Ird oleks noorest Tommingast kohe teenelise kunstniku teinud

 Alljärgnev dialoog on kolm aastat vana. Rääkisime oma juttu Tartus Aivar Tomminga garderoobis. Ses intevjuus ütles Aivar, et tahaks teha tööd koos Elmo Nüganeniga. Nii läks.

 Margus Mikomägi 

 

Näitleja Aivar Tommingas tunneb teatris puudust pühendunud inimestest.  Pildistanud Viio Aitsam

 

Neli aastat lavakunstikateedrit ja kakskümmend kaheksa Vanemuise teatrit. Rapla keskkoolist Tallinna teatrikooli sattunud Aivar ei teadnud mõni kuu enne sisseastumiseksameid, et selline kool olemas on. Tema soov oli saada muusikuks. Takistas vastava alghariduse puudumine. Ja see oli Eesti teatri võit. Ehkki 1974. aastal lavaka katsetel seda veel keegi ennustada ei julgenud.

Mäletad sa lavakooli sisseastumiskatseid?

Sellega oli, nagu oli. Ma püüdsin enne väga tubli olla. Lugesin kõiki teatriraamatuid, millest siis midagi aru ei saanud. Peter Brooki “Tühi ruum” on meeles. Kartsin kangesti, et küsivad midagi eksamil. Ja et ma pean midagi tarka vastama. Keegi õnneks mult midagi teoreetilist küsima ei hakanud.

Ega ma näitlejaks, ma ei kujutanud sellest elukutsest mitte midagi ette.

Ma küll mäletan sind kooli ajal Ervin Abelit järele tegemas, Tootsi ja Kiire lugusid järgi mängimas?

Eks mul seda näitlejaverd oli kusagilt antud. Päris ilma ei saa. Ma arvan praegu, et ande osa moodustab suurema osa kui töö. Mis siis, et pean ennast päris töökaks. Ma peale teatri muuga ju ei tegele. Isikliku elu pool on väga minimaalseks jäänud.

Oleme naise Mare Tommingaga praktiliselt hommikust õhtuni siin Vanemuise majas. Tegeleme kas siis draama, muusika või balletiga. Balletiga tema muidugi rohkem. (Aivari naine on Vanemuise balleti juht.)

Pea kord, läheks ajas tagasi taas. Tahtsid saada muusikuks ju hoopis?

Nojah, mul oli selline soov. Eks ma siiani ole natuke muusikaga seotud. Teen bändi orkestrimeestega. Mängime aegajalt kohalikes kõrtsides. Bossnoovasid.

Kust inimene ande saab?

Mu isa oli natuke teistest artistlikum kuju küll. Mängis pilli ja laulis. Siiski arvan, et on üks sugulane, kellelt olen geene saanud. See on minu vanaonu. Isaisa vend. Ma mäletan teda hästi. Kui ma kujutan ette Paul Pinnat, siis vanaonu oli selline. Oli elunäitleja. Värvikas lugude jutustaja. Olin pisike poiss ja ma naersin kõveras maas alati, kui ta midagi jutustas oma elust ja tegemistest. Sündinud näitleja. Vahva kuju oli.

Mida vanemaks ma saan, seda raskem on mul vastata küsimusele, mis teeb näitlejast hea näitleja. Kolmkümmend aastat tagasi ma tulin teatrisse sama andega, mis mul on nüüd. Lisandunud on kogemus annet õigesti kasutada. Kogemus, ma olen nii palju mänginud. Tunnen, et olen väga kogenud näitleja.

Siis peaksid neid kogemusi jagama?

Endalegi üllatuseks ma teen seda. Praegu käivad opereti “Nahkhiir” proovid. Mare, minu naine, lavastab kogu tükki, mina olen näitejuht. Samamoodi tegime, nüüd juba üle kümne aasta tagasi, etenduse “Mees La Manchast”, mis väga menukalt läks. Mul on hea meel, et saan lauljatele midagi juurde anda. Tunnen, et sellest on kasu.

Oled nüüd targem kui kümme aastat tagasi?

Ma saan ju targemaks kogu aeg. Selles suhtes, et mis laval toimub ja mida seal teha võiks. Või vastupidi, mida seal tegema ei peaks.

