Ivar Põllu oma koduaiaa. “Meil siin valmivad õunad.”  Lauri Kulpsoo foto.

Genialist Ivar Põllu jättis laulmise ning asutas Tartus Genialistide Klubi ja Tartu uue teatri.

Olgu siin nüüd puhtalt stiilihoidmise pärast lugu sellest, kuidas ma Ivar Põllut esimest korda oma silmaga nägin. Lugeja jaoks, kes ei tea – Ivar Põllu on mees, kes laulis ansamblis Genialistid. Muu hulgas ka seda laulu armastusest, et „Võin mängida sinuga saunas või lebada sinuga teki all. /—/ Võin kukkuda justnagu kivi, võin diktoriks hakata ETVs…” Ja siis nii kuus aastat tagasi, ma mängisin peremeest Lihula linnusel suve “Libahundis”, ütles me muusikajuht Feliks Kütt, kes oli ka genialist, bassimees, et poisid tulevad õhtul etendust vaatama. Äkki ma ei oleks seda tähele pannud, aga see tulek oli omaette nähtus. Lava kõrvalt publikut piiludes avanes pilt rahvahulgast, kus teiste seas istusid Genialistid. Neil olid kaasas oma kokkupandavad toolid, nad olid suveülikondades, nende pea kohale oli püstitatud päevavari ja, ma arvan, et nad suitsetasid sigareid. Me siis kahjuks tuttavaks ei saanud. Uhke pilt tookordsest genialismist on peas siiamaani.

Tartus on uus teater, Genialistide klubis. Kumb enne oli, klubi või teater?

Klubi idee ja teatri mõte said alguse koos. Kui olid esimesed mõtted, et teha klubi kui kooskäimiskohta, siis kohe oli ka see mõte, et Lutsu teatrimajas saab teha selliseid asju, mida mujal teha ei saa. Miks mitte luua selliseid lavastusi, mida mujal teha ei saagi, pole mõistlik. Esimesel hooajal tõime saali Ganuti kildi ja VAT teatri etendusi. Teise hooaja poole pealt tundsime, et kaua me teisi teenindame, teeme ikka oma lavastuse ka. Selleks ajaks oligi asi niikaugel, et Ott Aardam ise seda uuris. Rääkis, et tal on hea idee.

Tegimegi, siis veel Genialistide klubi nime alt, „Sadama võimu“. Selleks ajaks oli Genialistide klubi juba kõikide inimeste silmis muutunud mingiks kindlaks asjaks. Klubi võib-olla ei olnud enam niivõrd kooskäimise koht ja paljudele tundus veider, et esitleme teatrit, klubis tehakse teatrit. Mõtlesime, et tühja kah, nimetame teatritegemise teatriks.

Algul mõtlesime, et teeme Tartu Linnateatri. Asi läks täitsa suureks, leidsime isegi eraldi maja, vanad Tähtvere hobusetallid, kus saaks ehitada. Rääkisime teiste Tartu teatritegijatega ka, et hakkame nüüd koos teatrit tegema. Kõik ütlesid, et teeme-teeme. Hakake peale, küll me pärast järele tuleme. Seepeale tundsime, et ei saa ikka Linnateatrit teha, võtame vähem ambitsioonika nime. Panime nimeks Tartu Uus Teater.

2008. aasta suvel Ott Aardami ja Mart Aasa väljatulnud lavastus „Vene rännumehe ülestähendused“ oli siis esimene Uue teatri nime all.

Sellest ajast saadik asi nagu kasvab iseenesest. Üks lavastus viib teiseni, üks inimene toob kaasa teise ja teine kolmanda. Tekib oma seltskond ja kindlad ideed, mida järjest ellu viia.

Loe edasi Tagasihoidlik ja isehakanud genialist Ivar Põllu ehitab teatrit →

Teatrikülgede palvel räägib kapist kunstnik Ervin Õunapuu.

Mitu kappi oled pidanud välja mõtlema ja teostama? „Toscas“ olid ka kapid? Mida kapp tähendab su jaoks kujundina?

Mikiveri „Tosca“ lavastuses kappe polnud, lisasin need omavoliliselt kujundusse, kui lavastust taastasin. Liikuvad raamaturiiulid kui sõna otseses ja kaudses mõttes uksed teistesse maailmadesse on mulle alati meeldinud, nendes on poisikeselikku salapära ja vanainimese akadeemilisust, nad tähendavad ja sisaldavad kõike. Mind kummitab üks jutuajamine Evald Hermaküla ja Juhan Viidinguga, aasta oli 1983. Istusime kolmekesi Olümpia hotelli numbritoas – Evald elas seal, kui ta lavastas Draamateatris Siegfried Lenzi näitemängu „Süütute aeg. Süüdlaste aeg“. Kõigi muude juttude seas rääkis Juhan Viiding loo, kuidas ühel ööl, kui ta raamaturiiuli ees seisis ja mingit köidet otsis, hakkas riiul tasakesi liikuma – ränkraske riiul avanes hääletult nagu hästi õlitatud uks. Juhan jutustas, et ta astus paar sammu tagasi, et liikuvale riiulile ruumi teha – ta polnud üllatunud ega imestunud, hirmust rääkimata –, kõik olnud nii reaalne ja selge… Ja seal, kummalises valguspilves, seisis ühtäkki tema isa Paul Viiding ja vaatas talle otse silma. Isa oli teinud paar sammu, asetanud parema käe tema nabale ja kohmanud: „Poiss, ära enam joo.“ Pärast seda oli vanamees kadunud, aga riiul enam ei liikunud – Juhan pidi hommikul raske raamatukapi ise tagasi punnitama.

Loe edasi Uksed teistesse maailmadesse →

“…Räestu köögiaken, kus sel talvel igal
õhtul, kui seal olen, on põlend see lamp.” Kirjutab Lauri Sommer.

„Kevade samme on juba tunda, isegi päike mõnedel hetkedel…“ jätab Lauri Sommer paar nädalat tagasi meelega lause pooleli. Kõik selge sõnadeta.

Lauri, milline on sinu suhe teatriga, küsin seda sellepärast, et su kirjutamine on mu kujutluses sarnane näitleja tööga osa loomisel? (Sisseelamine)

Olen kunagi mõne aasta teatriteadust õppinud, aga see teoreetiline lähenemine ei istunud mulle. Tegin kaasa ka paaris etenduses, aga lavatunde olen kõige selgemalt kätte saanud muusikuna. Kuna elan mujal, siis ei satu eriti etendustele. Meeldinud on sellised äärepealsed asjad, nagu Viljandi Invateatri Karlanda tykk „Võlupuu“, Krabi kylätiatri võrokiilne jant „Kiiksu kohvik“ ning Taago Tubina hea teksti ja erakordse ruumi koosmõjus tekkinud „Kogujad“. Kirjanik ja tema tegelased, näitleja ja rollid – eks nad ole onupojad või vahel isegi vennad. Sisseelamise tõttu on kõik inimesega tegelevad kunstid paratamatult sarnased, aga tulemus vormistatakse erinevalt. Raamatu käsikiri käib läbi palju muutusi (nagu tegelaskuju intensiivses prooviperioodis) ja jääb kaante vahele kindlas sõnastuses, kuid iga väärt raamat räägib eri vanuses lugedes ise juttu. Näitleja võib sama rolli etendustel pidevalt teisendada. Tema töötab rohkem nähtavaga, kirjanik kujuteldavaga.

Loe edasi Lauri Sommer: Näitleja töötab rohkem nähtavaga, kirjanik kujuteldavaga →