Ühe teatri lugu – Soomuslaev Potjomkinist vaimuka reklaamikampaaniani.

Permi teater, mis täna kannab nime Teater- Teater, avati 14. märtsil 1927. aastal. Linna töölisnoored tegid uue teatri, panid sellele nimeks Töötava noorsoo teater ja esimene lavastus kandis nime „Soomuslaev Potjomkin“.

Siia sobib vahendada üht Adolf Šapiro festivalil räägitud mõtet Stanislavski veel ühest suurest teost. Šapiro ütles, et Stanislavski oli see, kes päästis Vene teatri. Päästis sellega, et just tema oli näitlejatöös rääkinud ja kirjutanud ja õpetanud teise plaani ning alltekstide tähtsust rolli loomisel ja mängimisel. Lavastaja elukutse tekkis siis, kui sündis selline dramaturgia, mis nõudis draamateksti esitamisel dirigenti. Nõukogude võimu tulekuga tuli mängida n-ö plakat-näidendeid ja just oskus mängida seda, mis olid propagandistlike tükkide-rollide taga ja all (just see, mida me teame psühholoogilise realismi nime all), päästis publiku, paljud näitlejad ja teatrikunsti…

 

1934. aastal esietendus selles teatris Carlo Goldoni näidend „Kahe isanda teener“.

Kusagil selle paiku muutus Töötava noorsoo teater Permi draamateatriks.

27. aprillil 1977. aastal autasustati teatrit Tööpunalipu ordeniga. 1981. aastal sai valmis tänane teatrihoone Permi kesklinnas. 2007. aastast kannab teater oma praegust nime Teater-Teater.

2008. aastal korraldas teater esimese rahvusvahelise teatrifestivali „Režiiruum“. 2009. aastal, pärast tehnilist kaasajastamist käivitus teatri väikeses saalis „Vasar“ hariduslik Uue draama projekt. Sellel laval ja saalis esietenduvad uued näidendid ja intseneeringud, lava on laboratoorium noorte lavastajate, kunstnike, dramaturgide ande avastamiseks ja esilekerkimiseks. Väikesesse saali mahub, olenevalt lava paigutusest, kusagil 150 vaatajat. Suur saal tundub suurem kui meil samal ajal valminud Ugala teatri saal Viljandis, kuhu mahub 599 vaatajat.

 

 

Ja saalid on täis

Mul õnnestus Permis näha Teater-Teatri suure saali kaht n-ö reaetendust. Üks neist oli Lev Tolstoi romaani “Anna Karenina” üpris kaasaegne tõlgendus, mille intseneeringu autor oli ühtlasi ka selle loo lavastaja Vladimir Zolotar. Vaid mõned detailid sellest lavastusest: näiteks oli lavaeesriie rauast, mis ilmselt juhtis publiku mõtted sellele, et “Anna Karenina” tegevus käib raudse eesriide taga. Meil ilmselt polegi Eestis nii suurt teatrilava, aga seal ollakse täna suutelised suurt lava tehniliselt täitma hiigelsuurte ookeani, suurlinna või mägede projektsiooniga, mis mõjub ehtsalt.

Pole küll õige mõne nähtud lavastuse põhjal üldistusi teha, aga tundub, et sealkandis on lavastajatel ja kunstnikel praegu peal video ja liikuvate piltide vaimustus. “Anna Kareninas” oli see omal kohal. Etenduse mastaapsusest annab aimu ka see, et kasutatakse elavat muusikat. Osaleb teatri suur orkester, kes paaris episoodis koos dirigendiga ka lavale tuleb.

Anna Karenina hipodroomi stseen.

 

See, mida nüüd kirjutan, kehtib ka teise mu nähtud Vene klassika lavastuse, Nikolai Ostrovski „Kaasavaratu“ kohta ‒ mind vaimustasid sealsed näitlejad! Ka kõrvalosade tegelased teavad oma lavaaja vältel ülitäpselt, kes nad on ja mida nad seal teevad. Julgen arvata, et vene näitlejate eriline hingestatus ei ole seotud ainult n-ö oma klassikaga. Nägin festivalietendusi, mille aluseks kas dokumentaalne lugu või hoopis näitlejate isiklikud läbielamised ja ka siis anti ennast sajaga selle loo käsutusse. Arvan, et ma ei eksi, kui ütlen, et teater on emotsioonide kunst, ja ma kindlasti ei eksi, et Permi näitlejad seda kõrgel tasemel valdavad. Mõlemad etendused puudutasid hinge.

Lavastused olid mitmes mõttes külluslikud. Seal ei ole kombeks kokku hoida kostüümide, näitlejate ega statistide pealt. Kogu see „rikkus“ toimib hinge liigutavalt ka siis, kui mingi aastatega omandatud vaatajaprofessionaalsus kipub küsima, et milleks see detail just siin.

Üks lavastajate festivali peaideolooge ja kunstiline juht Oleg Lojevski pidas noortele loengu tänase Vene repertuaariteatri ohtudest ja võimalustest. Ta tõi ohuna välja kohustusliku klassikalavastuse. „Vale Ostrovski ja vale Tolstoi on igas teatris,“ ütles ta. Tegelikult ei mõistnud ta seda hukka, vaid kontekst oli hoopis see, et repertuaariteater peaks näidendite leidmisel ja repertuaari koostamisel olema julgem, loomingulisem, ka kaasaegsem. Samas Teater -Teatris nähtud klassikalavastused kinnitasid, et klassika on just sellepärast klassika, et ta on huvitav üle aja. Klassika on alati kaasaegne ja moes.

 

***

Jõgi on ligi-

 

Mingi sellise vabaduse aste oli seal Permi linnas ja teatris, mis meil formaalsusesse ja ratsionaalsusesse kaduma kipub. Üsna harjumatu oli, aga mul ei õnnestunud seal nähtud paarikümne etenduse kohta kordagi näha, et etendus algaks täpselt, Kõige pikem hilinemine oli paarkümmend minutit ja mulle tundus, et publik seepeale väga ei vihastanudki.

Hästi meeldiv oli näha, et teatripubliku hulgas on palju noori. Ka noormehi. Teater on elus, on elusam ja tõesem kui see, mis sünnib tänavatel. Mida teistsugust see ikka tähendada võib. Maga klassikutega, mis muud.