Uku Uusberg ja Jarek Kasar 30.aprilli, tund enne Põhuteatri avamist. Meeste päev oli möödunud ooperi „Katuselt“ liberetole mõeldes. See, et esietendus on 13.septembril oli neil siis juba teada. Foto: Viio Aitsam

Helilooja Jarek Kasar ja lavastaja Uku Uusberg endast, kompromissitust kirest ja ooperist „Katuselt“.

 

Mõeldes teie peale ja ooperi nimele „Katuselt“, tuleb kohe pähe… Kas aimate, mis?

Uku: Ümar kangelane Karlsson katuselt, ma usun.

Jarek: Ei oska aimata, äkki see tohutu aas meie pealael.

 

Kuidas te kokku saite siin ilmas?

Jarek: Kohtusime Ukuga esmakordselt Põlva harrastusteatrite festivalil aastal 2000. Vist. Jagati auhindu. Meie istusime trepil ja üritasime seda sündmust lollide naljadega saboteerida. Mäletan, et Uku oli paks ja lärmakas nagu mina ja ju me selle tõttu vennastusimegi.

Uku: Me saime kokku juba enam kui kümme aastat tagasi, teismeliste poistena. Millal täpselt oli esimene kohtumine, see on meil selgitamisel, laual on kolm varianti.

 

Kas kohe tekkis soov teha koos midagi loomingulist?

Uku: Me ei olnud sellest kunagi rääkinud, sest alati, kui kohtusime, oli ilmselt millestki muust rääkida. Millestki, mis hetke sisse sattus – kohviku värvilahendustest või öise Tallinna olemusest või teineteise kaalust. Oleme mõlemad sellised „hetkes“ elavad kujud ja meie kohtumishetkede peamine teema ja rõõmuallikas ongi alati olnud asjaolu, et näed, me kohtusime. Aga kõik need kohtumishetked on küll olnud kuidagi suured, mis andis ilmselt aimdust, et varem või hiljem me midagi koos looma peame.

Jarek: Tegelikult küll. Eks lollimängimine ongi üks loominguline tegevus.

Uku, kas oskad või julged arvata, mis teid ühendab?

Meid ühendab kompromissitu kirg oma tegemistes, ma usun.

 

Jarek, millised on sinu ooperikogemused elus, olid kooripoiss ja … Kuidagi tavatu on mõelda ju, et see noormees, kes ennast nimetas Chalice´ks, kui oma muusika ja sõnadega avalikkuse ette tuli, kuulab kodus oopereid?

Ooper on pöörane žanr: mees saab nuga ja selle asemel, et verd köhida, hakkab ta laulma. Ideaalis võikski see ju nii olla.

Tegelikult ulatuvad sidemed ooperiga mu lapsepõlve. 1994. aastal laulsin Puccini ooperis „Tosca“, Mikk Mikiver oli lavastaja. Mul oli kolmanda vaatuse alguses karjapoisi aaria. Käisime sellega isegi välisreisil Rootsis. Mäletan, et rentisin telekamängu hotellituppa ja siis Mait Trink käis seda mängimas ja ma vaatasin igatsedes pealt.

 

Uku, milline on te osade jaotus ooperi „Katuselt“ ettevalmistuse ajal ja tööprotsessis lavaleseadmisel?

See on töö saladus. Kuigi Jarek räägib sellest ilmselt niikuinii…

 

Jarek, ma kujutan ette, et see ooperimõte oli sul peas ammu, millal?

Jah, kuskil 2006 kirjutasin muusikat Taavi Eelmaa etendusele „Faust“ ja siis mõtlesin, et võiks kirjutada ka ühe pikema laulu teatri jaoks. Seoses lapsepõlvetraumaga raamatust „Karlsson katuselt,“ kus väikese poisi juures hakkab käima läbi akna paks väike mees, ja samanimelise telesaatega, kus seda meest mängis millegipärast naine, sündis idee, et võiks olla väikese venna asemel ikkagi naisterahvas, kelle juures hakkab katuselt käima mees.

Siis käisime millalgi Tiit Ojasooga Tartus minu juures saunas ja ma jutustasin talle oma mõtte teha sellest teemast ooper. Ja kuidagi äkki juhtus nii, et see oli kavas juba sees ja ma pidingi kirjutama hakkama, et mitte Tiitu lolli olukorda panna.