Ma arvan, et inimesed, kes on lavale mängima jõudnud, on seda väärt, et kui praakida välja kõik see vale, mis nendega lavale kaasa tuleb, siis jääb järele piisavalt palju head, et seda kõlbab ka teistel vaadata.

Ma püüan lauljatelt seda näitlemist maha võtta, maha võtta, veel maha võtta. Ja siis ühel hetkel ei ole enam piinlik, kui laulja pärast laulu tükis rääkima hakkab.

Miks lauljaid ikkagi vahel on laval näitlemas piinlik vaadata?

Lauljad mõtlevad palju tehnika peale. Selle peale, kuidas hääl kõlab, kust see tuleb. See, millest ta laulab, mis lugu on, selleni tihti ei jõuta. Sellest on kahju ja ma siis näitejuhina püüan neid sisuni juhtida.

Mis vahe on lavastajal ja näitejuhil?

Lavastaja teeb tüki valmis, näitejuht aitab sellele kaasa. Lavastaja võib teada, kuidas oleks õige, aga ta ei oska seda lauljale, näitlejale selgeks teha. Ma kasutan väga palju selliseid mõisteid nagu sisemine tegevus, sündmused, pöördepunktid…ja püüan neid Stanislavski põhitõdesid selgeks teha.

On sinu teatrielus olnud näitejuhti?

Mul oli Kaarel Ird. Temaga me tegime lausa paarisrääkimist. Ta seisis su kõrval, hoidis käest kinni. Olin verinoor näitleja, koolist tulnud ja ei saanud üldse aru, mis värk on. Olin koolis õppinud hoopis muid asju. Siis järsku tuleb mingi vanamees, võtab käest kinni ja korrutab ja korrutab. Mina püüan siis sama ilmekalt sama korrata, öelda nagu tema, aru saamata mingist vahest. Ta ikka ei ole rahul, korrutame muudkui, siis tekib, no mitte just kõige tervem õhkkond…

Kas sina näitejuhina näitad ette kuidas?

Jah ma näitan, aga ei tahaks seda teha. Ma võin kõik ette näidata. Eriti mulle meeldib naiste rollidega tegeleda. Mulle meeldib naistele näidata ja nende moodi püüda mõelda. Aga tegelikult ma ei taha näidata sellepärast, et kui teen seda jube hästi, siis näen, kuidas näitlejal kaob tuju ära. Et ta ikkagi ei oska seda teha. Samas teinekord on nii, et ma näitan omateada väga hästi ette, aga tegelikult teeb see, kellele ma näitan asja, pärast ära veel paremini. Ma tahan, et laulja, näitleja, tuleks ise selle peale, kuidas teha.

Kas sa oled mänginud ka Epp Kaidu lavastustes?

Ei, Kaidut enam polnud. Nägin ta lavastusi küll veel. Olid mängukavas.

Irdi oled järele teinud, väga värvikalt?

Teatripäeval, 27. märtsil, tuleb välja uus tükk, kus ma teda jälle mängin. Andrus Kivirähi lugu “Teatriparadiis”. Seal siis saavad kokku kõik, kes meie keskelt juba lahkunud, need, kellest me mäletame vaid legende, Thedor Altermann, Pinna, Liina Reimann, Mari Möldre, kõik on seal tükis sees, Panso, Ird – suured teatriinimesed. Nad saavad teispoolsuses kokku ja hakkavad tähistama Eesti teatri juubelit.

Ird?

Ma hindan teda, austan…Tänapäeval, kui oleks selline mees… Ma meeletult igatsen Eesti teatrisse sellist nähtust nagu oli Ird. Täna on teised printsiibid, põhimõtted üldse, aga sellist inimest ei ole, kelle jaoks elu on vaid teater, teater ja ainult teater. Temal see oli. Mitte miski muu teda ei huvitanud. Ta oli küll, räägitakse, konjunkturist, aga ta ajas asja kas siis Tallinnas või Moskvas ikka oma teatri nimel ja eest. Selle nimel, et see, mida me lavalt õhtul inimesele näitame, oleks, et sellest saaks asi. Ta ei ajanud taga omakasu. Ta oli läbi ja lõhki teatriinimene.

Ma tunnen puudust sellistest inimestest nagu Ird. Sellisest, kes tuleb sulle tänaval vastu, võtab nööbist kinni ja teeb märkuse eelmise etenduse kohta. Ird oli kogu aeg selles elemendis. Elu on muutunud, jah, tekkinud on teised väärtushinnangud. Sellest on kahju, et Irde enam pole.

