Teater minu armastus ehk: kuidas teater

 

alt

Ladu, mida kujutatud Ugala teatri suurel laval, on maa all, keldris. Seal tehakse rasket „tööd“, mille eest makstakse väikest palka. Ladu on täis ehitusmaterjali, mida müüakse neile , kes ehitavad. Neid ei ole vähe. Kapitalistist omanik (pildil suures valguses), arvab siiralt, et on heategija ja vaatab oma loodud süsteemi toimimist pealt, vajadusel juhib seda. Foto: Jaanus Laagriküll

 

Ma ikka vahel veel küsin teatriinimestelt küsimust “miks teater on, mis teater on?“. Küsin endalt ka. Saan erinevaid vastuseid. Olen otsustanud, et 2013. aasta on mu jaoks teatriaasta. Minu. Et näeksin, kuuleksin ja saaksin targemaks. Kohtuksin ja hingaksin aega, mida kannab Eesti teater. Kirjutaksin ka, kui ruumid pole täis.

Millest sa mõtled, Margus? Seostest, seostest, seostest.

Eelmisel päeval Rakvere teatri kohvikus on Üllar Saaremäe minu käest küsinud, kas ma tunnen Tiit Altet. Ütlen, et muidugi ja ise tunnen sellest rõõmu.

 

Tiit, jõulud ja Ivan Võrõpajev

Ülbed üheksakümnendad ei olnud teatritele hea aeg. Nüüd tean, et mitte ainult Eestis. Vene teatrimees Oleg Lojevski, kes hiljuti sai pakkumise olla me teatri „Vaba lava“ esimene kuraator, ütles Venemaast rääkides: „Praktiliselt ei ole (Venemaal MM) lavastajaid, kes oleksid alustanud 1990. aastatel, kuni aastani 2000, sest siis mindi ärisse, sõideti välismaale või hakati bandiitideks.“

Ja siis, sellel aja, no ma usun, et aasta oli 1992, Eestis, Rakveres ei olnud mul jõulude ajal kuhugi minna. Oli võimalus istuda üpris külmas toas üksi. Raha ka ei olnud üldse. Ja siis Tiit kutsus endale külla. Ta elas emaga Pika tänava alguses ja töötas muuseumis. Läksime, koos Erik Ruusiga. See jõuluõhtu on kusagil mu emotsionaalses mälus. Kui keegi küsiks, kas ma oskan seda mängida? Vist mitte. Ses mälestuses on palju seoseid. Tiidu ema jõulusöök. Isegi miski vein vist oli ja tunne, et ma pole üksi ikkagi. Nojah.

Ma Üllarilt seal kohvikus küsisin,enne, kui ta Tiitu nimetas, kes võiks huvituda venekeelsete uute näidendite lugemisest ja ehk isegi neid tõlkida. Ja muidugi tuli siis meelde, et just Tiit Alte tõlkis Lembit Petersonile Jevgeni Grishkovetsi näidendi „Linn“, kus lavastaja Lembit ise sellise kõrvalosa mängis, mis peaosana tänagi meeles. Ja siis seal kohvikus ikka läks Tiit meelest ära, uued kohtumised tulid peale.

 

alt

Tiit Alte läinud suvel Karepal Sagritsa Talumuuseumis, mängimas Heino Mikiveri absurdinäidendis „Eeduart ja Kunigunde ehk lood Vääna metsades”, mille lavastas koos Leonhard Lapiniga. Foto: Erakogu

 

Päev hiljem kell pool kuus lähen Rakvere teatri kohvikusse ja kohtun Uusbergidega Raplas elavad Urve ja Valter on ka tulnud Mait Jooritsa esietendusele. Mait on neile vana tuttav, juba sellest ajast, kui tegi siin kooliteatrit. Kohvikus istub Tiit Alte. Nagu tellimise peale. Muu hulgas ta kutsub mind kohe teatrit vaatama teatrimajaga ühenduses oleva kultuurimaja keldrisaali. Lavastuse nimi on „Pantelei Karmanovi sententsid“, autor Ivan Võrõpajev, lavastaja ja tõlkija Tiit Alte. Mängivad Kunda huviteatri mehed. Kaks meest. Noort.

