Me otsime… (vasakult) Nero Urke, Leino Rei, Jüri Tiidus Marilyn Jurman ja Margus Prangel.
Täna, 11.juulil 2012, on Jänedal esietendus. Pressieate pane ette ja allpool on minu lugu juuli Tetrikülgede neljandalt küljelt, sellest, mida arvavad lavastamisest ja revolutsioonist ses loos kaasamängivad näitlejad, kes pildil.
Kolmandat aastat toob R.A.A.A.M. Eestisse tunnustatud välislavastajaid.
Selle suve lavastaja on Marco Layera kaugelt Tšiilist. 11. Juulil kell 19.30 esietendub Jäneda Pulli Tallis „Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma“. Lavastust on võimalik näha sel suvel Jäneda Pulli Tallis kokku 14 korral. Maailmaparandajad on vabakutselised näitlejad Margus Prangel, Nero Urke, Marilyn Jurman, Jüri Tiidus ja Leino Rei.
Kunstnik Keili Retter, muusikaline kujundus Ardo Ran Varres
Grupp näitlejaid otsustab minna suure kriisi eest maapakku, üritades luua suurepärast teatritükki, mis suudaks muuta kogu maailma. Väljastpoolt jõuavad nendeni uudised uuest valitsusest, mis on likvideerinud vaesuse ja ebaõigluse ja on jõudnud viie rikkama riigi sekka ning on eeskujuks tervele planeedile.
Tegelaste deliirium ja nende olukorra absurdsus viivad mõttelendudeni kunsti, utoopiate ja revolutsioonide teemadel. Tsiili lavastaja Marco Layera hoogsas muusikalises lavastuses murtakse tabusid ja algatatakse provokatsioone.
Kümme päeva enne esietendust
Lavastaja Marco Layera.
Jäneda, pühapäev, Pulli tall. Proov. Läbimäng. Lavastaja on Tšiilist – Marco Layera. 11. juulil esietenduva loo nimi on „Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma”. Teater R.A.A.A.M. mängib Jänedal kolmandat suve.
Uue mängukoha avas lavastus „Jõud“. Uku Uusberg, meeskoor ja Ivo Uukivi. Tallis oli palju liiva. Esietenduse ajal algas Eestis torm, mis laastas metsi ja maad. Pulli tallis mängiti etendus lõpuni.
Eelmisel aastal kõndisid Jäneda suvesaalis surnud. Mängiti Urmas Lennuki näidendit “Pärast surma Jendalis”. Maksim Gorki, Maria Ignatjevna Zakrevskaja-Bencendorff -Budberg, H.G. Wells… ajasid seal oma asja. Surnud kuulsuste kaabudelt langes tolmu.
Sellel aastal on kõik veel ees: viis näitlejat on neli aastat olnud maapaos ja otsinud lugu ja võimalust parandada maailma. Mängivad vabakutselised näitlejad Margus Prangel, Nero Urke, Marilyn Jurman, Leino Rei ja Jüri Tiidus.
„Me oleme põlvkond. Me oleme põlvkond. Me oleme põlvkond, kellel ei ole mitte kunagi mitte midagi juhtunud. Ilma sihita. Ilma ajaloota…“ alustab Jüri Tiidus vaatajatele näha antud aega selle pettunud kogukonna elus. Edasi on muusikatermineid kasutades rockenrolli ja kammermuusikat, hälinat ja raevu, kokkusaamisi ja lahkuminekut…
Milline on selles näidendis mängivate vabanäitlejate maailmapilt, mida nad armastavad, mida ei salli? Lugege ja kui vaatate etendust, saate võrrelda, kas see kattub nende inimeste omaga, keda nad mängivad seal Jänedal.
Milline teater sulle ei meeldi?
Nero Urke: Piinlik. Piinlikkuse põhjuseid võib olla erinevaid ja muidugi on see ka maitse küsimus. Sageli on piinlik, kui teatris eksponeeritakse julmust, toorust või inimese koledust ja seda tehakse pealetükkivuse või pretensioonikusega. Piinlik on teater, mis alavääristab inimest kui olendit. Labane nali ja labasus üldse on piinlik. Ega ma väga ei taha sellesse küsimusse rohkem süveneda.
