Hingevõtja vanatühi, eestlastele tuleb järele old empty

Margus Mikomägi

 

Luuletaja Andres Ehin rääkis konverentsil „Elu ajalised piirid“ sellest, kuidas luules surma on kujutatud. Oma vaimukas ja suurepäraste luulenäidetega illustreeritud ettekandes rääkis ta muuhulgas ka surma sümboliks olevast tühjusest.

Eesti mütoloogias on hingevõtja kohta öeldud vanatühi. Ehin nimetab seda vägagi iseäralikuks väljendiks. „Kui ma olen mõnele ingliskeelsele luuletajale öelnud, et meil kurat, hingevõtja on old empty, siis kõik nad on teinud selle peale ooouh!“

Ehin juhtis tähelepanu sellele, et meil, ugrilastel, moodustab kaduvik ja igavik väga lähedase mõistete paari. „Igal heal kunstiteosel on kolm sfääri. Üks sfäär on sündmustik – kunstiteoses peab olema sündmus, mis tavaelust erineb. Teine sfäär on surm ja armastus. Teatavas aegruumi punktmomendis surm ja armastus on antud ühiskonnale sümptomaatilised. Kolmas sfäär on igaviku, kõiksuse sfäär. Kui kõik need kolm on olemas, siis on tegemist hea kunstiteosega,“ tõi Ehin igavikulisuse näite Girodoux’ kunstiteooriast. Selle teooria järgi on nii, et kui kõik kolm sfääri on üksteisega niivõrd läbi põimunud, et aru ei saa, kust üks algab ja teine lõpeb, siis on tegemist geniaalse kunstiteosega.

Kui nüüd teooriatest ja vanadest ning auväärsetest aegadest tulla meie tänasesse päeva, siis on üpris selge, et meie igapäevaretoorikas on surm võrdlemisi tõrjutud teema. Sündimisest kui rõõmusõnumist meil räägitakse, sellest, kuidas väärikalt surra, enamasti ei räägita. Just sellepärast tuleb mu meelest esile tõsta konverentsi Raplas ja sellise konverentsi korraldajaid inimesi, kes ennast peidavad Rapla usaldustelefoni meeskonna taha. On ilmselge, et kakskümmend aastat hädas inimestega kõnelnud ja neid aidata püüdnud seltskond siin Raplas on surma lähedust igapäevaelus teistest rohkem tajunud.

Ma vahel surnutest mõeldes mõtlen, et nad on elusamad kui need, kes elus. Ka seda mõtet olen vahel heietanud, et need, kes noorelt surevad, on ilmselgelt oma elu elanud kiiremini ja igavikulist ehk varem tajunud kui need, kellel mõistmiseks enam aega antud.

Selsamal surmakonverentsil Raplas, millest siin loo mustris juttu, räägiti ka sellest, kas on õige surma peatada. Vahva emeriitprofessor ja tõlkija Kalle Kasemaa oli üpris irooniline nende 90aastaste suhtes, kes oma aja jõusaalis veedavad. Kasemaa konverentsijutus oli kindel tõdemus, et elu on ajalik ja inimesed peaksid olema teadlikud sellest, et elu lõpeb surmaga. See, et me avalikkus surmast vähe räägib, on vahest seotud sellega, et moes on olnud ja on selline elujaatav hoiak. Ilmselt vajaks omaette mõtlemist, mida tähendab üldlevinud termin „pidu katku ajal“… Mulle väga ei meeldi, et seda eelnimetatut just seoses kultuuriga kasutatakse.

Eeloleval laupäeval ilmuvas uues Teatrikülgede numbris ütleb teoloog Kalle Kasemaa pikemas usutluses umbes nõnda, et Uku Masingu teoloogilised tööd on kaduva iseloomuga, mis siis, et maailm alles nüüd suurvaimu aastatetaguste mõteteni hakkab jõudma. Kalle Kasemaa ütleb, et Uku Masingu loomingust jääb alles luule.

Tahan, et siin nüüd oleks mustvalgel kirjas Raplas läinud reedel ja pühapäeval sündinud, kahjuks vähest publikuhuvi pälvinud suursündmused. Seal eespool Andres Ehini kunstiteooria kõnelust silmas pidades, kuulub kunstisündmuste hulka seesama konverents. Omanäoline suursündmus, kontsert, mille maitsekust ja eriilmelisust argise taustal rõhutas ka koorijuht Thea Paluoja, oli uue positiivoreli esitluskontsert.

Minule jääb märgilisena meelde Kursi kunstnik Albert Gulk, seismas keset Rapla Rütmani galeriid ja süütute silmadega imestamas. Ma ei oleks uskunud, et maailmas on veel selliseid siiralt lapselikke loojanatuure.

Elavat eristab surnust võime imestada. Või mine seda vanatühja tea.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga