Kuulake selle loo lugemise järel või lugedes, kuidas Üllar Saaremäe loeb Juhan Viidingu luulet. Vaata  ja kuula Muusikamappi.

 Margus Mikomägi

Rakvere teatri peanäitejuht 13. hooaega, Üllar Saaremäe, on oma valmisolekuga rääkida nii vahetu, et võtab küsijalt igasuguse tahtmise norida. Mees on säilitanud ideaalid. See on suur oskus mis tahes ajal.

Ikka on õpilasi võrreldud õpetajatega. Ideaalide asjus ja neist rääkimise kunstis on Saaremäe hästi sarnane siin mõni kuu tagasi kõnelnud lavastaja ja õpetaja Kalju Komissaroviga.

 

Kas Rakvere ja siinne teater on sinu jaoks provints?

Ma ei ole kunagi nii mõelnud. Ma sõna “provints” ei võta tõsiselt Eesti kontekstis. Provintsist saab rääkida sisuliselt selliste maade või riikide puhul, kus ühest servast teise minemine võtab mitte tunde nagu meil, vaid ikka päevi. Rakvere on Tallinna eeslinn.Üks “provints” siiski on ka Eestis ja see väljendub mõtteviisina. See on siis selline kängitsetud, alaväärsuskompleksist kantud “ah, mis nüüd meie”…

Niisugust provintslust ei ole ma kohanud ei Ugala teatris, kui Viljandis elasin, ega ka nüüd Rakveres. Küll olen seda tajunud aga märksa suuremates teatrites, pealinnas. Paistab, et see mõtteviis võib olla inimestes sügavalt sees, töötagu nad siis Estonias, Draamateatris või Vanemuises.

 

Mind samas ei riiva see, kui keegi meid provintsiteatriks nimetab. D’Artagnan ja musketärid olid minu meelest väga õilsad provintsist pärit vennad, kes tegutsesid kompleksideta. Eks mõnes mõttes raskem oleks olnud, kui me teater asuks Tallinna südalinnas. Siis ei kaitseks ingel teda, vaid kultuur. Meid kaitseb ingel.

 

Teid?

 

Ma loodan.

Üllar Saaremäe, märts 2009.

Ja kultuur ei kaitse?

No kultuur ei ole kunagi kaitsnud.

 

Tsiteerisid keda?

Viidingut ikka. Tema rääkis Draamateatrist. Ma töötan majas, kus ei tunta argust, / Seal majas petta pole võimalik. / See maja täis on isemoodi kargust / Ja kunstigi – kus kõik on võimalik. / Kui jõuad sinna, kohe palju muutud; / Sa muutud nii, et sind ei muudeta. / Nii oma hinge kui ka teisi puutud, / Kuid hinge võtta sult ei suudeta. / See maja seisab keset Südalinna – / Ei kaitse ingel teda, vaid kultuur! / Vassiljev ja Bubõr ta tegid sinna. / Kõik, mis ta sees, on kordumatult suur.

 

Väga ilus. Luuletuse nimi, kui ma õigesti mäletan, on „See kaunis maja“.

Jah. Kui täna rääkida kultuurist ja kultuuriministeeriumist, no see ei kaitse ammu enam mitte kedagi. Rasketel aegadel on see ju eriti selgelt näha. Mis viga on olla kultuuriminister ajal, kui majandus õitseb ja raha on küll, lisaks käib rahvas teatris nii, et saalid jäävad väikeseks. Mida siis juhtida! Tegelik juhtimine, vastutades ja hoolides, peaks käivituma just siis, kui ei lähe hästi.

Mu meelest ei ole kultuuriministeeriumil siiamaani mingisugust teatripoliitilist kava. Siiamaani on teatrid teinud täpselt seda, mida nad on olnud võimelised tegema. Seda, milleks nad on suutelised. Nii hästi kui vähegi võimalik.

 

Ma tean, et teatrijuhtidel tuleb koostada iga päev kriisiplaane ja täita mitmesuguseid vähem või rohkem formaalseid, kokkuvõttes mõttetuid pabereid.

Mul õnneks ei tule.

 

Kas on keegi teine, kes seda teeb?

