See lugu on jätk 2006. aasta detsembris Lembit Petersoniga räägitule.  ( Vaata allpool ” Teater illusiooni tõde või tõe illusioon) Kuna see  kõrbeeraku jutt tookord lihtsalt ei mahtunud Teatrikülgedele avaldasin ta jõuluaegses Nädalise põhilehes..

Margus Mikomägi 

Alljärgnev ei ole jõuluintervjuu, aga on seda siiski. Ehk oli see nii seatud, et Theatrumis Lembit Petersoniga räägitu üleskirjutamise ühel kohal katkestasin ja oma eluga tasakaalu taotlevat sõnatäpset meest kärpida ja lühendada ei söandanud.

Ehk on nii, et ajal, kui kogu maailm mängib endas Kristuse sündimise lugu ja inimesed ehk leiavad aega mõelda, kõneleb me lehes lavastaja Lembit Peterson just nii, nagu ta mõtleb, iga päev.

 

Lembit, oled sa mõelnud Piibli tekstide lavastamisest? Kas üldse…

 

Seda on läbi aegade tehtud. Ma ei ole sinnani söandanud minna. Mul on selle teksti suhtes suur respekt. Kui, siis ma peaksin täiesti pühenduma, see on nagu tegeleks sakraalse muusikaga. Müsteeriumid, miraaklid, mul on materjali ka tänasest päevast, mis on… mõned Hiiobi lood ja pühakute elulood, mis ootavad tegemist.

Tegime 1995. aastal „Aadama mängu“. See on pattulangemise, algpatu lugu, 12. sajandi teise poole vanim prantsuse keeles kirja pandud poolliturgiline draama, mida omal ajal ilmselt kanti ette liturgia osana.

Sellises liturgilises kontekstis võtab inimene, kes selles osaleb, etendatava sisu vastu teisiti kui tänavalt teatriruumi sisenev inimene. Ta eeldab inimeste osalemist selles. Ja peavad olema mõistagi kristlikku religiooni sisu puudutavad eelteadmised. Leedus, Poolas, Prantsusmaal… mõnel katoliiklikul maal on selliseid miraakleid ja müsteeriume lihtsam teha, sest vaataja teab seal oma kohta. Ta oskab selles osaleda. Siin võib ta jääda ta spektaakliks, mis ei pruugi midagi pakkuda.

Ehkki: huvitaval kombel said paljud inimesed siiski selle meie Aadama mängu etendusega hea kontakti. Ma ei saanud aru, miks. Nägin selles ise paljusid puudujääke. Ehkki hea vastuvõtt rõõmustas väga.

Vahest on nii, et mingi asi, mis ei olegi täiuslik, jõuab õigel ajal kedagi puudutama, just sel hetkel, kui tal seda vaja on.

Huvitaval kombel on kümne aastaga olukord paljuski muutunud. Kirik on saanud vabamalt tegutseda ning inimeste teadmus paljudest asjadest suurem.

 

Pärast Kohila väikese Angerja kiriku ikonostaasi pühitsemise liturgiat väljendasin oma rõõmu, et kiriku korrastamisega on siin nüüd koht, kus saab korraldada kontserte. Selgus, et kreeka-katoliku usu pühamutes seda ei tehta. Et on teenistused vaid. Mulle see hästi meeldis. Ka ju omamoodi täiuslikkuse taotlus. Ja häirib mind luteri kirikus silmakirjalikkus ikka. Kui me kirikust räägime…

…aga Kirikust me räägime niimoodi, et Kiriku moodustavad inimesed, kes on vigadega, ekslikud ja patused. Kes püüdlevad pühaduse poole.

 

Jah, aga mis siis, kui õpetaja laseb kirikupargist ära korjata pingid, et elu rataste vahele jäänud inimesed, kes madalam kui muru, seal ei käiks joomas, siis ma ei saa aru.

Sul on see tunne, et kõik inimesed, kes kirikuhoone juurde satuvad, peaksid seal olema kuidagi vastu võetud.

 

Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud olete.

Siis on muidugi tähtis ka, et nad tuleksid Tema juurde tõesti. Mitte ei tuleks sinna tegema midagi muud. Aga samas, jah, nad tulevad soojale ligemale, on nagu “ahjule ligemal”.

Need on ise teemad. Ma arvan, et kreeka-katoliku ja vene õigeusu asja ma mõistan. Miks seal – nende jumalateenistuseks pühitsetud hoonetes – ei taheta teha teatrit ja kontserte.

Liturgia on tegelikult erinev teatrist. Ta võib jätta mängu mulje, aga liturgia kese on ikkagi sakraalne. See on seotud pühadusega. Meie tänapäevases teatris enamasti nii ei ole.