 

Uku, olen märganud, et ägedamad lavastajad kunagi ikka jõuavad ooperisse lavastama. Sina jõudsid sinna kiiremini. Mis sind ooperi juures köidab, vaimustab… partituuri loed, nooti tunned?

Partituuri loen ja nooti tunnen, aga mitte nii, et kõrvus hakkabki kohe mühisema muusika. Muusikat ma pean siiski kuulma. Ega ma ausalt öeldes ei tea tänaseni, kuis on lood mu musikaalsusega. Tean ja näen, et ma pean tegema ikka päris palju tööd, et jõuda näiteks laulmises kvaliteetse tulemuseni. Aga mulle meeldib töö, kui ma tajun, mis on selle eesmärk. Muusika puhul tajume me ju alati. Muusika puhul on olemas objektiivsus, mida mujal kunstides pole. See on võluv ja kuiv üheaegselt.

 

Hää küll, Jarek, miks ooper?

Ooper kättemaksuks, sest keegi KULKAs oli rääkinud, kuidas ooper on ikka tõsine ja püha žanr ja sellised naljamuusikud nagu mina ei tohiks seda kirjutada. Noh, eks ma olen juba ükskord selline rebel.

 

Uku, su varasemate lavastuste juures on muusika ikka nii tähtis olnud, et seda peab märkama. Räägi oma muusikamaailmast.

Muusika on mulle nii oluline, et ma ei olegi võimeline vastama, mis ja kuidas. See oleks omaette referaat, mille ma peaks kunagi oma lastele tegema.

 

Jarek, kui palju sa raatsid enne esietendust rääkida: mis lugu ooper laulab?

Elab naine koos oma mehega. Mees on takerdunud töösse, mis tal välja ei tule. Naine tahaks, et mehel oleks tema jaoks rohkem aega. Nende suhtes on auk. Läbi selle augu tuleb kõrvalt katuselt mees, kes on täpselt nagu peab. Ühel päeval… kuram, hetkel pole rohkem aega rääkida, proov hakkab kohe.

 

Uku, mis ooperi lavastamise juures teistmoodi on kui draamanäidendi lavastamise juures?

Ooperi puhul on üks lisaväli näitlejal-lauljal, millega ta peab kogu aeg arvestama. Sa võid kõike teha, aga sa pead püsima ühes sinust sõltumatus süsteemis, meetrumis ja helistikus. Draamanäitleja saab omal kombel ise ehitada ja juhtida „helistikku“ ja „meetrumit“, ideaalis kokku kõlades lavastuse meetrumi ja helistikuga.

Draamanäitleja on rohkem olukorra peremees. Ooperis kuulub näitleja muusikale. Kõik muu, mis teatris ülioluline – elusus, orgaanilisus, tegelasena hingamine, päriselt hingamine, päriselt suhtlemine, kohalolu… Need on kõik kategooriad, kuhu peab liikuma, aga võib juhtuda, et sinna ei saagi jõuda. Sest muusika on muusika. Ta on täiuslikum kui elu. Ta on kord, mille sees on ruumi ainult nii palju, kui seal on. Me püüame igatahes jõuda elusa ja hingava korrani.

Jareki muusika on ootamatult keeruline oma rütmides ja diapasoonides, nii et on, millega pusida.

 

Jarek, kes veel peale sinu ja Uku on nö. katusepanijad?

Hannaliisa Uusma mängib naist. Musitseerib noorteorkester Reaalmažoor. Dirigendid on Rasmus Puur ja Edmar Tuul.

Rasmus aitas mul kogu selle asja kirja panna ja orkestreeris. Jaan Kapp on kontsertmeister. Jan Tomson on lava- ja kostüümikunstnik.

 

Uku, kas te punase vaiba panete esietendusel siseneva publiku jalgade alla?

Ei teagi, tead, mis sest vaibast. Aga eesriide paneme küll…

 

Jarek, mis su uhkustama ajab selle ooperi kirjutamise protsessis, mis asju sa pidid tegema, juurde õppima, lugema, kuulama, küsima, et hakkama saada?

Ma ei tahaks sellega uhkustada enne esietendust. Loomulikult on uhke tunne, kui laual lebab paks klaviir, mille peal on minu nimi, aga ma ju ei tea veel, kas tegu on väärt asjaga. Mu sisse lauldud ja mängitud demo sellest ooperist on üsna algeline. Kirjutamise protsess ise oli intensiivne. Tutvusin enne mitu aastat ooperimaailmaga. Lugesin erinevaid klaviire, kuulasin palju ooperimuusikat ja üritasin seda repertuaari laulda. Giidiks ooperimaailma oli mulle üks Eesti parim laulutreener ja ma olen talle selle eest südamest tänulik.

 

Uku, kumb oli su jaoks enne, kas muusika või sõna, mõtestatud tekst?

Kõik on üks.

 

Jarek, kuidas su sõbrad räpparid sinu ooperikirjutamisse ja soovi seda ka ise ette kanda suhtuvad? Kas su peast on kunagi läbi käinud soov õppidagi ooperilauljaks?

Ooperilauljaks saamise soov kunagi korraks oli, aga kahjuks pole mul püsivust nii palju.

Ma ei tea, kuidas sõbrad suhtuvad. Ma pole sellest kellelegi eriti rääkinud. Mu räpisõbrad on enamjaolt kõik mu stiilikatsetused vingudes vastu võtnud ja ma ei näe põhjust, miks seegi kord erand peaks olema.

 

Uku, mida sulle on andnud ja mida annab koostöö Jarekiga ja tema maailma inimestega? On see erinev üldse, no näiteks teatri juurde sattunud seltskonnast?

Väga palju on andnud, aga ma ei ole suuteline seda sõnastama. Mingit teatud rõõmulaegast täidab iga uus sümpaatne inimene, kellega kohtud, ja selle poole aasta jooksul olen juhuslikult kohtunud tõesti mitme uue inimesega tänu Jarekile. Eriti äge on, kui me näeme, et me mõlemad teame kedagi, üht ja sama inimest. See kõik viib lähemale mingile tänasele Tervikule, mille sees me elame ja mille suhtes elukestev uudishimu on.

See on nagu Tallinnas elamisega, et iga aasta paned paar puzzletükki omavahel kokku, et Kalamaja ja Pelgurand saavad seal kokku ning Pelgurand ja Õismäe hoopis seal ja Mustamäe algabki sealt ning Mähe ja Lasnamäe liimitakse kokku seal ja nii edasi. Ühesõnaga hakkab alguses absurdselt seosetu suurlinn tervikuks muutuma.

Sama asi on meie kultuuriruumiga, inimestega üleüldiselt. Iga aastaga sammud lähemale mingile Tervikule, mida ma terve elu peas olen vaikselt ehitanud ja jäängi ehitama. Sõprus Jarekiga on viinud mind sel teel mitu sammu edasi.

See Tervik ei ole kategooria kes-kus-kellega, vaid ikkagi, et mida inimesed tahavad, mida nad vajavad, mida nad väärtustavad. See on ülipõnev protsess olnud, sest olen mõneks ajaks väljunud subkultuurist Eesti Teater.

 

Mis teater on, Jarek, sinu jaoks , miks on?

Teater on minu jaoks võimalus teiste ägedate inimestega koostööd teha. Muusikas olen ma ju ikka läbi ja lõhki soolomees.

 

Uku, kas su peast on kunagi läbi käinud soov luua helisid, olla helilooja, õppidagi ooperilauljaks, lavastadagi oopereid?

Ikka umbes iga poole aasta tagant, ma pakun, on mu peast läbi käinud sügav-sügav kahetsustunne, et ma lapsena ei suutnud ühtki pilli selgeks õppida. Olin kärsitu ja laisk ja oma otsustes nii kindel, nii resoluutne. Olin rumal. Inimesele peaks lausa kohustuslik olema, et ta oskab mängida pilli, tekitada muusikat. Sealt saaks ka kõik edasine alguse, ma usun.

 

Mis teater on ,Uku, sinu jaoks täna, miks on?

Hirmus ilus hobi.

 

Eraldi: Ooper „Katuselt“ esietendub Põhuteatris 13.septembril.