Ma olen kirglik suitsetaja. Ometi meeldib mulle see lugu, mille on kirja pannud vana tark Ülo Vooglaid. Neid Ülo vanaisa ja lapse lugusid on rohkem. On tekkinud lootus, et need isegi raamatuks saavad. Miks see ja teised Ülo mälestustes elavad lood mulle nii meeldivad, ma ei tea. Ei tahagi seda sõnastada.

Vahel on nõnda, et ütled midagi või paned selle kirja ja siis jääb see sind kummitama kusagil kuklas. Nii oli ka sellega, et ei osanud sõnastada vastust küsimusele, miks mulle Ülo Vooglaiu lapsepõlvelood vanaisaga meeldivad. Meeldivad kuulata kui ta vahel neid räägib ja meeldivad lugeda. Öö on nüüd möödas sellest kui selle piibuloo siia üles panin. Nüüd tahan sõnastada, miks: sellepärast, et tegu on mu jaoks Aabitsalooga. Selles ja teistes Ülo lugudes on hommikutarkust. 

Alljärgneva loo autor Ülo Vooglaid 2.mail oma maale kuuskesid istutamas. Ülo nentis siis, et ehk lapselapsed saavad selles metsas jalutada, kunagi.

Viio Aitsami foto

 

Juhtus nii, et meil naabripoisiga tuli peale piibutuju. See tuju oli nii tugev, et meie vastu ei saanud ja asusime mõlemad omale piipu valmistama. Teadsin, et rehe all peab olema pottsepasavi, millest peaks saama piibukaba teha. Rookõrrest pidi saama hea tõmbamise toru… Piibutuju oli nii peal, et kuivamisaega ei olnud võimalik leida. Samal päeval oli vaja katsetama asuda. Lauda palkide vahelt urgitsesime sammalt, toppisime kaba täis, aga siis selgus, et tikke ei ole.

Õnneks olin silmanurgast näinud, kus vanaema tikke hoidis. Tegelikult ta vist kahtlustas, et ma tikkude vastu erilist huvi tunnen ja püüdis need ohtlikud asjad alati nii ära panna, et pidi ka ise mõnikord tükk aega nõutult ringi käima, enne kui viimane peidukoht meelde tuli. Mina igatahes leidsin tikud kiiresti. Pugesime naabripoisiga kahekesi kindlasse kohta – söödapeedi põllu keskele. Seal, suurte lehtede all, oli ruumi laialt ja tundus, et sealt ei leia meid keegi. Olime just saanud end mugavalt sisse seada ja tobid tormama, kui meie kohal kõlas ehmatusest ja pahameelest kähe hääl: “Masuurikad! No nii, nüüd tahtsite majad maha põletada!”. See oli vanaema. Ta võttis särgikraest kinni ja vedas meid, teine teise käe otsas, vanaisa ette. Ise aina kordas, et meie olevat masuurikad, pasatskid, vargad ja röövlid… Rohkem tal hirmsaid sõnu ei olnud – kõik, mis olid, valas ta meie peale välja vähemalt viis korda.

Vanaisa vaatas meie piipe, toksis neid pöidlaga, lõi siis vastu oma saapakontsa ja teatas rõõmsa häälega: “Löpuks ometi! Ma olen juba tükk aega oodanud, et millal Sa ükskord meheks saad. Näe, ei tulnudki enam kaua oodata. Piibutuju on meheks saamise märk.

Aga piip, see siin, ei ole suurem asi. Mine too hobune karjamaalt koju ja kohe söidame linna korralikku piipu tooma.”

Viivu pärast lisas: „Kui poiss saab meheks, siis ei maksa aega viita ega kokku hoida!”

Selle peale jäi ka vanaemal suu lahti ja jutt otsa. Naabripoiss hiilis juba tasakesi kodu poole, aga mina pidin kohale jääma.

Raske oli aru saada, kas vanaisa teeb nalja, või on tal tõsi taga.

Varsti küsis vanaisa, et mida ma veel vaatan ja ootan. Hakaku ma minema.

Süda aimas halba, aga teha polnud midagi. Tuli minna hobust ära tooma. Läksin aeglaselt ja tulin aeglaselt, aga ükskord olin ikkagi kodus tagasi.

„Noh, pane linnariided selga ja vedruiste vankrile! Hakkame kohe sõitma!”, hüüdis vanaisa üle hoovi ja läks ennast sõiduvalmis seadma.

Mõtlesin aina, et näis-näis, kuhu me tegelikult läheme, aga see mõte muutus mõttetuks, sest vanaisa pidas hobuse kinni just…tubakapoe ukse taga.

Vanaisa teatas poemehele tähtsalt, et tema lapselaps on saanud suureks ja nüüd olevat meil piipu vaja. Ta lasi laduda letile sirgeid ja kõveraid, pikki ja lühikesi piipe ning mina võisin valida selle, mis mulle kõige enam sobib.

Näitasin ühele kõverale ja siis tuli hakata tubakat valima. Nuusutasime üht, teist ja kolmandat ning jälle pidin mina otsustama, millist ma kõige rohkem tahaksin ja mis tuleks ära osta. Nutt oli juba ammu kurgus, aga kaup ei olnud veel koos. Nüüd tuli osata piiburauad ja ka oma isiklikud tikud.

Olukord käks aina hullemaks.

Kodus hakkasime piipu toppima, aga kahjuks oli ka vanaema saanud juba kõnevõime tagasi. Nüüd lasi ta kuuldavale, mida ta vanaisast arvab ja aina imestas, et vana inimene terve kalli päeva lapsega mängimise peale ära raiskab.

Vanaisa ei lasknud ennast häirida ja selgitas, kuidas piibu servad kõvasti tubakat täis ja kinni suruda.

Lõpuks ometi said ettevalmistused tehtud. Pidin ise kõigi nähes tikku tõmbama ja piibule tuld andma. Vanaisa selgitas, et nüüd pole muud, kui tõmba sisse ja nüüd puhu välja, siis jälle sisse ja välja ja niimoodi aina, kuni tundsin, et lagi läheb viltu ja põranda üks serv vajub allapoole … Jooksin kuidagi õue, lauda taha ja öökisin seal tubli tunni. Siis istusin seal vundamendikivi najal, niisama kõõksudes veel paar tundi.

Päev hakkas õhtusse jõudma. Hobu tuli karjamaale tagasi viia ja kari koju ajada. Kauem ei saanud põdeda.

Sealtpeale ei ole mulle piibutuju rohkem peale tulnud. Tubakahais on vastik, aga vanaisale olen selle õppetunni eest tõesti tänulik.

Vanaisaga me piibujuttu rohkem ei rääkinud.