Kolmas kord Eesti teatris lavale jõudnud Peet Vallaku novell „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas”*, seekord pealkirjaga „Tema taevaliku Õnneküla potitehas”, on kolmas, täiesti omanäoline õnnestumine.
Lavastus on eriline ka Peep Maasiku lavastajatööde hulgas. Maasik on pigem teinud panoraamseid suurvorme, seekord on tegu kolme näitleja looga, tegevus toimub ühes kahe potikedraga töökojas. Lavastus ei jää pelgalt käsitööks, kujundlikult saab näiteks võtta potitöökoja keskel olevat kahe poolega suurt ust, mis aegajalt avaneb ja saali värsket välisilma näitab.
Ma ei oska seda seletada, aga kirjutamata ka ei saa jätta, et potitehas Ohtu mõisatallis ja seal sündiv tõi mulle korduvalt pähe sõna veski. Kas siis keerlevad potikedrad või kahe mehe, meistri ja õpipoisi keerlemine perenaise ümber... Eluveski, tuuleveski, millega võitlema kipume… Mõnikord keerleb potikeder ka inertsist, mõnikord tuleb kahe jalaga hoogu anda. Savi kasvatamine vaasiks on kunst ja ilmselt nii peen, et nõuab saviga läbirääkimist. Selleks aga on vaja tunnetust.
Tantsivad näitlejad
Katrin Valkna, potitehase perenaine tantsib oma tegelase lisaks noore naise kirele ka targaks ja ratsionaalseks. Just see, et ühes naises saab olla mitu naist, tuli mu jaoks tema mängust välja – see elutarkuse peegeldus tegi osatäitja ja tema tegelase elusaks. Nii elusaks, et kaks meest teatud hetkedel tema pärast valmis on teineteist tapma. Laval välguvad potiketrade loomingulisust märkiva kõrval nii püss kui puss.
Lavastust ja ka osaliste mängu iseloomustabki argise ja kohatise üleloomulikkuse kooslus. 
Tarvo Sõmer, kelle tegelase suurim soov on saada peremeheks, omanikuks, on sealjuures äkki ka hell mees, tark, kes ei tee ainult müügiks mõeldud standardkausse, vaid treib vaasi, mis on ilus ja millesse panna ilu. Karuses mehes on kuskil ka hell hing ja see on hästi mängitud.
Pääru Ojat iseloomustab selles rollis mu meelest kuratlikkus. See seostub mul just noorusega, kus ollaksegi selline. Näitlejana on Päärul omadus mängida väikesed erilisused märgatavaks ja neid kogu tüki vältel kaasas kanda. Ta mängib oma tegelase kannatused ja vabaduseiha ülisuureks nii, et lavastuse lõpus, kui tal tuleb saada täiskasvanuks ja hakata elama nii nagu teised, on see rohkem kui mõttes märgatav. Mis selles tükis peamine – ilma Katrin Valkna perenaiseta ei saaks ta toime ja isegi Tarvo Sõmeri vanema meistrita ei saaks ta eluga toime. Mu jaoks see mudel laval toimis. Süstis eluusku.
Kõrvaljõud
Vägevalt mõjusid selle lavastuse valgus ja varjud, pildivahetuste vilkumine, valgus, mis ilmus põranda alt ja riiulite tagant. Kontrastiks ja samas ka meenutamaks uksest tulevat päeva või ehk peaks selle lavastuse puhul ütlema loodusvalgust.
Lauris Gundars ei rõhuta oma dramatiseeringus Vallaku nimemaagiat. Ta ei rõhuta, et perenaine on Pillarpart ja Pearu Oja tegelase Jassi perekonnanime Tiiskäpp. See on ka arusaadav, lätlastele ei ütleks see suurt midagi. Läti dramaturg olla näinud Priit Pedajase lavastust ja sellest inspireerituna selle ka lätlaste jaoks teinud. Lavastust oli Lätis menukalt mängitud.
Meie näitlejad teavad mängides oma kummalisi nimesid ja see paistab nende mängust välja ka nimesid nimetamata. Nagu päris. Seekord siis kirgede torm Taevalikus õnnekülas.
* Esimene potitehase mäng oli Kaarin Raidi lavastus, mis esietendus 1974, ja teine Priit Pedajase lavastus, mis esietendus 1991.
Lavastaja lõpetas pärast esietendust teise siloteo
Hetkel traktorist-lavastaja Peep Maasik tsiteerib teatriõpetajat-lavastajat Priit Põldroosi, kes on öelnud, et hea lavastuseni jõudmiseks tuleb käia pikk maa. Teha palju tööd, mis on nagu vilja kasvatamine.
„Tema taevaliku Õnneküla potitehase” lavastaja Peep Maasik töötab praegu täiskohaga Viljandimaal Mäeotsa farmis. Noorel mehel on lisaks lavastajapaberitele ette näidata Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolist saadud agronoomia eriala diplom.
Oled sa sulane?
Pigem olen ikka traktorist. Agronoom ikkagi ka, taimekasvatusagronoom – see on uhkem nimi.
Ütlesid, ei lõpetasite eile, kui mina Ohtus su lavastust vaatasin, teise siloteo?
Teise lõike.
Kuidas see käib?
Kõigepealt ma niidan haljasmassi maha. Siis ta paar tundi närbub. Siis vaalutan kokku, teen neli niiduvaalu üheks. Siis tuleb silokäru ja kogub kõik kokku.
Üksi teed kõike?
Ei-ei, mina vaid niidan. Mitu meest teeb seda. Silo veetakse siloauku, sõtkutakse kinni. Pärast läheb sinna peale kaks kilet pluss võrk ja liivakotid. Eile õhtul just lõpetasime kile ja võrgu panemise. See on selline suur punkt silotegemisele, kõik mehed, kes on osalenud, saavad seal kokku.
Ukrainlasi ka on teil?
Kevadel kivikorjamise ajal olid. Täna mitte.
Räägid nii, nagu oleksid tööl täiskohaga?
Kui koroona peale tuli, jätsin suvelavastuse ära. Lükkasin järgmisesse suvesse. Olen realist ja ei uskunud, et me sest pandeemiast kiiresti pääseme. Teadsin kohe, et lähen põllule tööle. Ma pole kodus istuja. Kaks tervet kätt on ju.
Esialgu on plaan toimetada siin augusti lõpuni. Siis on kokkulepe Andres Dvinjaninoviga, lavastan Tartus Karlovo teatris. Aga kui tõesti peaks lahti minema see teine laine, siis olen siin kindlasti sügise lõpuni. Töö ju otsa ei saa.
No kõva mees oled. Ma kuidagi mõeldes sinust uskusin, et kui kooli lõpetad, siis teater võtab su enda küüsi ja sa enam põllu poole ei vaata.
Mul käed sügelesid põllu järele. Olen 12. eluaastast peale maal tööl olnud, karajapoisiks ja sealt edasi. See on värskendus, meditatiivne kohati, see põllu peal toimetamine. See on päris asja tegemine, keevitad midagi, parandad… Töö saab valmis. See on hoopis miski muu kui emotsiooni ja energia otsimine laval. Nad täiendavad teineteist.
Mis lavastus siis tuleval suvel tuleb?
Wimbergi „Lipamäe”. See on mul juba tükk aega mõttes olnud. Lugu on selline: Noor Tallinna poiss, kes on värskelt ülikooli lõpetanud, mõtleb, mis oma eluga edasi teha. Läheb maale vanaisa juurde. Vanaisal on väike talu. Kartulid, kapsad ja muu kraam on maas kasvamas. Vanaisa ütleb, et tead, poiss, mina suren homme ära ja sina võtad siin kõik üle. Ja võtab kätte ja surebki… Siis hakkab kogu lugu, poisi eluotsing. See situatsioon, kus me mingitel hetkedel kõik oleme, olgu siis suhete tasandil või tööde tasandil. Wimberg on selle hästi mõnusalt kirjutanud. Mehis Pihla on dramaturg ja autor ise on valmis igasuguseid asju juurde kirjutama, kui vaja. Põnev protsess.
Ja Karlovos mida teed?
Arthur Conan Doyle’i „Baskerville’ide koera”, Sherlock Holmes´i ja doktor Watsoni lugu. Seda ei ole teatris üldse tehtud. Mihkel Seeder dramatiseerib ja ma loodan, et kunstnikuks saan Karmo Mende, kes meil oli „Õnneküla” kunstnik.
Kuidas „Õnneküla” sinuni jõudis?
Ta tuli ise minu juurde. Olin otsustanud ju olla põllul. Lükkasin mitu pakkumist tagasi. Siis helistas Pääru Oja ja ütles, et see on nii sinu tükk. Saatis Gundarsi dramatiseeringu lugeda. Lugesin ja sain aru, et on küll minu tükk. See on üks jumala kingitus, kui sul on näitleja (lavastaja Maasik on Pääru Ojaga varem teinud suvelavastuse „Toomas Nipernaadi” – MM), kes mõtleb su peale ja saab aru, et mingi materjal võiks sobida. See on tore kingitus.
„Tema taevaliku Õnneküla potitehas”
Autor: Peet Vallak/Lauris Gundars
Idee: Anne Velt
Lavastaja: Peep Maasik (TEMUFI)
Kunstnik: Karmo Mende
Muusika: Hendrik Kaljujärv
Valgus: Teet Orupõld (Tallinna Linnateater)
Koreograaf: Egely Pruuli
Produtsent: Tarvo Krall
Näitlejad: Katrin Valkna, Pääru Oja (Eesti Draamateater), Tarvo Sõmer ( Rakvere Teater)
Esietendus Ohtu mõisas 14. juulil 2020.
Ilmus Maalehes, pildistas Kevin Kohjus.