Ei saa ju öelda, et kirikus ei mängita, kindlasti on seal ka mängijaid, aga see, mis liturgias toimub, on palve. Püüdlus jõuda liturgia kaudu Loojani, Jumalani. Päris mängu pinnale see ei saa jääda. Võib-olla seal on sarnaseid mänguelemente.

 

Miks peab selleks, et paluda, üldse minema kirikusse?

Ei pea, võib paluda üksinda. Aga kusagil peab olema see koht, kus inimesed tunnevad ennast ühtsena ka. Kus tajume, et see, mis on minus, on ka sinus. Osaduse tunne. Evangeeliumis on, et kus kaks või kolm on minu nimel koos, olen mina teie keskel.

Seal on öeldud ühtepidi see, et kui sa teed palvet, siis mine oma kambrisse. Palveta, Jumal näeb ja tasub sulle. Teistpidi on öeldud, et peab olema ka koos. Koos me teinekord tajume, saame suurema osaduse kui üksi olles. Mõlemad on vajalikud. On vaevalisem hingata ühe kopsuga.

Pealegi – kristlase jaoks on Kirik enam kui pelgalt kirikuhoone.

Kõrbeerak – kui inimesel on selline kutsumus, võtab ka oma südames inimesed kaasa.

 

Kõrbeerak ja kirikuskäija…

Usuküsimuste üle vaieldakse kõige kirglikumalt, nii armastuse kui ka vihkamisega. Sest tegelikult ongi see inimese jaoks kõige olulisem: elada õiges usus. Mina usun, et osa asju on ilmutatud asjad. Kirikus ka: on inimeste poolt kokku pandud pühakirja kaanon ja on suuline traditsioon. See puudutab liturgiat ja suulist pärimust, mis antakse edasi inimeselt inimesele – mille valguses me saame siis vaadata ühte või teist teksti. Tekst hakkab kõnelema ja avanema ka selle vaimu või traditsiooni valguses, mille valguses seda teksti näidatakse.

Kui võtan paljalt piibli teksti ja hakkan seda ratsionaalselt lahti seletama, siis võib jõuda tohutute jaburusteni. Ma esiteks ei lähene tekstile aukartusega. Ei lähene talle nagu ilmutatud tekstile. Võtan kui tavalist teksti, mille on kirjutanud Ants, Jüri või Toomas, kes on samasugune… kui mina… Palves loetuna ei ole piiblitekstis midagi mõistusevastast.

Tekstist endast voogav tõetunne ja vägi – see on tähtis. Loed lõigukese ja mõtiskled, midagi on seal ka hirmutavat, aukartust äratavat, aga puudutad kogu aeg tõde, kindlat pinnast, millele saad tugineda. Ja see annab kõrgema rahu.

 

Hea kirjandus annab sama.

Ei anna alati. Kui on väga hea kirjandus, siis võib-olla, kui ta räägib tõestest asjadest. Siis ta on osa inspiratsioonist kindlasti, aga seal on alati inimlik aspekt tugevamini sees kui neis väljavalitud ja selitatud tekstides, mis moodustavad pühakirja korpuse.

Selitustöö on olnud läbi aja väga võimas. Inimesed, kes on võtnud aja selleks, et valikuga ainuliselt tegelda. Nende mahtudega, kas siis erakutena või munkadena… inimese tundmise koha pealt on sügavamaid tekste väga raske leida.

Inimese vaimuelu, inimese eesmärk, inimese hingeelu kirjutatakse lahti. Need tekstid saadavad meid terve elu ja vahendavad Püha Vaimu, sest nad on Temast inspireeritud.

 

Vaimsus.

Vaimude eristamine ongi kõige keerulisem asi. Miks on teinekord vaja vaimulikke juhendajaid ja õpetajaid, kes on praktikud, seda andi pole kõigile antud. Vaimude eristamise oskus on tähtis.

Kuri vaim on ju ka vaim. Me räägime vaimsusest üleüldse, aga ei vaata, mis on vaimsuse siht. Millise vaimuga me kaasa läheme, sellest sõltub, kuhu me lõpuks välja jõuame.

 

Selle vaimumängu võib kanda kõigesse elus, poliitikasse, ärisse…

Jah. Millest see on inspireeritud, kuidas sa oskad eristada, milline vaim seal taga on? Kas sa oskad eristada, näha – või siis lihtsalt lähed kaasa. Et mul on kibe vajadus raha järele, naine küsib, ma pean kusagilt selle saama, lapsed tahavad süüa.

 

Ja siis teen ükskõik mida?

Kokkuvõttes, mis väga hamba all ei karju, sünnib süüa kõik… Siin pole midagi ette heita. Mina pole kohtumõistja.

Mind huvitab see, mis ei ole unenägu. Huvitab see, mis jääb siis, kui unenägu lõpeb.

 

Elus ja teatris?

Ikka-ikka, need on ühendatud. Teatris on põhikunst see, kuidas lava elama panna, mitte kuidas elu lavale tuua.