Loe edasi Teater minu armastus ehk: kuidas teater

Maailm on piiririik tõmbetuultes

alt

Mladen Kisselov 1943 – 29. oktoober 2012 , lavastaja kelle lavastust “Nelipühad” Draamateatris on 2013 Aastal lavastus.

 

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Mladen Kiselov, kunstnik Vladimir Anšon, kostüümikunstnik Rosita Raud, valguse kujundaja Priidu Adlas.

http://www.draamateater.ee/nelipuehad

 

Draamateatris esietendunud David Edgari näidend „Nelipühad“ Eesti bulgaarlase Mladen Kisselovi lavastuses on suur, tähenduslik ja maailmas sündivat sõnastav.

Selles loos, õigemini neis lugudes (laval on paarkümmend osatäitjat, kellel oma koos ja eraldi oma asi ajada-rääkida) ja lavastuses on razmahhi. Kes vene keelt ei mõista, sellele võib selle sõna tõlkida ehk haardeks. Haardega lavastusi on meil teisigi, razmahhiga lavastusi on mõni. Laval on maailm ja laval on inimene, lood on isiklikud, lavastus annab üldistuse.

Et mitte olla üldsõnaline, siis pakun sesse ritta, millesse „Nelipühad“ Eesti teatripildis asetub, kaks lavastust lähiajast Linnateatris Peter Barnesi „Jumala narride vennaskond“ Elmo Nüganeni ja Von Grahli „Gilgameš“ Peeter Jalaka lavastuses.

Loe edasi Maailm on piiririik tõmbetuultes

Dario Fo* Rahvusvalise teatripäeva läkitus

alt

Tema majesteet komödiant Dario Fo.   Foto: Internet

Itaala keelest tõlkinud Johanna Lamp

 

Vanadel aegadel, ilmutades sallimatust komödiantide vastu, lahendas võim olukorra näitlejate maalt pagendamisega.

Tänapäeva Itaalias esineb näitlejatel ja teatritruppidel kriisi tõttu raskusi nii esinemispaikade, teatrite kui publiku leidmisega. Seega ei tegele võimumehed enam kontrolliprobleemidega nende üle, kelle väljendusvahendeiks on iroonia ja sarkasm, sest näitlejatel puuduvad nii lava kui ka publik, kelle poole pöörduda.

Renessansiaegse Itaalia võimuladvik, vastupidi, nägi palju vaeva komödiantide ohjes hoidmisega, kuna näitlejad nautisid suurt publikumenu.

On teada, et massiline commedia dell´arte näitlejate väljaränne toimus vastureformatsiooni sajandil, mil nõuti kõikide teatriruumide likvideerimist. Seda eelkõige Roomas, kus näitlejaid süüdistati püha linna solvamises. 1697. aastal laskis paavst Innocentius XII konservatiivsema kodanluse ja kõrgema vaimulikkonna esindajate tungival pealekäimisel lammutada Tordinona teatri. Moralistide sõnul olevat just seal esitatud suurimal hulgal sündsusetuid etendusi.

Vastureformatsiooni ajastul pühendus Põhja-Itaalias tegutsenud kardinal Carlo Borromeo jõudsalt „Milano nooruse“ lunastamisele, kehtestades selge eraldusjoone kunsti kui vaimse kasvatuse tõhusaima vahendi ja teatri kui profaansuse ja edevuse ilmingu vahele. Oma kaastöötajatele saadetud kirjas, mida ma tsiteerin mälu järgi, väljendab ta end ligikaudu järgmiselt: „Meie, kelle mureks on maltsa väljajuurimine, oleme teinud suuri jõupingutusi, et saata tuleriidale häbiväärseid kõnesid sisaldavad tekstid, et kustutada need inimeste mälust, võttes ühtlasi vastutusele nood, kes sellist kirjasõna trükis levitavad. Aga nähtavasti sellal, kui me magasime, töötas saatan senitundmatu kavalusega. Kui palju enam tungib hinge see, mida näevad silmad, võrreldes sellega, mida võib lugeda raamatust! Kui palju enam laastab noorukite ja neidude meeli sobiva žesti saatel valjul häälel väljaöeldud sõna, võrreldes surnud trükisõnaga raamatus! Seega tuleb teatraalid kiiremas korras kõrvaldada meie linnadest, nagu on tavaks teha ebasoovitavate hingedega.“

Niisiis peitub ainuke lahendus kriisile lootuses, et meid ja eriti noori, kes soovivad õppida teatrikunsti, jõuliselt pagendataks, mille tulemusel tekiks uus komödiantide diasporaa – teatritegijad, kes uudse teatrilaadi nimel ammutavad sellest pagendusest enneolematut kasu.

 

DARIO FO

Milano, 29. jaanuar 2013

*Ülemaailmse teatripäeva sõnumi autor 2013. aastal on Dario Fo, itaalia näitekirjanik, lavastaja ja näitleja, helilooja ja 1997. a Nobeli kirjanduspreemia laureaat.

 

 

Uku Uusberg – noor lavastaja ja näitleja – tavatult täiskavanu

alt

Viis aatat tagasi tehtud intervjuu on täna tähenduslikum kui siis. Uku Uusberg on viie aastaga teinud erinevates Eesti teatrites viisteist lavastust.  Nii nagu see intervjuugi juhtuvad Uku maailmas asjad pargipinkidel. Nii tema esimese lavastuses “Loomaaialugu” kui viimases “Paplid tuules” on üks tähtis tegelane pink pargis.

 

Mul on üks kindlasti üle kümne aasta tagune mälupilt, mille räägin äsja teatrikooli lõpetanud Uku Uusbergile.

Kõik sünnib Raplas. Miskipärast tundub, et väljas sajab vihma. Kultuurimajas on amatöörteatrite festival nimega „Mitteteater“. Ja siis mingil etenduse vaheajal teeb keegi, ilmselt oli see sinu isa Valter, mind tuttavaks väikese poisiga, kes mulle käe pihku pistab usaldavalt ja ütleb, et temast saab kord näitleja.

Mäletan, et mu mõttest käis läbi, et ei tohi ühe väikemehe unistust lõhkuda. Ei mäleta, mida ma sulle ütlesin selle peale, aga tean, et mõtlesin siis: see aeg on nii kaugel veel, et jõuad kümme korda ümber mõelda. Täna on mul hea meel, et sa ümber pole mõelnud nende aastate jooksul.

 

Uku, on sul meeles, miks sa tahtsid näitlejaks saada just?

Ma ei tea, kust see unistus tuli. Mõtlen – see on sellest, et olen keskmine poeg.

Loe edasi Uku Uusberg – noor lavastaja ja näitleja – tavatult täiskavanu

Üllar Saaremäe: „Aga kuniks püssirohtu jätkub – tuld!

 

 

alt

Lavastaja Roman Baskin lavastab suvel Shakepeare´ „Hamleti“ Üllariga peaosas. Ta ütleb: „Hamleti ja Saaremäega on nii, et ma olin tema lavakasse sisseastumise ajal saalis, kui Koma (Kalju Komissarov MM) küsis, mida tahate elus mängida ja tema, poiss Kohtla -Järvelt, vastas kõhklemata: ainult Hamletit!

Arvan, et Üllar on üks väheseid näitlejaid Eesti teatris, kel on see nn sotsiaalne närv olemas. See ongi esimene põhjus. Teiseks on tal viimane aeg seda teha. Sellise kaliibriga näitleja võiks ikka selle rollide-rolli ära teha.“

 

Üllar Saaremäe on Rakvere teatris töötanud 17 aastat. Nüüd öösel ta küsib: Kas Muusikaakadeemia lavakunstikool koolitab näitlejaid Tallinnale või Eestile?

Plaanisin kirjutada oma kolmest päevast Rakveres. Sellest, kuidas teater ja teatrikohvik on erinevate Eesti teatriinimeste kohtumispaik ka. Kuidas seal on maitsev söök. Kuidas teater väikelinnas on kultuuri kohalolemise kants. Kuidas see tähtis on. Ja siis rääkisin teatri kunstilise juhi Üllar Saaremäega ja tuli valida, mille juurde jääda. Üllari juttundus me linnastuvas vabariigis ülitähtis jutt just nüüd.

