Lev Erenburg pakkus Andrus Vaarikule peaosa

Peterburi tipplavastaja teine meistriklass Eestis lõppes kindlate otsustega.

Olin juures, kui meister lõpetas ühe oma etüüdidest ja analüüsist koosneva proovipäeva, rääkides kunstist. Hiljem ta selgitas, et tekkis võimalus rääkida millestki, mis kõrgem.

„Mulle ja kõigile neile, ma arvan, kes ennast austavad, on teater koht, kus on võimalus isiklikeks väljaütlemisteks. See on võimalus rääkida isiklikust elust, mitte otseses mõttes, vaid assotsiatiivses. Sest iga rakuke mis tahes mu lavastuses, seni igal juhul, on nii või teisiti lugu minust,“ ütles Lev Erenburg, kui talle hiljem meistriklassi ühe päeva lõpujuttu meelde tuletasin.

See tookordne meistri jutt kehtis igasuguse loomingu kohta, mille ühisnimetaja on kunst. „ Inimene tunneb ennast maailmas patusena. Kõrget stiili ses jutus vältida tahtes ‒ inimesele on omane süütunne. Kui ma teen lavastuse ja näen, et see, mis ma transleerisin, leiab puudutuse vaatajates, siis see tähendab, et ma lõin motivatsiooni isiklikule patusele käitumisele,“ ütles meister kuulajatele.

Näitleja Andrus Vaarik täiendas meistri juttu, öeldes, et ta laval saab olla ausam kui oma isiklikus elus. See väljaütlemine käivitas meistri ja ta sõnastas mõtte: „Ma saan laval mitte ainult ausam olla kui elus, aga saan ja võin väljendada oma suhtumist mus olevasse labasusse, tühisusse, patususse ja sellega mingil moel, ma rõhutan, mingil moel, puhastuda. Ja selles ongi teatri puhastav toime. Ja see ongi teatri ilu ning võlu, et vaatajad, elades koos näitlejatega, läbi nende pihtimuse puhastuvad.“

Sessamas meistriklassi tunnis pisut varem on meister Lev öelnud, et kui näitleja on vaid hea käsitööline ja ei püüagi jõuda kunstini (ta rõhutab, et see peaks kehtima eriti meesnäitlejate kohta), tuleks valida teine ala. Ilma igasuguse häbenemiseta ta ütleb, et teatris saab käsitööline, kui tahes hea ta ka poleks, ikka liiga vähe palka. Vaid hetked, kui teatril on kunsti maitse ja lõhn, tasuvad näitlejaks olemise vääriliselt. „Õpetades teatri rasket käsitööd, tuleb orienteeruda kunstile. See ei tähenda kunstiga tegelemist, vaid püüdlemist selle poole,“ ütleb Lev Erenburg mulle hiljem.

 

Lev ja Lõvi

2014. aasta juunis tuleb Lev Erenburg produtsent Märt Meose kutsel R.A.A.A.M teatri kaubamärgi all lavastama James Goldmani näidendit “Lõvi talvel”. „Selle näidendi valis lavastamiseks meister ise,“ ütleb Märt Meos. Ta lisab, et Lev Erenburg on seda näidendit nimetanud shakespearlikuks näidendiks.

Eestis lavastas „Lõvi talvel“ 1985. aastal Noorsooteatris Rudolf Allabert. Peaosades mängisid Arne Üksküla ja Luule Komissarov. Noorematest mängisid ses lavastuses näiteks vennad Rein ja Tõnu Oja.

Kui kõik läheb plaanide kohaselt, siis Märt Meose sõnul on meister Levi lavastuse esietendus planeeritud 2014. aasta septembrikuusse. Prooviperiood peaks kestma 3,5 kuud. Peaosades: Andrus Vaarik mängib kuningas Henryt ja Elina Reinold kuninganna Eleanori. Viimases meistriklassis osalesid peale eelnimetatute ka noored näitlejad Karin Rask, Maarja Mitt, Jekaterina Novosjolova, Hendrik Toompere jr, Kristo Viiding, Vallo Kirs ja Mait Joorits

Lavastaja Lev Erenburg on sellel aastal Eestis õpetanud 16 päeva. Meistriklassid toimusid jaanuaris ja aprillis. Oktoobris tuleb Lev Erenburgi teatris Peterburis välja uus lavastus.

 

Märt Meos R.A.A.A.M teatri produtsent, millal sa tundsid, et tahaks Lev Erenburgi meile õpetama ja lavastama?

Nägin 2009 sügisel siin Vene Teatris tema Magnitinogorski teatris lavastatud Nikolai Ostrovski näidendit “Äike”. See mõjus nii, et pärast seda tegin kindla otsuse. Tundsin, et sellised lavastajad peaksid Eesti näitlejatega töötama. Sama lavastus võitis ka Kuldse Maski.

Me esimest korda kohtusime silmast silma 2010. aastal. Läbirääkimised siis esimesest mõttes alates kestsid neli aastat. Kui kõik läheb plaanide kohaselt hästi, siis sellise suuruse esimese lavastuseni jõudmine meilvõtab aega vähemalt viis aastat. Lev on väga hõivatud, on nõutud ja suurepärane teatriõpetaja. Sügisel võtab uue kursuse Peterburi Teatriakadeemias, kuhu ta oma sõnul siinsetele meeldivatele kogemustele toetudes meeleldi ootab ka eesti noori proovima.

 

Andrus Vaarik: Näitleja on ju loll…

Andrus, tulid, olid ja jäid Lev Erenburgi meistriklassi kuni lõpuni. Ja meister pakkus sulle peaosa eesolevas lavastuses „Lõvi talvel“.

Ma, jah, ma ei tea, jäin sinna vedelema. Ega tal suurt valikut ka ei olnud, teised, ülejäänud meievanused panid jooksu. Ehk leidsid kuskil midagi huvitavamat teha.

 

Nõnda tuleb välja, et mitte meister ei valinud sind, vaid sina valisid meistri? Oled näitlejana kõike ja kõiki näinud ja ometi sa ei mõelnud nii, et milleks nüüd veel see eneseületamist nõudev raske töö?

Õigus, Margus, ma olengi kõike näinud. Ja vaat just nimelt sellepärast ma jäin ja teen. Kui ma näen natukenegi midagi sellist, teistsugust, siis tekib mingi lootus, et äkki keegi raputab mind rutiinist lahti. See… see tuntud headuses läbi elu ja teatri ujumine, see on mul hästi käpas.

 

Aus oled ka.

No mul on nipid selged. Ujusin siin Levi juures ka oma vanade stampidega, kõige selle vana pagasiga. Palju ma neid etüüde seal tegin… Ma ikkagi šlikerdasin sealt ka ära. Ma olen piisavalt hea näitleja, et esitada näitlejat, kes teeb etüüdi. Mulle tundub, et see ikka ei olnud see, mida ma seal tegin, noh, võib-olla natukene.

 

Usun, et Lev on see meister, kes ka selle läbi näeb, Andrus.

Loomulikult ja eks ta minu suhtes oli natuke vähem nõudlik ka. Eks ta saab aru, et selles eas ikka päris uut restarti ei tee. Tuleb mingil moel leppida sellega, mis on antud.

 

Kuidas sul etüüditegemisega on olnud näitlejaelus?

Ma ei ole neid kunagi teha tahtnud. Etüüdidega mul on tunne, et see on mingis mõttes mitteproduktiivne vajadus kogu aeg resultaati anda. Mängida resultaati. Minnes lavale mulle ikka tundub, et see, mida sa teed, peab söödav olema.

See söödav olemine tuleb Leviga töötades ainult kahjuks. Temaga tuleks ennast lõdvaks lasta ja otsida, proovida.

 

Mäletad, ta ütles kord nähtut analüüsides, et ärge otsige lahendusi esimesest riiulist.

Just, peab proovima ja andma talle toitu täiesti vastutustundetult. Improviseerida ja siis on ka temal võimalus improviseerida ja siis see ping-pong muutuks hästi intensiivseks. Läheks mööda spiraali kogu aeg üles, üles, üles, kuni jõuaks lõpuks resultaadini.

See meetod mulle väga meeldib. See tõesti nõuab aega. Mulle meeldib, et see prooviperiood on pikk. Meeldib, et saan endale lubada kontsentreeritud vastutustundetu perioodi, tean, et see toidab pärast etendusi mängides ka väga palju. Kui sul on kõik variandid ja ummikteed läbi käidud, siis oskad seda rohkem hinnata, seda sirget, mis sul lõpuks ees on.

 

Meistriklass, oli sul huvitav?

Oli küll, ma tabasin ennast ikka aegajalt mingeid elementaarseid põhitõdesid, mida Lev sõnastas, üles kirjutamas, et nad oleksid mul olemas ja saaksin neid sirvida. Näitleja on ju loll, talle peab a-d ja b-d ikka kogu aeg pähe taguma.

Uue materjali ja partnerite ja lavastajaga alustad ikka kusagilt nagu otsast peale. Unustad kõige elementaarsemad asjad ära ja neid peab… neid peab kordama.

Mulle väga meeldisid need näitlejad, kes olid Levi meistriklassis.