See lugu ilmus Maalehes ja LP digis http://lpdigileht.epl.ee/digi/2111#p/32
Eesti Vene teatri kunstiline juht Marat Gatsalov sai parima draamalavastaja Kuldse maski 16. aprillil Moskvas.
Selline on Marat Gatsalovi Kuldne mask.
Enne kui tulla kõrge lennuga Vene lavastaja tänasesse päeva Tallinnas, tulevad meelde need teised hetked…
Cyrano osatäitja katallaan Pere Arquillué’ on eestlane Nero Urke sõnul erakordne näitja. Karismaatiline nagu ka vaimukas. Foto: http://pinterest.com/atlantidavic/cyrano-de-bergerac/
Näitleja Nero Urke nägi Barcelonas lavastust “Cyrano de Bergerac” ja kirjutab, et meil Eestis on puudu klassikalise teatri festival.
Tõeliselt hea teater ei tunne riigipiire. See on hea kus tahes maailmas. Londonis. Pariisis. New Yorgis. Tallinnas. See on yldarusaadav, sest see on yldinimlik ja sellepärast universaalne. Ning nyyd nägin maailma parimat teatrit Barcelonas. Maailma parim – just!
Suure Reede õhtul, veidi enne kella seitset sattusin jalutama keskaegse Hospital de la Santa Creu (Püha Risti Hospital) sisehoovi ja selle aeda apelsinipuude vahele Barcelona vanalinnas. Tuhande aasta jooksul on sealses hoones peatunud palverändurid, alates 14. sajandist oli seal linnahaigla, 1928. aastal toodi sinna trammi alla jäänud Gaudi, kes seal ka suri. Praegu asub selles võimsa arhitektuuriga keskaegses hoonekompleksis Kataloonia Raamatukogu.
Kuna Suur Reede näeb Barcelona tänavatel välja nagu yks Suur Etendus, pidasin vaikselt plaani õhtu sisustada kultuuriantropoloogiliste vaatlustega. Kuid siiski veel kulgesin oma jalutuskäigul mööda Hospital de la Santa Creu aeda, treppe ja külglööve. Võrdlemisi ootamatult sattusin yhe kõrge musta värava ja selle luugist paistva müügikoha juurde. Uudishimust selgus, et nad mängivad pooleteist tunni pärast etendust. Sealsamas tutvusin trupi yhe näitlejaga, Isaac Morera’ga, kes ytles, et ta on Eestis käinud – 1992. aastal. Ja mäletas Maret Oomerit. Mis toimub? Cyrano! Ainult kaks paari pileteid veel alles. Mu vaist ja Isaac ytlesid “Mine!”. Ja väga hea, et läksin!
See pilt Vanemuise teatri akendepesemisest on tehtud 2009.aastal ja on illustratiivne. Foto: Margus Mikomägi
Jaan Tooming, lavastaja
Lavastaja Jaan Tooming (67) kirjutab sellest, mida ta teeks, kui kandideeriks Vanemuise draamajuhi kohale.
Nüüd on siis jälle vaja Vanemuise teatrile draamajuhti. Mis siis ikka, küll neid leidub meie marjamaal. Vana mehena, kes ka ise kord peanäitejuht olnud, tahaksin jagada oma mõttekesi draamajuhi ülesannetest ja püüetest.
Kõigepealt peaks draamajuht nõudma kirjandusalalt, et võetaks ühendused parimate tõlkijate ja dramaturgidega, et oleks info maksimaalselt paljude maade draamakirjanduse kohta. Praegusel internetiajastul on ju võimalik olla kursis maailmas toimuvaga, teatrites toimuvaga, kuid et leida oma teatrile vajalik repertuaar, selleks peaksid olema oma tõlkijad, kes teeksid ülevaateid. Tavaliselt on ju kirjandusala töötajad ainult inglise keele oskajad, nii et enamik maid jääb vaateväljast välja.
Vanemuise siht peaks olema saada rahvusteatriks, on ju seal tants, ooper, operett ja draama. Selleks on vaja väga mitmekesist repertuaari, mis oleks esitatud kõrgel kunstilisel tasemel. Kahjuks pole praegused Vanemuise draamanäitlejad selleks võimelised. Seega oleks vaja lasta kõik lahti ja teha mõneks aastaks projektiteater, kuhu siis kutsuda parimad jõud nii näitlejate kui ka lavastajate hulgast.
Teatrikülgede küsimustele vastab harrastusteatri lavastaja ja tõlkija Tiit Alte.
