Rapla “noorkirjanik” Avo Kull kirjutas loo, mille arvasime sobivat siia Taskusse. Avo Kullil on ka oma koht virtuaalruumis – http://avokull.blogspot.com/

Omapärase loo sellest, kuidas juhus teinekord teatrit teeb, jutustab tuntud Vene filmirezissör Grigori Kozintsev oma raamatus “Tragöödia sügavus” (Prostranstvo tragedii, Moskva, 1973).

Grigori Kozintsevi tegid maailmas tuntuks kaks Shakespeare`i ainetel vändatud filmi: “Hamlet” (1964) ja “Kuningas Lear” (1971). Neist esimeses tegi oma elu rolli Innokenti Smoktunovski ja teises Jüri Järvet. Võib vist päris julgelt väita, et Jüri Järvetist sai selle linateosega Eesti tuntuim filminäitleja maailmas.

Oma raamatus pühendab rezissör Järvetile ohtralt lehekülgi ega jõua meie kaasmaalast kuidagi ära kiita. Ta imetleb Järveti sügavat intelligentsust, väärikust ja oskust rolli jäägitult sisse elada. Lisaks veel välimus! Kozintsev väidab, et Leari tundis ta ära kohe kui esmakordselt Järvetit näost-näkku nägi.

Ometi juhtus nii, et tragöödia vapustavate lõpustseenide erakordsele õnnestumisele aitas kaasa juhus. Jaani kindluse (Doveri) kiviseinte taustal rullub lahti panoraamne stseen sellest, kuidas vana Lear kõrgelt eendilt alla vaadates näeb oma laesrippuvat tütart Cordeliat. Kozintsev kirjeldab, kuidas see stseen õnnestus täielikult juba esimese duubliga. Ta väidab, et harva saab näha näitlejatöö täiust, mis selles stseenis avanes. Kõikuva sammuga läheneb Lear müüriavausele, haarab värisevate kätega seinast ja tema pilgus avaneb kirjeldamatu õudus. Tema silmad ümarduvad erakordsete mõõtmeteni ja tundub, et kohe kargavad need peast välja. Tema lubivalge nägu peegeldab nii ehtsat ahastust, et käratsev võttebrigaad vakatab. Lear kõigub kõrgel eendil ja tundub, et kohe ta kukub. Nii täiuslikku ümberkehastumist, väidab Kozintsev, pole ta kunagi enne näinud.

Võte lõppenud ja rezissör kiirustab näitlejat õnnitlema: “Juri, kuidas sul see šedööver õnnestus?”

“Ah …mida kuradit … ta seal õnnestus! Ma kardan kõrgust.”