See lugu ilmus ajakirjas Teater Muusika Kino .

Eesti suveteater on aastatega jõudnud sellise kunstilise tasemeni, et kohe tuleks ellu kutsuda Teatriliidu suveteatri-preemia, mis väärtustaks suvelavadel tehtut.

Muutused on õhus ja üldiselt ju räägitakse, et suurte muutuste eel tormavat inimesed elu põletama. Sellist elupõletamist vähemasti minu vaatamiseks valitud suveteatris ei olnud. Mitmes lavastuses anti mõista, et elu ei ole raiskamiseks, et me ei ela igavesti. „Hea teater on ohtlik, ootamatu ja valus,” rääkis Venemaa teatritark Oleg Lojevski (muu hulgas Permi teatrifestivali „Režiiruum” peakorraldaja) Viinistul pärast ühenduse R.A.A.A.M. „Tühermaa” esietendust. Ta lisas, et hea teatri saalid ei jää kunagi tühjaks.

„Minu jaoks on teater ikkagi see koht maa peal, kus elus inimene kõneleb elusatele inimestele. Muu kõik on arvud, plastmass ja plasma,” võrdles Lojevski. „Siin aga näitleja tuleb lavale ja ei tee veel suudki lahti, kui tajud tema energiat või ei taju seda. Etendust vaatad ju ikkagi kogu kehaga, kogu organismiga, mitte ainult silmade või mõistusega…”

 

 

„Tühermaa” lavastaja Marat Gatsalov, üks Venemaa parimaid noori lavastajaid rääkis, et Moskvas tahab publik ka teatris vaadata seriaale — tugitool teleka ees tahetakse vahetada tugitooliga teatris: „Aga ometi tuleb aru saada, et meie, näitlejad ja lavastajad, ei ole kelnerid, kellelt tellitakse. Me pole teenindav personal ja teater ei ole restoran ega hotell. Kuigi on mõistjaid, ei saa paljud inimesed sellest aru.”

Meie suveteater teleseriaalide ilmumist teatrisse ei kinnitanud. Jääb hoopis mulje, et teatritegijad tajuvad vaistlikult me habrast aega. Sel hapral ajal… on äkki saanud tähtsaks päris väärtused. Nähtud lavastuste ja näidendite üks ühine joon oli näiteks, et laval räägitakse surmast. Või on seal ka need, kes siit ilmast juba lahkunud, nii et piir siinse ja sealse vahelt on kadunud.

Mina ei usu, et Mats Traat, Urmas Lennuk, Jaan Kruusvall ja Gerda Kordemets lavalugusid kirjutades omavahel kokku leppisid, et nüüd räägime kooris vanade väärtuste hääbuvast hiilgusest. Aga vaatamata erinevatele lugudele oli neis ühtmoodi sees miski maailma hullusega kaasa minemise vastane hoiatus.

Kogu eelkirjeldatu valguses oli üsna ehmatav lugeda ühe meie nädalalehe teatriinimeste rahakotis sobravast loost, et rohkem kui pool suveteatri projektidest sünnib vaid pragmaatilisest rahahimust. Mis jutt see on?! Kui ei ole toodud konkreetseid näiteid, heidab see varju ka neile, kes on oma loomingus ausad ja teevad valusat päris teatrit.

Peeter Jalakas paneb „Gilgamešis” jumalad lindude keeles rääkima. Selle suve teatrites olid lavastuste lavastamata kaasosalisteks mitmel pool linnud, enamasti pääsukesed. Loodusemehed räägivad, et neid on meil miskipärast palju vähemaks jäänud.

Head teatrit on aga juurde tulnud. Tuleks võib-olla pääsukestelt küsida, mida teha, et sügisel, kui jälle statsionaaridesse kolitakse, sünniks kunst samasuguse armastuse, loovuse ja keskendumisega… Muutuste aeg on ikkagi käes, ka teatrites.

Seda küll ei tahaks, et juhtuks nii, nagu oli Tallinn 2011 kultuuripealinna kontserdi „Elutants” plakatiga. Kuulsast Bernt Notke „Surmatantsust” olid osavad kunstnikukäed tantsiva surma välja lõiganud. Küll elutantsu tantsimine igavesti võib väsitav olla.