Miks inimesed tegelevad harrastusteatriga?
Siin on palju põhjusi ja… nüüd jõuame alguse juurde tagasi. Esimene on aegade side. Eestis on juba ligi sada viiskümmend aastat harrastusteatrit tehtud ja see on auväärne traditsioon. Omavaheline suhtlemine ja kooskäimisrõõm kuuluvad ka muidugi asja juurde. Aga mitte ainult. Kindlasti on inimesed, kes harrastusteatritesse satuvad, need, kes ei lepi väljakujunenud olukordadega, kelle südamel on asju, mis tuleb teistele välja öelda, kellele kõik ei ole ükskõik. Kõigeks selleks annab teater oma võimalused.
Ja mis peamine ‒ muidugi armastavad kõik teatrit. Harrastusteater on Eesti professionaalse teatri alustugi. Kui me kujutame endale ette püramiidi, siis harrastusteater on selle püramiidi alus. Sellelt aluselt kasvavad välja nii teatrivaatajad kui -tegijad. Ilma aluseta läheb iga püramiid uppi.
Vene Teatris esietendus ja mängitakse Vene teatrifestivali Kuldne Maski laureaadi, Krasnojarski Noorsooteatri peanäitejuhi Roman Fedori ( ) lavastust „Antigone“.
Lavastus ja ka selle alusmaterjal on omalaadne eksperiment, mis väga tänapäevase Euroopa tippteatri moodi. On mõjuv, mõjub ja mõjutab. Lavastusel on kolm vaatust, viimases neist mängitakse Sophoklese tragöödiat, mida esimest korda etendati 442. aastal enne Kristust, nii nagu see lugu võiks kogu maailmani jõuda me massimeedia-ajastul. Antigone on surma mõistetud, suremisviisi üle otsustab tapalaval seisvat kangelast telekast vaatav rahvas, kellel on valida viie tapmisviisi vahel. Valimiseks tuleb kasutada mobiiltelefoni.
Kogu ses lavastuses on tunda meeskonnatööd. Näitlejatööd on huvitavad, lavastus on lavastajanippide ja kohandumiste tulevärk ‒ valgus, kummalised liikumised, muusika, peeglid ja pildistamine tühermaal vedeleva laiba taustal, mida tsaar ei luba maha matta. Ses loos on Ernest Hemingwayd ja Jean Anouilh’i, on antiiki, tragöödiat ja 21. sajandit ning see kõik püsib koos.
Pärast etendust küsis üks keskealine mees oma naistest saatjatelt korrektses vene keeles paraja irooniaga: “Nooh, kas klassika teid ikka hingeliselt liigutas?“ Küllap liigutavad täna Vene teatris sündivad lavastused ka paljude vaatajate hinge, aga kindlasti on neis uus see tahk, et on palju neid, keda see, mida näidatakse, ärritab. Tähtis on, et ükskõikseid ei olegi.
Eesti Vene Teatri läbimurre uude kultuuriruumi on sündmus
Läinud aasta augustis ütles kultuuriminister Rein Lang Teatrikülgede intervjuus: “Mina ei saa sellest aru, miks peaks Tallinnas pidama odavat ja ebakvaliteetset vene provintsiteatrit, milline ta on olnud juba aastaid.” Augustis asus Eesti Vene Teatri kunstilise juhina tööle Marat Gatsalov (35) ja teda direktorina toetav Tõnu Lensment.
Marat Gatsalovi esimene oma lavastus Vene Teatris esietendub 14. septembril 2013. Lavastuse täpsemat nimetust ja teemakäsitlust asjaosalised hetkel veel avalikult välja öelda ei söanda. Tõnu Lensmenti sõnul on see meie kohalik lugu, mis jälgitav siin ja praegu. “Kuskilt riiulist me algmaterjali ei võta,” ütleb ta. Lavastuses leiab rakendust kogu Vene Teatri trupp, lisaks noored stuudiost ja tänaseks teatritegemisest kõrvale jäänud vanemad näitlejad.
Selle lavastuse lavaruum pakub vaatajale tänase plaani järgi mastaapse üllatuse. Plaanitud lavastust mängitakse teatri suures saalis, kuid seni sisseharjutatud vaatenurka nihutatakse oluliselt. Proovid algavad juunis.
Samas on Vene Teatris alanud justkui uus aeg koos kõige sellega, mis ta ümber ja sees täna on sündinud ja sünnib.