Lev Erenburg pakkus Andrus Vaarikule peaosa
Peterburi tipplavastaja teine meistriklass Eestis lõppes kindlate otsustega.
Olin juures, kui meister lõpetas ühe oma etüüdidest ja analüüsist koosneva proovipäeva, rääkides kunstist. Hiljem ta selgitas, et tekkis võimalus rääkida millestki, mis kõrgem.
„Mulle ja kõigile neile, ma arvan, kes ennast austavad, on teater koht, kus on võimalus isiklikeks väljaütlemisteks. See on võimalus rääkida isiklikust elust, mitte otseses mõttes, vaid assotsiatiivses. Sest iga rakuke mis tahes mu lavastuses, seni igal juhul, on nii või teisiti lugu minust,“ ütles Lev Erenburg, kui talle hiljem meistriklassi ühe päeva lõpujuttu meelde tuletasin.
See tookordne meistri jutt kehtis igasuguse loomingu kohta, mille ühisnimetaja on kunst. „ Inimene tunneb ennast maailmas patusena. Kõrget stiili ses jutus vältida tahtes ‒ inimesele on omane süütunne. Kui ma teen lavastuse ja näen, et see, mis ma transleerisin, leiab puudutuse vaatajates, siis see tähendab, et ma lõin motivatsiooni isiklikule patusele käitumisele,“ ütles meister kuulajatele.
Näitleja Andrus Vaarik täiendas meistri juttu, öeldes, et ta laval saab olla ausam kui oma isiklikus elus. See väljaütlemine käivitas meistri ja ta sõnastas mõtte: „Ma saan laval mitte ainult ausam olla kui elus, aga saan ja võin väljendada oma suhtumist mus olevasse labasusse, tühisusse, patususse ja sellega mingil moel, ma rõhutan, mingil moel, puhastuda. Ja selles ongi teatri puhastav toime. Ja see ongi teatri ilu ning võlu, et vaatajad, elades koos näitlejatega, läbi nende pihtimuse puhastuvad.“
