Esietendus on lõppenud.                                 Fotod Viio Aitsam

Lugu ilmus ajalehes Postimees.

 

Merikotkad teavad: Inimese elu lühike, mere elu pikk.

See on Ugala teatri lavastus, mis tehtud Saueaugul. Ja mängima hakatakse teda pärast suve Viljandis, oma teatri väikeses saalis. Alustan sellega seepärast, et Saueaugu etendused on juba välja müüdud, aga seda lavastust, mulle tundub, peaksid eestlased nägema. Nad võiksid sellest rääkida ja seda isegi kaasas kanda.

„Mere märgid“ on iiri juurtega ameeriklase kirjutatud. See on väga iirilik tükk, kuid Eestis, Läänemaal, saab tänu Saueaugule, näitlejatele ja lavastajale sellest Eesti asi.

 

 

Karge meri

Saueaugu rõhutus on siin tähtis, sest seal sündinud Margus Kasterpalu lavastustel, sellel ja varasematel on KODU toetus sees. Selle maa ja eelkäijate ja nüüdsete toetus ja see annab jõu.

Olen vahel mõelnud, et mis on see, mida võib pidada vaid Eesti teatrile ainuomaseks, mis on see peale me keele, mis eristab teda muust maailmas tehtavast teatrist. Ühisjooni leiab rohkem. Mul on aga tunne, et just Saueaugu teatritalus sündival on ka need oma teatri märgid olemas. Millised need on? Üks neist kindlasti Läänemaa augustitaevas ja öiste teatrist kojusõitude udu… See ja palju muud on sealsete etendustega kuidagi kaasas, mängitagu siis Kruusvalli ja Kõivu või hoopis Gardner McKayd. Just seal saab elu näiline pinnapealsus juured alla.

“Mere märkide” peategelane(sed) pole inimene(sed), on meri ja maa. Murdlainetus. Karge meri. Igavene. Ja kui näitlejad sellest aru saavad, annab see nende osatäitmistele sootuks teise mõõtme. Saueaugul “Mere märkide“ lavastuses see juhtub.

 

Selle metsa taga ei ole mets, on meri

Kui Saueaugul sel suvel sündinud lavastust ja näitlejate tundetoone millegagi võrrelda, siis on see ehk mu jaoks kõige sarnasem sellega, millest on aastaid luuletanud, laulnud ja rääkinud Jaan Tätte, ja see, mida meile vahel kõneleb ja kuhu juhib Fred Jüssi.

Selles lavastuses õigustab ennast isegi katvalk-lava. Näitlejad, õigemini need inimesed, keda nad mängivad, kohtuvad meres. Publikule ollakse nii ligidal, et valetada ei saa. Lisaks žestidele kõnelevad silma ja sosinad. Lavastuse muusikaline kujundus toetab näitlejate ja lavastaja loodud õhkkonda, kannab seda edasi, hoiab.

Eraldi tahaks esile tuua näidendi leidjat ja tõlkijat Inna Feldbachi. See on ilus keel, milles ta tõlge näitlejad rääkima paneb.

Kadri Adamson on laval linnanaine ja Meelis Rämmeld saare mees. Linnanaine on maa juurtega veel, saare mees mere mees. Ta pole linnas käinudki enne, kui… Nad saavad kokku selles näidendis ja kuna tegu on teatriga, mängivad nad kokku nii, et see kõik on väga päris ja ei ole argine. Mõlemad näitlejad mängivad oma tegelased meile mõistetavaks, räägivad oma isikliku loo ja mängivad kokkusaamist elumeres. Mõlemate mängus on selliseid helisid, intonatsioone, mis pole väikekodanlikult kombekad, aga on mängitud nii, et vaatajana usun: nii ja ainult nii saab mere ja inimeste kõrvuti ja kokku elu olla.

Ses näidendis on palju lihtsust, mis tänu näitlejatele ja lavastajale kaasas käima ja kõlama hakkab pärast etendustki. Mul ei ole veel näidendi teksti, aga tundub, et see on miski, mille taju noppis just sealt, kus Meelis Rämmeld ütleb Colmina, et meri tahaks olla ainult meri, kuid maa takistab seda. Kui Kadri Adamsoni Timothead on Colmi merekirjad raamatuks vormistanud ja selle esitluseks mehe villase kampsuni ära pesnud, selgub, et ükski selle saare mehe kampsun pole sarnane. Vanad hukkunud meremeeste naised koovad neid kampsuneid öösiti. Ja just nende kampsunite järgi tunnevad inimesed mehe ära, kui ta on uppunud ja kalad tal huuled ja silmad ära on söönud… Lavastuse lõppedes on selline kampsun seljas ka Kadri Adamsonil. Millal ta selle selga pani, ma ei märganud, aga see, et nii peab olema, oli kuidagi teada. See villane kampsun jätab siidilipust ja hõbepurjedest unistavatele, kuldse laevaga merele purjetavatele inimestele lootuse.

 

Ugala meesnäitlejate suvi

Kadri Adamson teeb Saueaugul sellise sisulise, nüansirikka ja julgete lahendustega naiserolli, mida, ütlen ausalt, ei osanud oodata. Kadri tõestab, et on võimalik mängida seriaalides ja olla väga hea ka laval ‒ see on võimalik ja sellest on hea meel.

Eesti teatri selles suves jäävad märgina meelde Ugala meesnäitlejate tugevad märkimisväärsed näitlejatööd. Alatskivil teeb meeldejääva Juhan Liivi Aarne Soro. Kanepi vallas Varbusel elustab Tarvo Vridolin Eesti budisti Vend Vahindra. Saueaugul sünnib Meelis Rämmeldi looduna mees, kes võiks elada kõigis ,eestes, kes veel tahavad mehed olla.

Ma ikka ei väsi imestamast, kui palju erinevat väga head teatrit Eestis suviti tehakse.

 

„Mere märgid“

Gardner McKay

Lavastaja: Margus Kasterpalu

Kunstnik: Liina Tepand

Tõlkija: Inna Feldbach

Muusikaline kujundus Toomas Lunge

 

Osades: Timothead – Kadri Adamson ja Colm – Meelis Rämmeld

Esietendus 12. augustil Saueaugu Teatritalus.