Jaan Kaplinski Uku Masingust

Emakeelepäeva puhul ja selle auks, et Uku Masingu sünnist augustis 100 aastat saab. Olen selle artikli oma arvutisse salvestanud 2005 aasta veebruaris ja just täna kui Raplas kuuluatakse välja Masingu aasta, sattus ta uuesti mulle silma. Usun, et Jaan Kaplinski ei pahanda.

 

 

Jaan Kaplinski

Uku Masing muutus juba eluajal müüdiks-legendiks ja on müüdiks ka jäänud. Nüüd uuel Eesti ajal on üht-teist tema teostest ilmunud ja ka temast on üht-teist kirjutatud. Kahjuks on see kõik poolik ja tihti ka ühekülgne.

Osa Masingut käsitlevast kirjavarast on pärit inimestelt, keda ta eluajal irooniliselt nimetas oma jüngriteks. See ei ole suur rühm, teda ühendab aga Õpetaja kultus ja usk, et Masingul oli kõiges ja alati õigus ja tema kritiseerimine on patt.

Selline sektantlik rühm tekib ikka geniaalse inimese ümber ja aitab kaasa müüdi loomisele temast. Selle müüdi sünnitas Masingu geniaalsus ja karismaatilisus, tema võime inimesi sütitada ja endasse uskuma panna. Huvitav on aga seegi, et nagu paljudel karismaatilistel inimestel, puudus Masingul sageli eneseusk. Ilmselt ei tahtnud ta ka võtta endale karismaatilisusega kaasas käivat liidrirolli.

Seda takistas tema häbelikkus, nõukogude võimu valvas pilk ja ka tema haigus. Noorest east peale põdes Masing tuberkuloosi ja elas viimased aastakümned tegelikult samahästi kui ühe kopsuga. Küllap see süvendas tema loomuomast emotsionaalsust, meeleolu kõikumist ja kahtlusi iseendas, vähendamata aga põrmugi tema erakordseid vaimseid võimeid.

Esimese kümmekonna aasta jooksul, mil temaga kokku puutusin, jätsidki minule kõige sügavama mulje Masingu geniaalsus ühelt poolt ja kõikumine ekstaatilise rõõmu ja musta meelemasenduse vahel teiselt poolt. See kahtlemata haiglane meeleolude kõikumine avaldus nii tema mõttearenduses kui luules. Ekstaasi hetkedel, mis võisid kesta päevi, oli ta särav ja nakatav. Depressioonipäevadel, mida oli kahjuks tunduvalt rohkem, lõi välja temas pesitsev trots ja jonn, ta võis teisi solvata ja mõnitada ning öelda kohutavaid asju, näiteks seda, et kõik suured rahvad tuleks hävitada.

Pettumusega maailmas ja Eestis, millest ta tihti rääkis, käis kaasas pettumus iseendas – see ulatus vahel enesehävituskihuni. Masing ähvardas tihti põletada kõik oma käsikirjad, öeldes, et tema tee on vale, ei ole kuskile viinud, ja korrates, et teda ei ole eesti rahvale vaja. Osa käsikirju olevat ta ka tõesti põletanud.

Kindlasti on Uku Masing üks neid vaimuinimesi, kelle biograafia ja loomingu seoste uurimine pakuks väga palju huvitavat. Ta on sündinud vagas taluperes Raikküla lähedal Raplamaal. Vennastekoguduses agaralt tegev isa olevat tahtnud pojast teha misjonäri.

 

Õige usk muudaks maailma

 

Tegelikult ei läinud Hugona sündinud ja hiljem end ise Ukuks ümber ristinud poeg pöörama paganaid Aafrikas või Aasias, vaid Eestis. Ta jäi kristlaseks elu lõpuni, tema kristlus oli aga midagi, millega ta ametivendadel oli raske leppida ja harjuda. Oli küllalt neid, kes teda juba viiekümnendatel-kuuekümnendatel aastatel ei tahtnud kristlaseks tunnistada. Nüüd, kui Eesti luteri kirikus on tugevnenud pietistlik ja isegi fundamentalistlik suund, on Masing seal ilmselt veel halvemas kirjas.

Masingu kristluses, nagu tema elus ja luules, on samuti koos väga erinevad asjad. Nagu Paulus ja Luther usub ka tema usu väesse, sellesse, et “usklikule on kõik võimalik”. Ühes arutluses budismist leiab ta, et Buddha õpetuse põhituum on lihtne: olemine on oletus ja kannatus on selle väljakannatamine. Niisugusest luterlikust budismi-tõlgendusest tuleb välja, et meie maailm sõltub meie usust, maailmavaatest; see maailm, see tõelus, milles me elame, on mingi väärusu tulemus. Kui jõuame õige ja tugeva usu juurde, muutume ise ja muutub maailm.

Need aforistlikud mõtted moodustavadki Masingu evangeeliumi, mida ta uskus, milles ta vahel kahtles, kuid mida ei väsinud kuulutamast terve hilisema elu.

Usuteadlasena alustas Masing oma tegevust vanade heebrea prohvetite uurimisega, ta on kirjutanud pikemaid uurimusi Jeremiast ja Obadjast ning juba Nõukogude võimu ajal pidanud luteri kiriku juures korraldatud kõrgematel usuteaduslikel kursustel loenguid prohvetlusest. Seal käsitles ta ainevalda muidugi väga laialt, peatudes põhjalikult näiteks Siberi šamaanidel. Erinevalt tavakristlastest ja tavamisjonäridest leidis ta endale usuvendi ja liitlasi väljaspoolt kristlust, olgu siis Siberi või Harju nõidade, sumeri preestrite, tiibeti laamade või Ameerika põliselanike hulgas.

End kristlikuks nimetav ja selles eneseusus ülbitsev, teisi hävitav ning allasuruv Lääs oli Masingule antikristlik, ta oleks tahtnud Läänt pöörata, mõnel hetkel isegi hävitada, et lunastada tema ohvrid – eestlased, indiaanlased, polüneeslased ja teised. Nii on Masingu maailmanägemine siin paradoksaalne: paganlikuks peetu ja paganlikuna jälitatu on talle rohkem kristlik kui valekristlik Lääs.

Masing rääkis mõnelgi korral ühest oma eluplaanist: kolmekümnendatel aastatel ülikoolis heebrea keelt õpetades oli ta tundnud, et ei taha teha aastast aastasse sama, õpetada noortele tudengitele samu aabitsatõdesid. Ta tegeles sellal tõsiselt polüneeslaste ja Kesk-Ameerika maiade keelte ja kultuuridega, uuris kitšee maiade muistset püha raamatut “Popol Vuh”. Ta kavatses ise reisida Guatemalasse, luua maiadele ühtse kirjakeele ja püüda nad ühendada võitlusse oma riigi eest.

Vahele tuli sõda ja me ei tea, kui tõsine see Masingu indiaani revolutsiooni plaan oli. Ta arvas, et küllap oleks ta olnud liidus vasakpoolse presidendi Jacobo Arbenz Guzmániga ja küllap oleksid USA toel Guzmáni kukutanud parempoolsed ta maha lasknud.

Nagu vanad juudi prohvetid pööras ka Masing palju rohkem tähelepanu lääneilma ja läänestuva-saksastuva Eesti pattudele kui voorustele, ta oli võitlev müstik. Muidugi ei olnud talle võõrad ka lunastusvisioonid. Nendest on ta kirjutanud minu meelest oma kõige kaunimad luuletused, millest kahjuks suurem osa on ikka veel avaldamata, kuigi Uku Masingu Kolleegium on välja andnud päris hea valiku tema esseedest.

 

Galaktika misjonär

Nii on mul võimalik tsiteerida oma Masingu lemmikluuletusi ainult peast. Talle meeldis oma luuletusi lugeda ja mõned katked jäid mulle ka meelde. Eriti selgelt mäletan üht, see oli luuletus Guatemala orhideest Odontoglossum grande, mida luuletaja seal nimetab lipulilleks. Kujutades maailma allakäiku, seda, kuidas lipulill kaob nõgeste ja ohakate alla, kuulutab ta ometi nagu Jesaja uut maailma, uut taevast ja uut maad, mis tuleb siis, kui “on surnud viimane minu rahvast ükskõik kus”. Siis tuleb Masing tagasi kui Messias, tulevad

 

need, kelle sammude ees

kantakse kord minu nägu

läbi laotuse lehvival

Laatsaruse linal.

 

See luuletus on selgelt kirjutatud ekstaasi, eufooria hetkedel, kui haigus ja väsimus ei olnud võtnud talt usku maailma uuekssaamisse, lunastusse ja iseendasse. Ta kõikuv eneseusk võis ulatuda luulelise suuruseluuluni: ikka veel avaldamata kogu “Saadik Magellani pilvest” oli luuletaja enda järgi saanud selle ülbe pealkirja tema kujutlusest, et ta on Magellani (Magalhaesi) pilvest siia Linnuteele meeleparandust kuulutama saadetud, galaktiline misjonär.

Masenduse ja jõuetu raevu hetkedel võis geniaalne Masing aga kirjutada kehvi vemmalvärsse. Neid värsse on natuke hale ja piinlik lugeda:

 

Vihkan seda elukratti,

kelleks sa mind seadsid!

Jah, ma kuulnud, et saan vatti,

sest mu halbust teadsid!

 

Mõrane kell

 

Nii kõigub ka Masingu luule taevatippude ja tagahoovi vahel nagu tema elu ja loomingki. Tegelikult oli tema saatus traagiline: tal ei jätkunud jõudu, eneseusku ega vaimset tasakaalu ja muidugi ka võimalust oma usku kuulutada ja põhjendada. Oma kirjatöödes laseb ta end kaasa viia usul ja millelgi, milles ehk võiks näha talulapse alaväärsustundest sündinud saksaviha. See saksaviha on hilisemal Masingul muutunud vihaks indoeurooplaste, indoeuroopa keelte, Lääne-Saksamaa ja Ameerika vastu, mida ta ei suutnud ega tahtnudki ohjeldada.

See viha, kahtlus iseendas ja osalt sunnitud, osalt omaenda trotsist valitud vaimne üksindus on jätnud sügava mõra tema loomingusse, olgu tegu luule, teoloogiliste uurimuste või filosoofiliste esseedega. Masing on meie kultuuri Tsaar-kell, tohutu mõrane kell. Tema looming jääb poolikuks, fragmentaarseks ja lõpetamata. Selleski meenutab ta teist traagilise saatusega eesti geeniust Kristjan Jaak Petersoni.

Ja ometi on ka tema fragmentide ja pudemete hulgas mõndagi, mis kõigest hoolimata mõjub maagiliselt ja ülendavalt, mida ei saa lugeda imetlusvärina ja tänutundeta.

 

• Õpetas Tartu Ülikoolis ja Tallinna Usuteaduse Instituudis heebrea, süüria, araabia ja sumeri keelt, Vana Testamendi teoloogiat, iisraeli rahva ajalugu, usundipsühholoogiat, polüneesia usundit, eesti-soome muinasusundeid, taoismi, budismi, maia kultuuri ja usundit, juudi müstikat, Liivimaa kirikuajalugu.

 

• Oli võimeline lugema raamatuid 65 keeles, tõlkeid on ta teinud 20 keelest.

 

• Tema luuletuste arv küünib mitme tuhandeni, ise on ta neist kokku pannud 12 kogu.

 

• Taastõlkinud Vana Testamendi, kirjutanud “Üldise usundiloo käsiraamatu”.

 

• Armastas maalida. Teinud maastikumaale ja portreesid.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga