Kultuuriminister Rein Lang Telliskivi loomelinnakus.
Rein Langi kultuuriministriks saamisega tekkis lootus, et kultuurist ei räägita enam vabandaval toonil, et lõpeb kultuuritädindus ja –onundus, ja kunstist hakatakse rääkima kindlas kõneviisis.
Minister Langi esinemine Eesti Kultuuri Koja liikmete ees andis märku, et sel lootusel on alust täituda. Minister küll ei sõnastanud oma tegemisi nii, aga tema tähelepanekutest võis aru saada, et mees on alustanud oma tööd tehes inventuuri. Mis on kultuuriministeeriumi ja ministri tegevusvaldkonnad, mida saavad teha teised ministeeriumid?
Minister ütles, et on lubanud ministeeriumis “kultuuripoliitika kallal pusima hakata” ja arutles, et äkki peaks kultuuri strateegilisi arengusuundasid esitlema ja nende seisu kirjeldama Riigikogu ees. “Kultuuri strateegilised arengusuunad… kas me seal peaksime ette nägema, et üks kord aastas tõepoolest kultuuriminister esineb parlamendi ees ja räägib selle strateegia elluviimisest. Ta saab seal ka ütelda, et jah, me nendes küsimustes oleme õnnestunud, aga seal me oleme ebaõnnestunud. Ebaõnnestusime sellepärast, et näiteks meil ei õnnestunud haridusministeeriumiga selles osas teha koostööd. Või ei õnnestunud see koostöö justiitsministeeriumiga, et autoriõiguse küsimused on lahendamata. Sellel on mõte.“
Minister arvas, et lihtsalt “lüüa riigikogus nuia” mingile järjekordsele arengukavale, mida ehk keegi läbigi ei loe, on mõttetu. „Bürokraatia areneb ainult laienemise suunas, ainult revolutsioonilised muudatusd toovad kaasa mingil hetkel bürokraatiamasina kas seiskumise või kängumise, ja siis ta hakkab uuesti tootma seda mõttetut mehhanismi, millele kulub ressurssi ja kõike muud,“ arutles Rein Lang.
Loovuse rahastamine on tähtsam…
…kui riiklike asutuste rahastamine, tõdes Rein Lang. „Kui mingi riikliku asutuse tegevus jääb finantseerimata, siis jääb see finantseerimata, ega sellest päike ei kustu,“ ütles minister, kui tuli juttu, et kulka raha kasutatakse ülearu riigiasutuste ülevalpidamise aukude lappimiseks. „Aga kui loovust ei ole sellepärast, et seda ei saa rahaga toetada, siis on kehvem,“ ütles Rein Lang.
Minister tõdes ka, et meil on hirmus palju kõikvõimalikke kultuuriinstitutsioone. „Osas neist on seal täna töötavate inimeste palgad täiesti närused. Ainult see põlvkond veel, kes läheb sealt pensionile, on valmis selle palga eest seal olema. Kui tuleb järgmine põlvkond, siis selle palganumbri peale naerdakse kultuuriministeerium välja. Kui ma tahaksin kõike seda jätkata samade struktuuridega, nagu meil on, siis me peaksime saavutama umbes 30% palgakulude kasvu, isegi rohkem,“ ütles minister. Ta esitas küsimuse, et kas kõik need institutsioonid, mis on riigi ülalpidamisel, on väga vajalikud. „Kas nad annavad meile selle kindluse, et nad kõik on tarvilikud eesti kultuuri ja keele säilimiseks ja arenguks?“
Küsimusele saalist, kas pole absurdne, kui riiklik institutsioon konkureerib oma riigi kodanikega, vastas kultuuriminister: „See on trikiga värk. Me konstitutsioon ütleb, et eraisikud on üsna vabad oma toimetamistes. Samal hetkel on riigil kohustus tagada kultuuri ja keele säilimine. Oletame nüüd, et laseme selle 100% kodanikeühenduste turule, riik likvideerib riiklikud institutsioonid. Aga mis siis saab, kui ühel hetkel kõik need eraõiguslikud isikud ütlevad, et me ei viitsi sellega tegelda. Siis peab riik hakkama uuesti neid institutsioone looma, ja see võib olla väga keeruline ja kulukas.
Teatud juhtudel väikeses riigis, mikroriigis, nagu Eesti, mille kogu eksistents on põhjendatud ainult keele ja kultuuri säilimisega, sest majanduslikus mõttes on tegemist üsna absurdiga, on see konkureerimine riigi ja erasektori vahel paratamatu.“
Minister ütles välja ka oma suhtumise hiljuti loodud Eesti Kultuuri Kotta: „Nii kaua, kui mina selles ametis olen, ma võin lubada, et pean kultuurikoda kõige olulisemaks koostööpartneriks.“
Kasutades Rein Langi väljendit, võib pärast tema kuulamist öelda, et „moel või teisel“, on Rein Lang hetkel heas mõttes enesekindel kultuuriminister.