „Ma saan laval mitte ainult ausam olla kui elus, aga saan ja võin väljendada oma suhtumist mus olevasse labasusse, tühisusse, patususse ja sellega mingil moel, ma rõhutan, mingil moel, puhastuda. Ja selles ongi teatri puhastav toime. Ja see ongi teatri ilu ning võlu, et vaatajad, elades koos näitlejatega, läbi nende pihtimuse puhastuvad.“

Loe edasi Meister Lev ja meister Andrus räägivad teatrist

Saage tuttavaks: Adrian Giurgea teeb teatrit, sest keeldub olemast üksi

alt

Lavastaja Adrian Giurgea otsustas 10 aastat tagasi New Yorkis elades ja töötades, ta oli siis 48 aastastane, et võtab vastu sõbra pakkumise osaleda näitlejana Moskvas lavastuses „Kuningas Lear“. Keelt ta ei osanud ja näitlejaks ennast ei pidanud.

 

Lavastaja Adrian Giurgea (59) tulid Moskvast, peaaegu esietenduselt ja lendas New-Yorki. Vahepeatus Tallinnas oli seotud teatritegemise plaanidega Eestis. Eesmärgiks kohtuda produtsent Märt Meosega.

 

Mida sa Moskvas tegid?

Ma lavastasin kaasaegse Ameerika näitemängu, mille kirjutas noor ameerika näitekirjanik Annie Baker (32). Ta on oma maa näitekirjanikest praegu üks parimaid. Näidendi originaalpealkiri on „Circle Mirror Transformation“, vene keeles siis “Зеркальное превращение по кругу“.

Moskvas esietendus näidend nime all «Начнем все сначала» („Alustame kõike algusest“). Lavastus esietendus tõesti just äsja, 11. aprillil (me ajame juttu 18. aprillil Tallinnas Vene teatris MM) Moskva kunstiteatris.

 

Millest see näitemäng räägib?

Mitte millestki.

Loe edasi Saage tuttavaks: Adrian Giurgea teeb teatrit, sest keeldub olemast üksi

Uku Uusberg, lavastaja, kes ei mahu pähe

Lugu ilmus aprilli TMK-s

alt

“Peavahetuse” esietendus on lõppenud, isad on lapse unustanud ja arutavad asja. Uku paremalt teine.

Uku Uusberg on viie aastaga teinud viisteist lavastust. Kõigis neis, olgu need siis ta enda või kellegi teise näidendid, on jõuliselt öeldud: elu ilma unistusteta ei ole mingi elu.

2008. aastal ütleb Uku Uusberg: „Kõik see, mis on elus hea, see jääbki heaks. Ja seda ma enam-vähem juba aiman. Ja samas ei saa ma öelda, et mul pole midagi avastada. On. Ja palju. Inimesi. Inimesed on need, kelle sees olevaid maailmu saab avastada. See on maailma ammendamatu avastamise varu. Sealt saab igavesti jõudu edaspidiseks. Teistest inimestest.“

Üpris hämmastav on mul täna lugeda, et ta on öelnud ka nii: „Hing, ma ei usu, et hing vananeb. See võib olla ju väga traagiline, kui sa ei jaksa kätt või jalga liigutada, aga see võib olla ka väga tore keha on väsinud, aga hing mitte…“.

Olgu siin kolmaski, kõige pikem tsitaat viis aastat tagasi tehtud intervjuust (tervet intervjuud „Uku Uusberg – noor lavastaja ja näitleja – tavatult täiskavanu“, saab lugeda „Koguja raamatust“, ilmus kirjastuse Menu väljaantuna 2009. aastal. MM), mis peaks Uku loometeed selgitama ette, aga selgub, et öeldu on tähtis ka järelvaates: „Mängimine laval on fantastiline asi. Selles mõttes ei ole midagi minus muutunud, võrreldes selle ajaga, kui hirmunud leinatundega teatrisaalist lahkusin. Ja sellest armastusest mängimise suunas ma edasi ka tegutsen. Ja näitlejana lähen ma tööle selleks, et ma usun sellesse, et teatris ei saa kohe hakata lavastama võõraste inimestega, kui ikka soovid teha lavastuslikult ausat asja, omakeelset. Enne seda peab inimesi, näitlejaid, kolleege tundma, alles siis saad hakata nendega tööd tegema. Õppides lihtsalt tundma inimesi. Otsides neid, kellega koos tegutsema hakata. Püüdes aru saada, mida keegi vajab. Tahaksin pakkuda näitlejatele protsesse, mis neile ka midagi uut pakuvad. Maailma võlu on inimestega suhtlemises. Kogu aeg, suheldes elu ja teiste inimestega, õpid tundma iseennast ja seda, mis see elu on. Ja siis lavastad.

Inimese suurus tuleneb sellest, et ta suudab endale öelda, milles ta on väike.“

Loe edasi Uku Uusberg, lavastaja, kes ei mahu pähe

Andres Ehini veerekese peal

 

http://www.kuku.ee/index.php?pid=24&nid=7868&jsback=1

Pingi puhul riputan siia ühe KUKU raadio intervjuu lingi, Ly ja Andrese Ehini mõned luuletõlked ja Andrese pildid.

 

Uuno Kailas, 1901–1933

Soome möödunud sajandi alguspoole modernistlik luuletaja, kelle luuletused räägivad võitlusest süveneva haigusega (tuberkuloosiga) ja püüdest tõusta kõrgemale oma saatusest.

 

alt

Loe edasi Andres Ehini veerekese peal