Lavastaja ja näitleja Jaan Tooming peab homme 28. märtsil 2011 oma 65. sünnipäeva. Täna päev varem tähistab maailm Rahvusvahelist Teatripäeva. Palju õnne Jaanile ja palju head teatrit!

Lavastaja Jaan Tooming tunneb puudust teatrist, mis ärgitaks inimesi elule, millel on tähendus.

Miks ei ole teatrietendus meile enam pidupäevaks? Osa inimesi panevad küll teatrisse minekul selga parimad riided, kuid enamasti on see teistele näitamiseks, mitte austusavalduseks teatrietendusele. Paljud ei hooli üldse pidulikkusest, tulevad lihtsalt argipäevarõivastes ning ei tunne mingit peomeeleolu. Lihtsalt soov meelt lahutada, naerda või igavleda. Ja teater ise on langenud argipäeva kujutamisesse, kratsib vahel ühiskondlikke kitsaskohti, näitlejad tahavad nalja teha või tulla vastu vaatajaskonna maitsele. Ei mingit pidulikkust, ei midagi, mis tõuseks kõrgemale argipäevast.

 

 

Kunstist ei räägita. Sest kunst eeldab teadlikult või intuitiivselt kujundatud nähtust, millel tähendus, mis ülendab argipäeva. Kuid praeguste draamade konfliktid on labased, keel labane, tunded labased ja mõtted tüütud. Tegelaskujud näidendites peaksid olema erakordse siseeluga, kuid praegused tüübid on tüübid elust, mitte erakordsed isiksused.

Kaasaeg on lame ja igav. Ja piletihinnad teatris kõige selle eest nii kõrged, et vaene inimene enam sinna ei saa. Enamasti tehakse teatrit selleks, et pälvida kiitust kriitikutelt.

Üksikud targemad vaatajad on võõrdunud teatrist ja pole ime siis, et räägitakse teatri kriisist. Ja et pole midagi uut. Ja uut pole sellepärast, et inimesed on vanad, luitunud sisemaailmaga, ka noored, kellest pole lootagi, et sünniks midagi uut. Teatris käiakse, teatrist räägitakse, teatritegelased ka räägivad, kuid jutus pole midagi uut, pole tähendust ega mõtet, mis virgutaks tegudele, mis annaks mõtlemisainet ning ärgitaks elule, millel tähendus. Ja seepärast räägitakse absurdist, lavastatakse absurdi, langetakse sügavasse mõttetusse, millest päästab vaid surm. Kui seegi, sest hing võib olla ju surematu.