Gert Raudsep: Kõik asjad on päris, ka Nõia-Ints


Gert Raudsep Kultuuri Koja asutamisekoosolekul kinos Sõprus. Postimehe foto.

 

Teatri NO99 näitleja Gert Raudsep mängis hiljuti Viljandi Ugala teatris 101. korda etendunud Andrus Kivirähki näidendis „Helesinine vagun“. Kui rääkisime ei olnud “The Rise and Fall Estonia” veel lavale jõudnud. Aga mitte ainult sellest ei tahtnud ma rääkida…

Gert, olid Kultuuri Koja asutamisel, kas sul ei tekkinud endas vastuseisu, segadust, et kuulud teatriliitu, juhid näitlejate liitu ja nüüd luuakse uus institutsioon? Kui tekkis, siis kuidas seda endale seletasid?

Ei tekkinud mingit sisemist konflikti. Ja kas peakski. Mulle tundub, et Kultuuri Koja eesmärgid on teise rõhuasetusega kui teatriliidul ja näitlejate liidul. Loodan, et need teemad, millega ka teatriliidus ja näitlejate liidus tegeleme, saaksid ehk, kui endal jõudu väheseks jääb, Kultuuri Kojas tugevama väljundi – laiemalt ja valdkondadeülesemalt. Lobitööd, heas mõttes, on üksi väga raske teha. Ning Eesti kultuuri arengu lahtimõtestamiseks ja n-ö ühiskondliku leppe väljatöötamiseks on ju valdkondadevaheline koda parim. Kui kultuuriministeerium ei tee, kes siis ikka teeb. Ise peame tegema.

 

 

Mis teema praegu su jaoks õhus on?

Kõik needsamad teemad, mis on alati õhus olnud. Isiklikus plaanis võib-olla hetkel isegi teravamalt kui tavaliselt. Teatris nagu ikka – uus tükk. Kuid ka vanade tükkide toimimised.

Näitlejate liidu liinis üritame korrastada näitlejate õiguste süsteemi. Tegeleme näiteks sellega, mismoodi näitlejad peaksid oma õigusi loovutama, millised peaksid olema tasud selle eest. Püüame selles süsteemis korda luua ja näitlejatele kasulikule positsioonile maanduda.

Ja loomulikult ka valimised, ega sellest mööda ei pääse, miks peakski.

 

On sul üldse pärast Ühtse Eesti suurkogu ja “Riigimehi” tahtmist kedagi valida?

Kui me „Ühtset Eestit” tegime, siis oli, jah, mul tõesti selline tunne, et tegelikult peaks soovitama inimestel valimisi boikoteerida. Samas see ei vii ka kuhugi, poliitikute hulgas on ka riigimehelikult mõtlevaid inimesi, tuleb nad üles otsida ja nende poolt hääletada. Ega rumalusega pea leppima, alustada tuleb endast, püüda aru saada sellest, miks me oleme sellised, et meil on sellised valitsejad. Mis meiega toimub, millised on meie lootused ja ideaalid.

 

Kuidas arvad, kas saab mõni uus või vana institutsioon üldse päris asjade hoidmisele ja tekkimisele kaasa aidata?

Miks ta ei peaks saama. Organisatsioon on ka ikkagi ainult inimesed. Ja mis need päris asjad üldse on. Kõik asjad on päris. Nõia-Ints ja Nõia-Intsu Inga on ka päris. Me elame samas maailmas ja jäämegi elama. Tahame me seda või mitte.

 

Sul on näitlejana Viljandi ja Tallinna kogemus, kuidas need olemised, elamised ja mängimised seostuvad?

Eks nad ole sootuks erinevad. Ei ole üks teisest parem ega halvem, lihtsalt toimimised on erineva kandi peal. Kuigi mängimises vahest vähem. Institutsiooni mõttes on NO99-s kergem, me ei pea nii palju saali täitumuse peale mõtlema. Saame keskenduda sellele, mida teha tahame. Ugala peab kogu aeg publiku hulga (mitte publiku, sic!) peale mõtlema ning seal on alati nii palju jõudu, mida võiks teatritegemiseks kulutada, tulnud kulutada sellele, et oleks publikut. Et seeläbi oma eksistentsi justkui õigustada. Aga see õigustamise vajadus on ju väljast peale pandud. Ja see on nõme. Eksistentsi saab õigustada ainult loominguga.

 

Mida sa Viljandis õppisid, mille eest täna NO-s tänulik oled?

Kõike. Mul on hea meel, et sain Ugalas mängida nii erinevaid asju. Aga olen ka NO aastatega palju õppinud. Eeskätt kolleegidelt.

 

Mis see peamine ikkagi on, mida näitleja õpib kogu elu?

Ma ei mõtle selles kategoorias, et parim roll on alles ees või juba olnud. Igal ajahetkel on mingid ainult sellele ajale vajalikud ja omased lahendused. Igal rollil oma hetk. Pole mõtet neid reastada. Aga tuleb õppida meeli lahti hoidma, nii-öelda haav tuleb lahti hoida. Kergem on elada klappidega, nii, et mina olen valmis, teater on valmis ja nüüd me töötame, teenime raha. Nii ei sünni midagi tõelist.

Iga päev muutub midagi. Noored tulevad, vanemad jäävad vanemaks. Elu me ümber muutub kogu aeg. Jah, ei saa lahtise haavaga kogu aeg elada, vahel tuleb need kinni lasta. Tuleb õppida oma haavatusega elama, lüüa see lahti, kui on vaja. Tasakaalutunne on tähtis sellel noateral balansseerides. Muidu kukud surnuks.

 

Saad sa sõnastada, mis asja ajab NO teatri trupp?

Püüame teha elusat, head, endale korda minevat, kõnetavat teatrit. Ükskõik, mis moel.

 

Ma ei teagi, oled sa linna- või maapoiss?

Linnapoiss. Kasvanud Tallinnas, aga esimesed eluaastad möödusid Keilas. Samas olen ka Raplaga seotud – isa on sealt pärit, ning suved veedame Raplast 4 kilomeetri kaugusel asuvas, vanavanaisa ehitatud talus.

 

Kas näitleja peab oleme tark?

Jah. Ja tark mitte ainult oma eriala mõistes. Nii on see ju igal muulgi elualal. Kuid saab ka ilma.

 

Kuidas?

Inimesed ütlevad, et nad lähevad teatrisse näitlejat vaatama. Mina ei lähe, ma parema meelega vaatan laval inimest. Kui keegi hakkab mängima nii, nagu näitleja peaks mängima, siis ma tahaks ära joosta. Ma ei taha näha maski ega koorikut, mis hästi „näitleb“. Ma ei räägi käsitööoskustest, need peavad olema nagunii.

 

Mul on tunne, et kui näitleja saab targaks, siis on tal valusam olla.

See ei sõltu näitlejaks olemisest. Pigem empaatiast, sellistel inimestel on valus olla. Ning peamine küsimus on selles, mida sa selle valuga peale hakkad.

 

Mida sina teed, kui valus on?

Hästi keeruline on siis. Kõige kergem on ennast haletseda. Küsimus on, milleks ja kuidas sa seda valu kasutad. Valutaluvus on ju ka erinev.

Ma muidugi olen ka seda meelt, et teatritegemine on rõõmus ja tore asi ka. Ainult valust lähtuda ei saa. Tasakaalu hoidmisest tekib uus jõud ja energia.

 

Sa, seda on küll kummaline nüüd mõelda, oled vist kõige vanem mees NO teatris, tunned sa mingit vastutust sellega seoses, kas jätad ootamatult mõne lolluse tegemata...

Ei jäta. Eks ma alateadlikult, vahel ka teadlikult, püüan oma seisukohti, mis teatris õige, mis vale, peale suruda, aga õnneks ei võeta väga vedu. Kuigi vahel võiks, ega ma ju nii vana ka ei ole… Pealegi, ega vanuses ei ole küsimus, pigem õpetajates.

 

Kui tähtis on sinu jaoks olnud eeskuju? Kui saad, siis nimeta mõni?

Mul ei ole eeskujusid. Küll aga kasutan mingi konkreetse tüki jaoks eeskuju. Mitte karakterit, aga just eeskuju.

 

Oled viimasel ajal saanud osasid, kus pead olema jõhker ja küüniline, ka ropp. On see sulle vastuvõetav või saab öelda selle kohta nii nagu arvutimängude kohta, et kui seal tapad, siis ehk ei tapa tänavatel?

Ka päriselus kipun kohati vängeid sõnu liialt tarvitama. See on halb. Püüan sellest hoiduda, kuid tihtipeale see ei õnnestu. Küll aga eksisteerib laval põhjendatud vandumist/ropendamist. Olen viimastel aastatel selle suhtes muutunud leebemaks. Kui aga hakata mõtlema nendele oma järjestikustele osadele, kus seda teha tuleb, siis, jah, on võib-olla tõesti liialt olnud.

 

Mis on see miski, mis sind näitlejatöös võlub?

Üksikud hetked, kus juhtub midagi sellist, mille kohta võib pärast öelda, et juhtus midagi.

 

Kui tohid ja tahad, räägi pisut, milline ja millest tuleb etendus “The Rise and Fall of Estonia”?

Hetkel on isegi raske öelda, milline ta tuleb. Praegu teame, miks ta tuleb. Aga loodame, et tuleb valus ja naljakas. Ma ei taha ette rääkida. Ega saagi, proovid veel käivad. Pealkiri ütleb ju päris palju.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga