Nõiakaev ja kevadhull metsis

Tuhala imekaev 2009. aasta aprillis.

See, et Tuhala ülekeevat kaevu nõiakaevuks nimetatakse, on šarlatanide avalikku ülistamist ja nende kiiret juurdekasvu me elu ruumis silmas pidades, pisut ülekohtune. Tuhalas keev nõiakaev on ime. Petturid, kes silma pilgutamata raha nimel me naha üle kõrvade tõmbavad, ime ei ole. Lisaks nurganõidadele on meil ju ka tunnustatud õhumüüjad. Aga see kõik on sootuks teine jutt, kui ma nüüd rääkida tahan.

Metsisekukk Jalase kandi metsaveersel teel.

Me kohtasime pühapäeval, seks ajaks oli Tuhala kaev juba oma keemise lõpetanud, Raikküla valla piiril, majade ligidal, metsatee serval, kevadhullu metsisekukke. Nuttev ja naerev teatrimask, päris ja mängu asjad… See metsisekukk oli ikka väga päris oma väes ja usus, et suudab kõike. Ta ei olnud naeruväärne, ta ei valetanud. Sama lugu selle kaevuga.

Inimesed mõtlevad ja räägivad üksteisele lugusid ja legende metsistest ja nõiakaevudest, asjaomastel endil aga ei ole sest sooja ega külma, nemad lihtsalt on.

Tuhala kaevu juures on väike maja, kus hoiul skulptor Ülo Õuna (1940-1988) skulptuurid. Teiste seas Voldemar Panso, Theodor Altermann, Paul Pinna ja Kaarel Ird. Kipspead kõik. Täna.

Voldemar Panso (1920 – 1977).

Paul Pinna (1887 – 1949).

Miks läks nii, nagu läks? Miks on need ühe mehe imeteod hoiul just Tuhalas? Kes teab tõelist vastust ja kas sellel ongi tähtsust, lihtsalt on, nagu on. Kuuldavasti kasvab Tuhala nõiakaevu väravas skulptori istutatud tamm ja Tuhala loodusmaja peremees Ants Talioja teadis rääkida, et KUMUs tuleb Ülo Õuna skulptuuride näitus.

Kas keev nõiakaev nutab või naerab? Mida mõtleb metsis, kui on otsustanud oma mängumaalt minema ajada auto ja sellega ennast kohale vedanud inimesed? Seep see ongi, et nii võib mõelda vaid inimene. Metsis ja kaev on suveräänsed ja sõltumatud, inimestest igatahes, veel!