Sul on olnud õnn mängida, teha osi luhvtivennast tõsise kangelaseni, väikseid ja suuri osi. Oled teinud suurte lavastajate ja üldse mitte lavastajatega. Ütled sa vahel millestki ära ka?

Viimasel ajal, jah, olen hakanud ära ütlema. Päris kõike enam ei jõua teha. Ma enam ei viitsi iga hinna eest ükskõik missugusest jamast asja teha. Omal ajal ma mõtlesin, et ükskõik mida, aga ma võtan selle vastu. Ükskõik kui halb materjal või lavastaja, ma võtan selle vastu. Teen ära. Minu põhimõte oli, et teen asjast parema kui ta praegu on. Nüüd ma enam jah, eriti ei… ütlen ei. Ei ole enam selles eas, aastaid on juurde tulnud.

Millised on täna teatris alustavad noored?

Minule nad meeldivad. Nad on tohutult andekad. Meeletult julged. Mul on nendest hea meel. See julgus meeldib mulle, mina kardan siiamaani natuke seda teatrit. Ma natuke pelgan, aga nemad hüppavad tundmatus kohas julgelt vette ja ujuvad välja.

See teadmine, et ujun välja, ma ei pea seda enda ja näitlejate juures eriti heaks tundeks. See ei tohiks näitlejal olla põhiline, et küll ma välja mängin. Ma tunnen vahel puudust piitsast, mis sunnib ja aitab sul leida veel avastamata kante ja neid ka publikule näidata. See piits peaks olema tegelikult. Näitleja ise ei pruugi üldse taibata ja näha oma tegelikke võimeid. Kindlasti peaks olema head lavastajad, kes ei anna sulle rahu, vaid püüavad sinus välja tuua midagi enneolematut. Et sa ei laseks alateadlikult kohe vana rasva peal liugu. Seda iga näitleja ikka esimese asjana teeb, et oleks mugavam. Aga vaja on lavastajaid, kes ei luba seda teha.

On siis selliseid?

Ma ei ole Elmo Nüganeniga koos teinud, aga kujutan ette, et tema võiks selline olla. Selleks peab muidugi ka näitlejat väga hästi tundma. Kui tuleb selline lavastaja, kes näitlejat üldse ei tea, tundub talle ju see, mis näitleja teeb, ikka uudne ja õige.

Nõudlikkuse puudumine annab teatris tunda ja ma siis püüan ka laisa inimese varianti kasutada. Kuna on kiire kogu aeg, siis ei ole aega kahjuks enam pühenduda mingitele otsingutele. Tänases ühiskonnas pole selleks aega.

Too mõni näide?

Irdi ajal oli nii, et teeme nii kaua kui teeme. Seni, kuni tükk valmis. Ta võis tõsta esietendust siia-sinna, kuidas temale sobis. Selline juhtum näiteks, et meil oli tükk kohe-kohe välja tulemas. Dekoratsioonid laval, kostüümid, suur töö oli tehtud. See oli üks kole tükk. Juhan Sütiste kirjutatud näitemängud “Laviin tõuseb” ja “Laviin langeb”, kaks ühevaatuselist lugu, Ird pani nad kokku. Sakslaste tulek Eestisse ja nende väljalöömine. Mul oli seal väga vahva osa, olin Ralf, paha. Ühe pere lugu, natuke selline nagu “Elu tsitadellis”. Jüri Lumiste oli punane vend, mina sakslaste poolt.

Olgu, see selleks, aga tükk oli kohe välja tulemas, esietenduseni oli nädal-poolteist. Ird istus saalis. Keset proovi järsku tõusis ja ütles: “Kurat, ärme seda tee! Nii sitt tükk, raisk!” Ja läks. Tükk võeti maha. Järgmine päev oli unustatud kõik. Me olime sellega aga mässanud kaua.

Kas Irdile sai öelda, et ärme seda tee, see pole see?

Temaga sai rääkida absoluutselt kõigest. Muidugi oli tal üks mitte kõige parem omadus, ta jagas inimesed sõpradeks ja vaenlasteks. Kui talle keegi ikka vaenlane oli, siis sellega ta läbi ei saanud ja ei saanud saamagi. Ega sellel inimesel siis teatris kerge ei olnud.

