
Kuningas Ubu. maskide taga Maarika Vaarik ja Tõnis Mägi, aastal 2006. Pildistas Viio Aitsam
Lugu ilmus Maalehes, pealkirjaks Kes tantsib tapetute haudadel
Kuidas see nüüd siis küll nii on, et mõeldakse üht, räägitakse teist ja tehakse kolmandat? Kas seda olukorda kogu maailmas saab üldse lõpetada?
Mul on hirm tegelikult, et kolmas maailmasõda juba käib. Kirjanik ja ajaloolane Tiit Aleksejev kirjutab lavastuse “Imede aasta” kavalehel: “ … Tomi 1943. a. lahinguteed kaardistades hämmastas mind selle kokkulangemine 2014. a.- l Ida-Ukrainas toimuva sõjategevusega. “Neetud kant”, ütles mulle ukrainlane, kellega neid mustreid arutasin. “Liiga palju verd, mis seal valatud.” Loomulikult on toimuvale ka ratsionaalsem seletus. Aga kõhedust tekitab ikkagi.“
Kõhe mõelda tõesti, et süütute inimeste valatud veri täna me maailma valitsejatele tühjagi ei tähenda. Ikka otsitakse sõnu, korraldatakse koosolekuid, kujundatakse seisukohtasid. Mind kohutab, et inimeste tapmine kedagi mõistusele ei kutsu. Ma ei kahtle, et kõigil sõdade niiditõmbajatel on sõpru, tuttavaid ja vaenlasi, kes neid mõistusele kutsuvad. Ei leia enam üles neid kirjasid, mida kunagi lugesin, mida kirjutas Albert Schweitzer Adolf Hitlerile. Mees, kelle maailmavaade oli aukartus Elu ees. Ta seal mu mäletamist mööda nimetas Hitlerit sõbraks, isegi vennaks. Ja ometi… Stalinist on nüüd palju räägitud, et mis mõtlejad ja loojad teda ümbritsesid. Keegi neist ju ikka rääkis tõtt ja kutsus hullu mõistusele, aga vastus oli: sööge sitta, intelligendid. Ja pead lendasid.
2006. aastal lavastasid Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper Haapsalu lennuväljal “Kunigas Ubu“. Tavaliselt irooniline Andres Keil kirjutas seepeale: “Hea teater näitab meile tahtmata suureline olla, mismoodi asjad maailmas tegelikult on. Või võiksid olla.“ Mulle täna tundub, et see lavastus oli ajast ees. Näitas asju, nagu nad ei peaks olema, ja hoiatas, et nii võib minna. Läkski ja hullemini. Ubu lugu, hästi lihtsustatult, on lugu mehest, kes intriigidega võimule saab, ja siis hakkavad pead lendama ning lõpuks ta kuulutab Venemaale sõja ja päästab selle valla. Lavastust mängiti kaks aastat, mänguruumiks Haapsalu vana Vene okupatsiooni aegne sõjaväelennuväli, kus angaarides olid varjul hävituslennukid. Sellised nagu täna NATO omad Ämaris.
Loe edasi Sööge sitta, intelligendid! →