Režissöör Aljona Suržikova kolis viis aastat tagasi Tallinnast Raplamaale Kärusse elama. Dokumentaalfilm 40 aastat tegutsenud pereklubist KERRO sai tal valmis ajal, kui Käru vald ühines Türi vallaga ja kuulub nüüd seega Järvamaa kooseisu.

Film kuulub Eesti lugude sarja ja algab kaadritega, kus Käru pereklubilased „rokivad” stiilipeol kunagise ansambel Fixi kuulsa loo „Tsirkus” saatel. Järgmistes kaadrites viib 80aastane Lembit vaataja inimesesuuruse karu puukuju juurde. Ütleb, et see pole veel valmis. Lubab teha veel silmi ja natuke õõnestada kõrvasid. Et rohkem polegi midagi teha. Lisab, et tuleb Pinotexiga või mingi pruuni õlisema asjaga üle värvida. Karu kuju tegi Lembit oma kõige nooremale pojale 45. sünnipäeva kingituseks. Lembit on pereklubilane 1978. aastat ja tema tõlgib ära ka KERRO tähenduse, see on keskealiste rõõmurohke olek. Vana mees arvab, et ta nüüd lõpetab klubis käimise ära. Seal filmi algupoolel kõlab Lembitu suust ka lause, et kui klubi alustas, „…noori aktiivseid inimesi oli palju, aga nendest on… väga vähesed, kes üldse elus on veel”. Lembit sirvib fotoalbumit, vaatab pilte ja nendib, et kõik on teispoolsuses. Loe edasi KERRO – Keskealiste rõõmurohke olek →

Keele hoidmise võtmesõnaks on saanud nüüd stooritelling. See sõna kõlas taas kolmapäeva hommikul Vikerraadios, kui tutvustati ajalehti: „Edu saavutamiseks hotellinduses tuleb kindlasti tegelda sellise asjaga nagu sisuturundus ja stooritelling, see on võtmesõna…” Tänases Maalehes ütleb professor Rein Taagepera oma mullusuvist mälupilti kirjeldades: „Mulle tundus, et terve Eesti on muutunud Välis-Eestiks.” Loe edasi Keeletellingud ja stooritelling →