Mina sain temaga väga hästi läbi. Käisin, ta kutsus, ta kabinetis kohvi joomas. Siis kurtis oma muresid, rääkis tihti asjadest, millest ma mitte midagi aru ei saanud. Rääkis mingist näidendist, mida ma polnud näinud või lugenud. Ta pidi kellelegi oma mure ära rääkima ja ju ta siis minus tänuliku kuulaja leidis.

Irdi suurust näitab see, et, nagu ma hiljem olen kuulnud, ta ei uskunud üldse sellesse, kui Jaan Tooming Lembit Eelmäe Vanapaganat mängima pani. See Jaani “Põrgupõhja” oli parim lavastus, etendus, mida ma vist üldse olen iial näinud. Ird ei uskunud tulemusse ja lasi ikka teha.

Hiljem olen ise Jaan Toomingaga palju teinud. Jaan on läbinisti kunstnik. Ird oli eelkõige materialist, oskas asju ka kaine pilguga vaadata, aga Tooming on – selline puhas kunstniku tüüp. Toomingaga on huvitav proove teha, aga raske on. Tundsin temaga tehes kogu aeg, et ta on must üle, ees, eemal, kaugemal. Ma ei saanud kohe ja alati temaga ühele lainele.

Kes sinu jaoks veel on olnud tähtis lavastaja?

Ikka noor Karin Raid. Minu jaoks sobivad lavastajad võiksid olla Stanislavski koolkonnast. Raid on tema õpilaste õpilane. Selline teatri tegemine on minu teater, ma tahan sellist teatrit teha.

Ma arvan, et Elmo Nüganen on mu ideaalteatri tegemise lipulaev praegu Eestis ja temaga tahaks koos teha. Teised teevad ju ka sellist teatrit, aga kahvatult. Nimetan seda jah, teatritegemiseks Stanislavski moodi. Läbielamis- teatriks.

Läbipõlemis-teatriks?

Et mitte läbi põleda, on näitlejale antud mõistus. Mul on seda piisavalt. Lolliks ei saa laval ja teatrielus ikka päris minna. Mõistus peab alati su tegemisi kontrollima. Ma pole suurem asi teoreetik muidugi.

Oled mänginud ka Evald Hermaküla lavastustes?

Jah, tema oli säärane lavastaja, kes lõi lavastuse, lavastust enda ümber. Oli solisti tüüp. Seda kunsti, kuidas panna tore ansambel solisti saatma, ta valdas. Stiililt on selline teater väga lähedane sellele, mida ma ise tahan teha. Ja näha. Mulle meeldis see, kuidas Evald tegi. Arvan, et see oli ikka sinna läbielamisteatri kanti tegemine. Kunagi Evald ütles Irdi kohta: “Olgu see Ird, mis ta on aga kunsti ta tunneb ära.” Jah ma arvan ka nii, niimoodi oli.

Mängiksid sa ka tühjale saalile?

Ega ma eriti ei tahaks küll tühjale saalile eksperimentaalteatrit teha. Ma võin küll, aga tahaks ikka, et tehtu jõuaks võimalikult laiade hulkadeni. Ma ei taha kapselduda ja ajada mingit asja, mis jääb suuremale osale publikust kaugeks.

Mulle ei meeldi ütlemine ”Ega kõigile ei saa ju meeldida”. Ma saan aru sellest ütlemisest, aga töötan sellele vastu. Ma tahan meeldida kõigile. Kõik seitsesada inimest, kes istuvad saalis, peavad saama minu mängust elamuse. Kõik, eranditult, see on mu eesmärk. Ma arvan, et seda “kõigile ei saa meeldida” räägivad just mitte kõige paremad teatritegijad.

Sa vabakutseliseks ei ole mõelnud hakata?

Igasugused ettevõtmised on mulle väga tüütud. See oleks ettevõtmine ja ma pole hakanud, sest ma ei viitsi.

Ma arvan, et kord on aeg, kui elan Rapla lähedal Hõredal ja käin vanakesi mängimas Tallinnas. Tšehhovi vanakesi. Aga see tuleb siis, kui olen kaheksakümmend. Kord kuus sõidan ja mängin.

Sa ütled, et oled laisk, aga samas jälle, et sul on väga palju tööd?