Me jutt on räägitud reede öösel, pisut enne keskööd. Väikeses majas peetakse veel Tennessee Williamsi näidendi “Suvi ja suits” esietenduse pidu.

Teatrikohvikus laulavad Rakvere inimestele Kadri Voorand ja vokaalansambel Estonian Voices. Üllar tuleb “Meresõitja” väljasõiduetenduselt, sel õhtul mängiti Rae kultuurikeskuses.

 

Kui palju sa kaasa mängid koduteatris?

Sõltuvalt kuust. Mingi 6-10. Karmimatel kuudel 1415 etendust kuus. Üle päeva.

 

Paratamatus või sa oled nii ise tahtnud?

Kunagi, kui ma tulin siia, siis kultuuriminister Jaak Allik ütles, et mine, võta see teater! Ütles kõigepealt, et talle on kamikadzed alati meeldinud ja siis andis kaasa sellise soovituse: „Võta teater, aga võta see kui näitleja.“ Vastukarva sellele ütles õpetaja Kalju Komissarov, et võta, aga esimesel aastal ära tee midagi, vaata, kuidas masin tööle hakkab. Aga ole sada protsenti kohal kõige juures, mis toimub. Saad pildi selgeks.

Läks nii, et ma tõesti pool aastat ei teinud midagi. Siis tegin ühe lavastuse ja mängisin ka ühe rolli. Hooajad on olnud erinevad. Üks-kaks rolli aastas olen teinud. Praegu on nii, et lavastust “Oskar ja Roosamamma” mängime juba seitsmendat aastat. “Majahoidja”, Undi viimane, seda mängime küll harva, aga ta on juba 12 aastat repertuaaris.

Olen ühtpidi õnnelik, et nii on läinud. Teistpidi ei ole ka. Sest vaata, peanäitejuhina täna õhtul noore lavastaja esimesel esietendusel oleks võinud ju kohal olla. Mitte mujal ise mängida. Vahel ajan kandu vastu ka. Erandlik on see küll kogu Eesti teatripildis.

Loe edasi Üllar Saaremäe: „Aga kuniks püssirohtu jätkub – tuld!

Mait Joorits: Lavastaja peab olema kannatlik nagu hüppevalmis kass

alt

Mait Joorits läinud suvel Pivarootsis. Noormees mängis seal Raivo Trassi suvelavastuses Kaalu (lapsepõlveaegne hüüdnimi) Ristikivi, kellest sai hilisem suur kirjanik Karl Ristikivi. Ma siis kirjutasin: „Näitleja Mait Joorits, kes tahabki, virts varvaste vahel lirtsumas, kirjanikuks saada. Tahab päriselt, mitte ei mängi seda, et tahab.“. Foto: erakogu

 

 

Rakvere teatris esietendus näitleja Mait Jooritsa (27) esimene lavastus professionaalses teatris. Tema esimene valik oli klassikuks saanud näitekirjanik Tennessee Williamsi (26. märts 1911 – 25. veebruar 1983) 1948. aastal kirjutatud näidend „Suvi ja Suits”.

See intervjuu on tehtud Rakvere teatri kohvikus neli tundi enne esietendust 1. märtsil 2013. aastal.

 

Mait, kas sa enne Guatemaalasse sõitmist juba teadsid, mida lavastad, ja tegid isegi proove juba?

Jah. Meil oli trupiga eelmise aasta detsembris viis lugemisproovi ja siis ma sõitsin Guatemaalasse, kohe järgmisel päeval.

 

Oli nii plaanitud, et selline mitte mõtterännak, vaid päris reis jääb lavastusperioodi sisse?

Muidugi. Ma plaanin oma elu umbes aasta otsa päevapealt ette. Ja ma siis tean, et tuleb see periood, siis see. Muidugi oli Guatemaala reis puhkus, aga ma ei ole päevagi endale planeerinud sellist aega, kus ma midagi ei tee, et logelen niisama. Ja ega sellist aega ei paista tulevat ka enne selle aasta septembrit.

Loe edasi Mait Joorits: Lavastaja peab olema kannatlik nagu hüppevalmis kass