Just. See on olnud nii alates 1996. aastast, kui siia teatrisse tulin. Kümme aastat tegeles sellega direktor Indrek Saar ja nüüd Joonas Tartu. Mina olen vaba igasugusest paberimäärimisest. Kõikvõimalikust saastast. Sinnamaani välja, et ma ei pea enam kultuuriministeeriumile isiklikult edastama tuleva hooaja plaani, seda teeb dramaturg. Mul on kõik võimalused, et olla vaba kunstnik.

 

Täna on siin teatris sipelgapesa, asju tuuakse, sätitakse, viiakse, proovitakse… ja sul on aega küll. (Päeva pärast antakse just Rakvere teatris kätte teatripreemiad 2008. aasta eest.)

Absoluutselt. Eeltööd on tehtud, koosolekud, arutamised, mis ja kuidas, on seljataga. Me teadsime selle teatripeo korraldamise au ammu. Minul ei ole siin täna enam ühtegi juhet vedada. Sipelgapesas, nagu sa ütled, on kõigil oma ülesanded teada.

Projekti pealavastaja on Jaanika Johanson, kes teist hooaega lavastajana Rakvere teatri palgal. Ma tegin talle selle ettepaneku, tema oli rõõmuga nõus. Muidugi oleks olnud ülbe ja ennast kõrvust tõstev peotegu enda kanda võtta, olla pjedestaalil. Aga ma ei armasta seda laadi. Teater ei ole ühe inimese isiklike ambitsioonide väljaelamise koht. Olen hoolinud ja hinnanud siin kambavaimu ja koostegemist, mis teater tegelikult peaks olema.

Ma nägin oma esimeses koduteatris Ugalas väga lähedalt seda niinimetatud paatide mängu – kui ühega tegid, siis teisega ei saanud. Kui mängisid kellegagi, kes teisele ei meeldinud, siis see tõi kaasa kõikvõimalikku soppa, lausa repressioone… Ma teadsin kindlalt Rakverre tulles, et siin midagi sellist juhtuda ei tohi.

 

Ma omast kogemusest tean, Toominga-aegses Ugalas see kehtis, et laval ei ole isiklikke solvumisi ja sallimisi, on vaid see, mis on laval. See toimis, tänu Jaani autoriteedile ja ehk ka sellele, et oli huvitav kogu aeg, nii proovides kui ka etendusi mängides.

Eks nii ongi, kui näitlejal on teda ennast huvitavat tööd. Praegusel ajal ei saa mainimata jätta, et tal peab olema ka teatav kindlustunne. Näitleja ei peaks elama koondamishirmus.

 

Saad sa sellega hakkama, et sisened garderoobi ja ütled näitlejale, et ära homme enam proovi tule?

Ikka saan. Nende aastate jooksul on siia inimesi tulnud ja siit ka läinud. (Ohkab südamest.)

Ma ei ole kunagi teinud nii, et olen suur sõber ja siis viimasel hetkel ütlen, et kuule, kirjuta nüüd lahkumisavaldusele alla. Sellised minekud on sõltuvad konkreetsest näitlejast endast. Ma olen ebameeldivatest asjadest ikka varakult märku andnud. Näiteks, kui keegi arvab, et teater on koht, kus saab lahedalt õlut juua mingite kohustusteta. Kui näitlejal tööd ebaõnnestuvad. Ma olen andnud üha uusi võimalusi, aga kui need ikkagi ei vii kusagile, siis tihtilugu on inimene ise mõistnud, et peab lahkuma. Otseselt nii, et nüüd kao päevapealt, pole siit minu ajal mindud.

 

Kuidas sa siis käitud, kui vihastad?

Sõltub… Üritan viimasel ajal üha vähem vihastada. Tunnen oma emotsiooni, silme ees läheb mustaks. Järgmine hetk võib mõni kriitik lebada selle musta pilgu ees pikali maas. Olen nüüd aastatega muutunud, ma ei ole enam 20-aastane Kohtla-Järve poiss.

 

Punk siis tuleb ikka Kohtla-Järvelt?

Tulebki, Tallinna mehed olid rohkem postkaardipunkarid.

 

Sa ei ole enam poisike, see punkar kõlab…

…kõlab ikka hästi. Ma pole kunagi olnud harjaga vend, kes kohviku Moskva ees õlut joob. Ma ei kuula enam iga päev karjuvat Sex Pistolsit, ma ei sodi seinu. Punk on minu ellusuhtumist mõjutanud, ta on hoidnud mind muutumast pugejaks, keerutajaks, limukaks, mida elu tihtilugu teeb ju ka nendega, kes pole just limukaks sündinud.

