Margus Mikomägi
VAT Teatri vastse lavastuse lõpustseenis loeb Marko Matvere vangivalvur Peeter sellise liisuluuletuse: „Ingel, ingel, vii mind taeva, ma panen sulle kellad kaela. Kellad kaela, kelgu taha.“ Katariina Lauk, 14 aastat vangis istunud 34 aastat vana kommunist Maria, ei mõista ja siis valvaja seletab: „Algul palud inglit, et see su taeva viiks, aga lõpuks seod talle ikka kellad kaela nagu lehmale ja rakendad veel kelgu ette ka. Võiks ju niisama koos ingliga taevasse lennata, aga ei, kelk lohiseb ikka järel.“
Eelkirjeldatud lõpustseen aga läheb edasi nõnda: Valvatav Maria arvab, et lohisegu, peaasi, et on taevas. Valvur Peeter siis seletab: „Kuis nii, las lohiseb? Kui kelk nagunii kaasa lohiseb, siis pole ju vahet, kas oled taevas või maa peal. Mis sa sinna üldse lendad, kui kelku peab ikka ühes tirima?“
Maria vastab: „Ära mõtle kogu aeg ainult oma kelgust. Mõtle inglist ja sellest, et sa lendad ja et kõik muutub uueks!” – „Peale kelgu,“ pomiseb valvaja.
„Ingli…“ autor Andrus Kivirähk tõestab taas, et ta mõtleb näidendeid kirjutades nendele, kes mängivad, ja kirjutab nõnda, et oleks, mida mängida.
Katariina Lauk mängibki, mõnd stseeni nõnda piiri peal, et vahel ei taha lavale vaadata, aga vaatad ikka. Katariina on selline näitleja, kes mõistab öelda ei nõnda, et see jõuab vaatajani nagu kirglik jaatus. (Intonatsioonid, zestid, sammude pikkus, emotsioonide üleminekud… Katariina on väikesel laval väga täpne.)
Marko Matvere tõestab oma suurust sellega, et oskab oma partnerit laval kuulata nõnda, et see on toetus ja ühtlasi pööraselt huvitav vaadata. (Mulle tundus, et Marko osa tehes kohati mängis oma sõpra Jaan Tättet.)
Leiduks ometi keegi, kes sellest paari partnerlusest rolliportreed kirjutaks.
Näidendi lavastas Aare Toikka.
***
Andrus Kivirähk on näidendi kirjutanud seitsmes osas. Iga osa tähistab üht surmapattu. Stseenide järjekorras siis: viha, liigsöömine, ahnus, loidus, liiderlikkus, kadedus ja viimaks surmapattudest rängim – kõrkus. Vihma sajab ka vanglas.