Teatritaskut teevad
* Inspitsient Margus Mikomägi
Kirjuta talle: margus@teatritasku. ee või helista talle: 504 7005
* Administraator Craig Tislar
Kirjuta talle: edmfk ät hot.ee
Tiitleid juurde ma ei lisa…
Tahan ka siin, Nädalise Teatrikülgede ruumis öelda, et olete oodatud me toimetusse, vaatama näitust, mille pealkiri on selle jutu pealkirjaks ühtlasi. Need pildid, mis me toimetuse seintel, on pildistanud Viio Aitsam ja mina ka. Mõned pildid vaid ei ole tehtud Teatrikülgede tarvis. On muidu tähtsad kultuuris, sest neil on inimesed, kes loomingust kantuna oma tegemisi seavad.
Näituse nimel „Tiitleid juurde ma ei lisa…“ on mitu tähendust, nii nagu sellelgi, et tegu on juubelinäitusega. Olen nimelt seda usku, et tiitlid suurt midagi ei maksa, kui nende kõrval ei ole lugu. Toimetusenäituse piltidel see lugu on ja mitte ainult kellegi meeles ja peas. Need lood on kirjas.
Sõdur läks Raplast Austraaliasse
Margus Mikomägi
Mine tea, kas õhus oli teistmoodi hingestatus kui see esimene kord, kui vaatasin „Sõduri“ etendust Eesti teatri festivali ajal paar aastat tagasi. Igatahes mõjus see, mis nägin nüüd Raplas, mulle sootuks vähem igavikuliselt ja sootuks enam ajalootunnina kui esimesel vaatamisel.
Vahepeal on näitlejad Ain Lutsepp ja Roman Baskin mänginud seda lugu Ameerikas ja Eestimaal. Rapla etendus kandis järjekorranumbrit 47 ja R.A.A.A.Mi hinge Märt Meose sõnul võis see olla viimane Eestis. Kolmapäeval sõitis trupp Austraaliasse, kus on plaanis mängida veel seitse korda.
Olen 2007. aasta septembris Teatrikülgedel “Sõduri” kohta kirjutanud: „Mõlema näitleja tase on selline, et neid võidki vaatama jääda. See, millise häälega Baskini sõdur loeb kindrali armastuskirja oma naisele, milliste silmadega lunib endale kindrali Georgi risti… See, kuidas Lutsepa kindral ütleb sõna „armastus“, kuidas räägib lugu prantsuse koka kimbatusest rasvase liha valmistamisel, kuidas ta püüab jääda väärikaks…”
Ingel, ingel, vii mind taeva
Margus Mikomägi
VAT Teatri vastse lavastuse lõpustseenis loeb Marko Matvere vangivalvur Peeter sellise liisuluuletuse: „Ingel, ingel, vii mind taeva, ma panen sulle kellad kaela. Kellad kaela, kelgu taha.“ Katariina Lauk, 14 aastat vangis istunud 34 aastat vana kommunist Maria, ei mõista ja siis valvaja seletab: „Algul palud inglit, et see su taeva viiks, aga lõpuks seod talle ikka kellad kaela nagu lehmale ja rakendad veel kelgu ette ka. Võiks ju niisama koos ingliga taevasse lennata, aga ei, kelk lohiseb ikka järel.“
Lapse ime
Priit Võigemast: See lapse ime… Näiteks ühel õhtul, ma olin nii väsinud, panin last magama, mõtlesin, et hüpnotiseerin ta ära. Vaatasin teda hästi väsinud ja tuima näoga, haigutasin. Ei, ta võttis uskumatuid poose, trillitas ja trallitas. Tõstis jala võrevoodi ääre peale juba. Ma juba peaaegu magasin, kui äkki nägin, et ta oli kuidagi varvastega roninud mööda pulkasid üles. Kükitas juba peaaegu nagu kana õrrel, hoides jalgade ja kätega voodist kinni. Ja juba käis nõksakas, mina infarkti äärel, kargasin ta juurde ja tõstsin ta voodisse tagasi. Olin uhke, mõtle millise õnnetuse ma ära hoidsin.
Ja siis hakkasin kahetsema hoopis: milline muutus oleks toimunud me lapse eneseteadvuses, kui ta oleks just nüüd, just sellel õhtul sealt vangist vabadusse pääsenud! Oleks välja saanud, aga mina lihtsalt julmalt lükkasin selle hetke edasi. Tema enesehinnang oleks tõusnud. Tema maailm oleks ju tohutult avardunud! (Ohates) Aga midagi ei ole teha, ma ei saanud talle või endale seda lubada. Oleks seal midagi pehmet all olnud…