Punk on vastuaktsioon ühiskonna mandumisele. Slikerdamine, valetamine, oma tasku täitmine, mis meil Eestis ju toimub (ehk on alati toimunud, vahest küll varjatumal kujul ja mõnes teises vormis) – punk on selle vastu. Punk on sirgeselgsuse sünonüüm.

Päevavarastamine ja pidev vines olemine, saali oksendamine, lihtsalt ropendamine… need on pungi lisandid, märgid, mille rahvas on pähe võtnud, et ahaa, see siis ongi… Tegelikult ei ole.

 

Näitlejast, ka punkarist hakatakse rääkima siis, kui ta teatri nurga taga oksendamisega vahele jääb. Hoopis raskem on laval hästi mängimisega silma paista, ole siis nii hea kui tahes?

On nii ja on neid inimesi teatris, kelle jaoks on tähtis vilksatada ühe või teise klantsajakirja seltskonnarubriigis, olla suisa kohal seksikate peol. Minu jaoks ei ole…

Võib-olla päris alguses, kui see tuntuse kõditus pihta hakkas, siis küll. Siis ma risti ette ei löönud. Mu vend töötas tol ajal Kroonikas ja iga nädal oli vaja uudist teha. Mis mul selle vastu olla sai. Nüüd on teistmoodi. Aga eks see tühisuse kuulsus käi kapitalismiga kaasas.

 

Rumalus ju. Mis selle peataks?

Ma ei oleks ses asjas nii radikaalne nagu Jaan Tooming oma väljaütlemistes, et noor näitleja peaks mõtlema, kas ennast teatriga siduda, et ta elab siis oma elu tühja. Jaan Tooming on vana ja elu näinud mees. Aga hoolimata suurest austusest klassiku vastu ma ei ole seda meelt, et noored ei peaks ennast teatriga siduma.

Sellistes sõnavõttudes on palju õõnestavat. Noor inimene ei pruugi sest aru saada ja on selliste ütlemiste peale veel suuremas segaduses. Mingil hetkel, ma loodan, noored vahest leiavad ise enda kalmuraja, oma tee. (Pikk paus.) Kui ei leia, siis ei leia. Aga üks Tooming peab olema, nii nagu peab olema üks Lembit Peterson, inimesed, kes teatris ja elus oma teed liiguvad. Samas seda ei tohiks kultiveerida ainsaks ja õigeks teeks. Käige minu järgi… (Muigab irooniliselt.)

 

Ega Jaan Toomingat ja Lembit Petersoni ju ei kuulata. Klantsajakirjades seda enam. Nad teevad omi tegemisi veendumusega, et see on õige.

Jah, muidugi. Lembit Peterson teeb nii radikaalselt teistsugust teatrit, et seda võiks nimetada Eesti teatri… kas just undegroundiks, aga… NO teater ja Krahl on saanud peavoolu teatriteks ammu ja Theatrum on koht, kus ei kõnnita peateel. Osad on vahetunud. Oma põhimõtetele kindlaks jäämine on ikka väga uhke tegu.

 

Kuidas sa suhtud mõttesse, et kui on kehv aeg inimestel, siis tuleks neile muusikale mängida?

Äkki on hoopis nii, et raske ja keeruline aeg raputab inimesed lahti heaolu mõttelaiskusest ja lodevusest. Äkki rappub lahti igaviku peale mõtlemise uks. Võib-olla ei peaks mõtlema üldse selle peale, kuidas raskel ajal meelt lahutada. Samas täiega eksistentsiaalsesse maailma lennata, hakata elamise mõttetuse rida ajama… mu meelest pole see ka päris õige. Kui teaks retsepti, küll ma siis ütleks. (Naer lõpeb ohkega.)

 

Mõtled sa sellele, mida täna publikule mängida rohkem kui muidu?

Mõtlen. Mitte nüüd nii, et kaalume iga tükki, mida plaanime repertuaari võtta, tuhandeid kordi rohkem kui enne, aga märgatavalt rohkem mõtlen sellele, et kui see materjal juhtumisi ebaõnnestub, kas siis ikkagi see sõnum, millega tulime publiku ette, jõuab kohale. Isegi, kui me ei saavuta ehk kunstiliselt kõrget tulemust, kas siis see, mida me ütleme, kaalub üles selle, et võtame riski seda materjali teha. Materjali valikul on loomulikult eelduseks see, et uuslavastus tuleb parim.

