Ladu, mida kujutatud Ugala teatri suurel laval, on maa all, keldris. Seal tehakse rasket „tööd“, mille eest makstakse väikest palka. Ladu on täis ehitusmaterjali, mida müüakse neile , kes ehitavad. Neid ei ole vähe. Kapitalistist omanik (pildil suures valguses), arvab siiralt, et on heategija ja vaatab oma loodud süsteemi toimimist pealt, vajadusel juhib seda. Foto: Jaanus Laagriküll
Ma ikka vahel veel küsin teatriinimestelt küsimust “miks teater on, mis teater on?“. Küsin endalt ka. Saan erinevaid vastuseid. Olen otsustanud, et 2013. aasta on mu jaoks teatriaasta. Minu. Et näeksin, kuuleksin ja saaksin targemaks. Kohtuksin ja hingaksin aega, mida kannab Eesti teater. Kirjutaksin ka, kui ruumid pole täis.
Millest sa mõtled, Margus? Seostest, seostest, seostest.
Eelmisel päeval Rakvere teatri kohvikus on Üllar Saaremäe minu käest küsinud, kas ma tunnen Tiit Altet. Ütlen, et muidugi ja ise tunnen sellest rõõmu.
Tiit, jõulud ja Ivan Võrõpajev
Ülbed üheksakümnendad ei olnud teatritele hea aeg. Nüüd tean, et mitte ainult Eestis. Vene teatrimees Oleg Lojevski, kes hiljuti sai pakkumise olla me teatri „Vaba lava“ esimene kuraator, ütles Venemaast rääkides: „Praktiliselt ei ole (Venemaal ‒ MM) lavastajaid, kes oleksid alustanud 1990. aastatel, kuni aastani 2000, sest siis mindi ärisse, sõideti välismaale või hakati bandiitideks.“
Ja siis, sellel aja, no ma usun, et aasta oli 1992, Eestis, Rakveres ei olnud mul jõulude ajal kuhugi minna. Oli võimalus istuda üpris külmas toas üksi. Raha ka ei olnud üldse. Ja siis Tiit kutsus endale külla. Ta elas emaga Pika tänava alguses ja töötas muuseumis. Läksime, koos Erik Ruusiga. See jõuluõhtu on kusagil mu emotsionaalses mälus. Kui keegi küsiks, kas ma oskan seda mängida? Vist mitte. Ses mälestuses on palju seoseid. Tiidu ema jõulusöök. Isegi miski vein vist oli ja tunne, et ma pole üksi ikkagi. Nojah.
Ma Üllarilt seal kohvikus küsisin,enne, kui ta Tiitu nimetas, kes võiks huvituda venekeelsete uute näidendite lugemisest ja ehk isegi neid tõlkida. Ja muidugi tuli siis meelde, et just Tiit Alte tõlkis Lembit Petersonile Jevgeni Grishkovetsi näidendi „Linn“, kus lavastaja Lembit ise sellise kõrvalosa mängis, mis peaosana tänagi meeles. Ja siis seal kohvikus ikka läks Tiit meelest ära, uued kohtumised tulid peale.
Tiit Alte läinud suvel Karepal Sagritsa Talumuuseumis, mängimas Heino Mikiveri absurdinäidendis „Eeduart ja Kunigunde ehk lood Vääna metsades”, mille lavastas koos Leonhard Lapiniga. Foto: Erakogu
Päev hiljem kell pool kuus lähen Rakvere teatri kohvikusse ja kohtun Uusbergidega ‒ Raplas elavad Urve ja Valter on ka tulnud Mait Jooritsa esietendusele. Mait on neile vana tuttav, juba sellest ajast, kui tegi siin kooliteatrit. Kohvikus istub Tiit Alte. Nagu tellimise peale. Muu hulgas ta kutsub mind kohe teatrit vaatama teatrimajaga ühenduses oleva kultuurimaja keldrisaali. Lavastuse nimi on „Pantelei Karmanovi sententsid“, autor Ivan Võrõpajev, lavastaja ja tõlkija Tiit Alte. Mängivad Kunda huviteatri mehed. Kaks meest. Noort.
