Lavastaja Lev Erenburgi nädal aega kestnud meistriklassist Tallinnas käis läbi paarkümmend Eesti näitlejat. Vabakutselisi ja kutselisi, noorukesi ja kogemustega. Enamus pidas vastu kursuse lõpuni. Meistriklassi lõpus oli Erenburg peaaegu kindel, et tahab lavastab Eestis James Goldmani näidendi „Lõvi talvel“. Plaan on tulla aprillis uuesti ja peale teist meistriklassi otsustada, kes täpselt ta lavastuses osad saavad ja mängima hakkavad.

• „Teatris on demokraatia väga pehme tupp, milles on peidus režissööri terav mõõk.”

• „Komöödia on tragöödia, mis ei juhtu minuga.“

• „Shakespeare näidend „Hamlet“ on Elbrus, mille nõlvad on täis seda vallutama läinud alpinistide kehasid.“

• „Tekst on teatri vormi element, mis vananeb kõige kiiremini.“

Need on vaid üksikud tsitaadid, mis meistri suust üles kirjutasin. Tegelikult vabastas meister mind miskist „lavahirmust“ ja andis eneseusku juurde.

Lev Borissovitš, kuidas mängida armastust?

Mulle tundub, et armastust mängida ei saa. Mängida saab konkreetseid asju. Näiteks: ma tahan teda endaga voodisse saada. Ja seda segab see ja see ja see.

Loe edasi Peterburi meisterlavastaja äratas Eesti näitlejaid →

Mis see on, mis teid Eesti kultuurile mõeldes ikka ja üha murelikumaks teeb?

Heili Sibrits, Postimehe kultuuritoimetuse juhataja:

Ma ei oska põhjendada, miks kultuur on Eestis muutunud sõimusõnaks. Ma ei tea seda. Aga nii see on. Ja see teeb murelikuks.

Kapseldumine, ükskõiksus. Ülbus ja üleolek. Kättesaadavus või õigemini mittekättesaadavus. Kallidus… Aga kõik need märksõnad iseloomustasid juba viis aastat tagasi kultuuri ja suure tõenäosusega saab neid kasutada ka 2018. aastal kultuurist kõneldes.

Kultuur ‒ puudutav, ärritav, sünnitav, maailma ja ajastut mõtestav, see kultuur, mis on ülev ja ilus, võib-olla arusaamatu, kuid kohati isegi seda huvitavam – kõnetab alati ühte osa, sageli väiksemat osa rahvast ja see on normaalne. Kõik ei pea kultuurist huvituma, kõik ei pea kultuuri „tarbima“.

Halvem on, kui tegijad ei hooli sellest, mida nad teevad, ega ka neist, kellele nad suunavad oma teosed. Hull on, kui häbenemata tehakse haltuurat. Kõrvetavalt valus on siis, kui ainsaks määravaks teguriks on raha. Alvar Loog kirjutas Sirbis rahvusooperi muusikalist „Kuu on päikene“ ja võttis teksti kokku nii: „Noortele isetegevuslastele oleks see tänuväärne ja igati tervitatav enesearendus, rahvusooperile on see kunstiline katastroof. Olgugi et majanduslik triumf.“

Loe edasi Kultuuriküsimus: Mis see ON →