Varem saime lubada endale lavastuseks ja lavakujunduseks märgatavalt rohkem raha. Nüüd peame seda kokku hoidma. Püüame leida väljendusvahendeid, mis selle vahe korvaksid. Plaatinast puhvetkapp laval ei pruugi olla nii seff sümbol kui valguse või videoinstallatsiooniga tehtud kujund. Veel vägevam võib olla näitleja, kes sellest mõjusalt räägib.

Põnev aeg on. Loodan, et inimesed ei pea seda lõpetama kusagil, kerjakotid seljas. Oli meilgi plaan võtta sellel aastal juurde kaks noort näitlejat, aga rahakott tõmmati nii kinni, et ei saa.

 

Rakvere teatris ju on noori?

Meie noored on kõik üle 27 aasta vanad.

 

Viljandi kolledzi tudengite „Kuidas elad, Ann“ läheb hästi, ma tean, teil?

Läheb hästi jah, aga see kursus lõpetab kevadel. Mis neist saab? Lendavad laiali. Kuhu? Vaevalt nad praegust seisu silmas pidades mõnda teatrisse palgale saavad. (Paus, pikk.)

Selliseid noori, kellega Romeot ja Juliat teha, Rakvere teatris praegu ei ole. Noor põlvkond on õnneks nii heas vormis, et nad teeksid seda küll, aga selline lõnks on asjal sees.

 

Kaduviku juttu on sinu Rakveres olemise ajal ikka aetud. Kui palju sesse mängu on ajaga tõsidust juurde tulnud?

Surmast ja kaduvusest mõtlemine? Jah. Õnneks ei ole see muutunud painavaks. Oli aeg, kus ma mängisin mõttega, et praeguses elus ehitad valmis ning järgmises siis on uhke vaadata selle peale… Kuskilt kohast ma arvan, et ühe maailmaga me hinge eksistents ei lõpe. Mõtlen neile asjadele, aga ma päris teadlikult ei keskendu nendele väga. Ma ei saa öelda enda kohta kristlane, olen põhjamaine budist… Ei ole.

 

Oled punkar ikka.

See punkari nahk kaitseb mind, see on mask ja kilp omamoodi. Punkarina saan karmilt öelda ja küsija on saanud ka just selle, mida tahtis.

Elu kaduvuse ja igavikulisuse väljendusvahendid on mul lavastus või roll või siis ka üldine teatri repertuaar. Mingi aeg tagasi kutsuti Rakvere teatrit kristlikuks teatriks, iroonilise alatooniga. Mängisime tükke „Johannese passioon“, „Oskar ja Roosamamma, kirjad jumalale“, „Talupoja piibel“. Neid oli siin veel. Oleksime võinud oma teatrit kutsuda Eesti evangeelne kristlik draamateater Rakveres. (Pugistab naerda.)

 

Kui ma oleksin noor algaja näitleja, kes ütleb sulle, et tead, Üllar, see teatriasi ei ole ikka õige kunst, siis kuidas sa mind ümber veenaks, kui üldse?

Minu õpetaja on Kalju Komissarov. Tema on meid, õpilasi, õpetanud olema teatrirüütlid. Kusjuures selles ei ole midagi militaarset. Teatrirüütlil on austus oma ameti ja elukutse vastu. Ta austab vajadust, mida publik tunneb teatri vastu. Seetõttu tuleb tal lihvida enda professionaalseid oskusi ja valmisolekut. Teatrit tuleb teenida, ta on midagi suuremat kui üks inimene.

Ma ei ole päriselt kunagi aru saanud neist noortest, kes käivad kadalipu läbi, saavad lavakasse sisse, õpivad neli aastat ja siis ütlevad: mind see ei huvita, minust saab fotograaf. Või ütlevad, et maailmas on palju paremaid asju kui istuda ühes provintsiteatris ja oodata oma Hamletit. See on muidugi tõsi ja kui sul on su oma ainus elu, pead muidugi ise otsustama, kuidas sellega toime saad. Aga kui on ainus ja igavene elu, siis ma valiksin, olengi valinud teatrielu ja teen kõik, et olla selle elu ja teatri vääriline.

Teater on küll kaduv kunst, aga ta ei ole mõttetu. Ma käin seda teed ja olen veendunud, et see on väga käimist väärt tee.