Kui mul praegu oleks selline koormus, nagu näitlejatöö algusaastatel, siis ma oleksin surnud. Jah, sedagi, mis ma praegu teen, on palju. Aga oli aeg, kui mul oli kümme erinevat lavastust korraga repertuaaris. Kuues olid peaosad. Ma ei kujuta sellist asja enam ette.

Tartus olid tehtud näitleja, aga Tallinn sind eriti ei märganud?

Sellest sain ma juba kooli ajal aru, et Tallinna ja Tartu on teineteisest niivõrd kaugel, et Tartu pealinna lihtsalt ei jõua. Ma tean inimesi, kes tahavad, et ta ei jõuaks. Nendest inimestest sõltub kahjuks teatriilmas meil väga palju. Mind tegelikult ei huvita see üldse. Mingisuguse palja kuulsuse või tunnustamise pärast ma ka ei taha Tallinna jõuda. Ma tahaks, et lavastused oleksid seda väärt, et neid tullakse ükskõik kust kohast vaatama. Ei saa vägisi ennast teha paremaks kui sa oled. Oleme nagu oleme.

Tallinnas, ma tean, Vanemuise teatrit eriti ei aktsepteerita. On inimesi, kelle jaoks see, mis väljaspool Tallinnat, pole üldse mitte midagi.

See, mis on väljaspool seda, mis tehakse laval, see melu ja klatš, see ei huvita mind.

Ma näen ju iga päev, kuidas teater kaob, täna mäletatakse, homme mäletatakse natuke ja siis ei mäletata enam üldse. Ma ei pea seda külge oluliseks. Ma olen rahul sellega, mida ma olen saanud teha ja teen praegu. Minu jaoks on tähtis publiku tänu ennekõike.

Teatrit tehakse ja on tehtud sellepärast, et on neid, kes tahavad vaadata. Kui ei käidaks, siis ei tehtaks. Me, näitlejad, ju tööd ei viitsi teha.

Miks…?

Muuseas, minu salaarmastus on Ray Cooney komöödiad. Kergekaalulised farsid. See on minu kõige armsam žanr. Seal ei teki mul üldse mingeid probleeme. Ma oskan kohe kõiki osi, mis kirjas. Nad on mõnusad, lustakad, lõbusad.

Mida näitleja selliste osade mängimisest saab?

See on kirjeldamatu tunne kui sa paned 600–700 inimest saalis naerma. Olen aru saanud ka sellest, et see on suur kunst ja seega juba omaette väärtus. Sa kiirgad laval positiivsust. See kuulub me töö juurde.

Millist tunnustust sa ikkagi ootaksid?

Ma väga tahan, et nädala pärast toimuv esietendus oleks selline nagu me oleme mõelnud. See on see, mille nimel praegu elan. Kui see õnnestub, siis see ongi tunnustus. Kui tunnustust ei tule, siis olen läbi kukkunud.

Ma ei mõtle selle peale, kuidas ma ise välja paistan, kas tunnustuse või läbikukkumise valguses. Mul on vaja seda teha ja tunnustust, õnnestumist on vaja kunsti nimel.

Kas see, et mõlemad naisega töötate teatris, on hea või halb?

Ma arvan, et see on hea. Me täiendame teineteist. Mare juhib balletti ja on suurem teatrifänn kui mina. Kui mina veel vahel puhkan, siis tema ainult teatri asjadest mõtleb.

Kes sa oled, Aivar Tommingas? Näitleja, lavastaja näitejuht, muusik, laulja…?

Ma pean ennast ikka muusikuks. Tahtsin ju saada heliloojaks, kompositsiooni õppida. Olen kogu aeg tahtnud ja mõelnud sellest, et oskaks kirjutada tervele orkestrile partituuri ette. Kujutad ette, oma sümfoonia partituuri.

Aga miks sa seda ei tee, kui sul on ideed ja muusika peas, siis keegi teine võib ju selle üles kirjutada?

Ka sellele olen mõelnud. Äkki on nii, et ma ei taha sellega tegelda ja võimalusi otsida sellepärast, et siis see illusioon võib puruneda. See on sama asi, nagu kuhugi reisimisega. Brasiilia on mu lemmikmaa. Sellepärast, et ma pole seal kunagi käinud ega lähe ka. Et mitte illusioone purustada.

Unistada on ilus. Hea teater loob illusioone, mitte ei lõhu neid.

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga