Peterburi meisterlavastaja äratas Eesti näitlejaid

See lugu ilmus reklaamiveeru võrra lühemana ajalehes Postimees.
 
alt
Lev Erenburg.

 

Lavastaja Lev Erenburgi nädal aega kestnud meistriklassist Tallinnas käis läbi paarkümmend Eesti näitlejat. Vabakutselisi ja kutselisi, noorukesi ja kogemustega. Enamus pidas vastu kursuse lõpuni. Meistriklassi lõpus oli Erenburg peaaegu kindel, et tahab lavastab Eestis James Goldmani näidendi „Lõvi talvel“. Plaan on tulla aprillis uuesti ja peale teist meistriklassi otsustada, kes täpselt ta lavastuses osad saavad ja mängima hakkavad.

 

  • Teatris on demokraatia väga pehme tupp, milles on peidus režissööri terav mõõk.”

  • Komöödia on tragöödia, mis ei juhtu minuga.“

  • Shakespeare näidend „Hamlet“ on Elbrus, mille nõlvad on täis seda vallutama läinud alpinistide kehasid.“

  • Tekst on teatri vormi element, mis vananeb kõige kiiremini.“

 

Need on vaid üksikud tsitaadid, mis meistri suust üles kirjutasin. Tegelikult vabastas meister mind miskist „lavahirmust“ ja andis eneseusku juurde.

 

Lev Borissovitš, kuidas mängida armastust?

Mulle tundub, et armastust mängida ei saa. Mängida saab konkreetseid asju. Näiteks: ma tahan teda endaga voodisse saada. Ja seda segab see ja see ja see.

Loe edasi Peterburi meisterlavastaja äratas Eesti näitlejaid

Rahas on poeesiat, ütleb Siim Kallas

alt

Siim Kallas.

 

Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas teatrist, kirjandusest, rahast ja kultuurist.

 

Siim Kallas, te ei pidanud väga heaks mõtteks ajaloo tõlgendamise teatristipendiumi andmist NO99 teatri lavastusele “Reformierakonna juhatuse koosolek”. Ütlesite, et olete seda lugenud ja jäi meelde ka see, et teie väitel seal kindlasti nii ei ropendata, nagu see NO tekstis kirjas on.

See ei olnud minu jaoks, jah, just väga hea mõte. Miks? Vaadake, kui minna raamatukauplustesse, siis seal on ühtedel riiulitel ajalugu ja teistel päevapoliitika ehk siis inglise keeles history ja current affairs (päevakajalised teemad, päevateemad MM). Neis viimastes on massiliselt raamatuid Putinist, Obamast jne.

Mul on siin oma raamaturiiulis, kus kõrval ma istun praegu, neid ka palju. On kunagi ostetud ja, kui neile praegu sisse vaatan, ei leia sealt ajaloolist väärtust. Neid pole mõtet lugedagi, sest mingisugune pikem ajaline distants peab olema. Ses mõttes, ma arvan, see NO tekst ka ei ole veel ajalugu. Ta minu jaoks ei vasta ajaloo kriteeriumile veel, ükskõik kui teravad ja huvitavad ja kui õiged need päevakajalised asjad on. Kui on võimalus valida, siis võtan history ehk ajaloo poole.

 

Loe edasi Rahas on poeesiat, ütleb Siim Kallas

Kultuuriküsimus: Mis see ON

Mis see on, mis teid Eesti kultuurile mõeldes ikka ja üha murelikumaks teeb?

alt

 

Heili Sibrits, Postimehe kultuuritoimetuse juhataja:

Ma ei oska põhjendada, miks kultuur on Eestis muutunud sõimusõnaks. Ma ei tea seda. Aga nii see on. Ja see teeb murelikuks.

Kapseldumine, ükskõiksus. Ülbus ja üleolek. Kättesaadavus või õigemini mittekättesaadavus. Kallidus… Aga kõik need märksõnad iseloomustasid juba viis aastat tagasi kultuuri ja suure tõenäosusega saab neid kasutada ka 2018. aastal kultuurist kõneldes.

Kultuur puudutav, ärritav, sünnitav, maailma ja ajastut mõtestav, see kultuur, mis on ülev ja ilus, võib-olla arusaamatu, kuid kohati isegi seda huvitavam – kõnetab alati ühte osa, sageli väiksemat osa rahvast ja see on normaalne. Kõik ei pea kultuurist huvituma, kõik ei pea kultuuri „tarbima“.

Halvem on, kui tegijad ei hooli sellest, mida nad teevad, ega ka neist, kellele nad suunavad oma teosed. Hull on, kui häbenemata tehakse haltuurat. Kõrvetavalt valus on siis, kui ainsaks määravaks teguriks on raha. Alvar Loog kirjutas Sirbis rahvusooperi muusikalist „Kuu on päikene“ ja võttis teksti kokku nii: „Noortele isetegevuslastele oleks see tänuväärne ja igati tervitatav enesearendus, rahvusooperile on see kunstiline katastroof. Olgugi et majanduslik triumf.“

Loe edasi Kultuuriküsimus: Mis see ON

Aasta esimesed Teatriküljed on nädalalehe vahel

alt

 

Külgede kaheksas aasta algab pika intervjuuga, kus kultuurist räägib Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas.

Seda, mis kultuurile mõeldes murelikuks teeb, ütlevad oma kolmanda romaani ilmutanud Avo Kull, Postimehe kultuuritoimetaja Heili Sibrits, kultuuriminister Rein Lang, kirjanik Berk Vaher, kunstnik Kaido Ole ja Hans H Luik.

Raplamaa taustaga vabanäitleja Leino Rei kõneleb, mida nägi ja tundis, vaadates Tšiili näitlejate mängitud lavastust „Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma“.

Loe, see loeb! Head uut teatrit!

 

Margus Mikomägi

Uku Uusbergi lavastatud “Kevadine Luts” pälvis Kallaste stipendiumi

alt

Laureaadid, Andrus Kivirähk, Uku Uusberg ja Roland Laos.

 

Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas ise vaatas koos abikaasa Kristiga Rapla poisi Uku Uusbergi lavastust pärast stipendiumi üleandmist.

On 21.12.12, kell on 12. Kirjanik Andrus Kivirähk, lavastaja Uku Uusberg ja näitleja Roland Laos saavad pidulikult kätte Siim ja Kristi Kallase stipendiumi. Stipendiumi annavad teatriliidus kätte selle asutajad ise.

Kevadine Luts“ ei lõpetagi maailma. Eesti Draamateatri direktor Rein Oja ulatab Siim ja Kristi Kallasele kutse uude maailma, teise reaalsusesse, järgmise päeva õhtul mängitavale etendusele. Kutsuja ei kahtle, et etendus toimub. Ka kutsutavad ei kahtle ja võtavad selle rõõmuga vastu.

Rein Oja räägib, kuidas eelmisel õhtul, vahetult enne „Kevadise Lutsu“ etendust nende teatri pöördlava üles ütles ja kuidas see lahenes. Lisab, et kui Kallastele endile etendus ei meeldi, siis stipendiumi tagasi ei anta. Asi on selles, et kuni Kallaste elu enamasti Brüsselis, valib etendusi ja jagab stipendiume vastav halduskogu.

Teatrit hoidev riigikogulane Jaak Allik ütleb stipendiaatide valikut põhjendades muu hulgas, et preemia üleandmise aeg ei ole juhuslikult valitud. Märgib, et paar aastat oma elu elanud stipendium on Eesti ajaloo tõlgendamist teatrites ehk elavdanud juba. Toob näiteks, et esimese Kallaste stipendiumi saanud Tartu Uues teatris on peale „Ird.K“ lavastatud nüüdseks ka muusikaline viirastus „Raudmees“ Gunnar Grapsist ja „Rudolf Allaberdi testament“. Ka eelmise aasta laureaat Gerda Kordemets on ajaloo teemaga jätkanud, lavastades Tõstamaa mõisas loo „Surm, sünd ja laulatus“.

Eesti rahvuskultuuri Fondi esimees Eri Klas helistab, et jääb hiljaks, on Tõnismäel liiklusummikus ja tee on libe. Tema käes on Au kirjad.

Eri Klas ja Au kirjad jõuavad. Maailm ei lõpe. Pigem algab uus…

 

Loe edasi Uku Uusbergi lavastatud “Kevadine Luts” pälvis Kallaste stipendiumi