Tänane Meleski. Küla ainus 21.sajandi märk oli plastmassist, nelja piskese rattaga, kirevate kirjadega prügikast. Et andke oma raha kohe meile. See tundus selles maakeskkonnas nii jälk, et ma isegi ei pildistanud.
Priit Pedajas on Meleskissse klaasivabriku tekkimise ja hääbumise loo lavastamisega Ugala teatri inimesed taasühendanud loominguliselt erksaks teatriks.
Mats Traat on kirjutanud mastaapse näidendi, kus sees üks erinevatest lugudest koosnev ajas kulgev lugu. Priit Pedajas on selle näidendi lavastanud tundetäpselt ja vaatemänguliselt. Näidendis räägivad ja mängivad Ugala näitlejad vaatajatele Meleski klaasivabriku loo alates sünnist 1792. aastal. Lugu liigub läbi aja, kui näiteks Meleski 10 jala kõrgune peegel 1851 Londonis kuldmedali sai, ja lõpeb vabriku surmaga sel ajal, kui Eesti rahvas ennast vabaks laulis.
Priit Pedajas kasutab klaasitehase ruumi meisterlikult, kõik mängib kaasa – valgused, elav tuli laval, laes rippuv suur vankriratast inspireeritud ja me, eestlaste jaoks juba pisut kitšilikki kroonlühter küünaldega, lagunenud dekoor…. Selle keskel üha rolle vahetavad näitlejad ja mistahes ajal ikka sama muutumatu mees, klaasimeister Arne Soro. Klaasimeistri esimesel lavaletulekul tekib hetkeks mõte, et tegu on püssimehega, aga ta seljas on hoopis klaasipuhumise piip. Sealt saab alguse mõtete ahel.
Lootust süstivalt
Selle lavastuse mõjuvamad hetked on, kui Priit Pedajas ja näidendi muusikaline kujundaja Peeter Konovalov lasevad Kairi Leivol laulda me rahvalaulu. Laval sündivate traagiliste sündmuste ning seda saatva müra ja vähema müra taustal mõjub me regilaul imeliselt puhtalt, selgelt ja, mis peamine, päästvalt ja lootust süstivalt. See laul ja esitus on maitsekas ja napp kõigele lisaks. Lausa füüsiliselt tajutav on vastuhakk ja vastukaal me pärimuse tänasele väikekodanlikuks madaladamise sündroomile.
Jah, kord on see juba sündinud Ugalas, kui Jaan Toominga lavastus „Kihnu Jõnn“ teatri ellu äratas. Priit Pedajas mu meelest targalt kordab seda fenomeni, ühendades oma lavastuses ühiseks kunstiliseks jõuks kõik lavatagused, lava ümbritsevad ja lavapealsed jõud. Tundub pisut uskumatunagi, aga see toimib. Usun, et ka Meleskisse jõudev publik tajub selle ära ja tuleb neid näitlejaid sootuks teistes rollides vaatama ka Ugala teatrisaali.
Hästi sümboolne ja habras on me hääbuvate meistrioskuste ajas see, kuidas Priit Pedajas on aega andnud klaasimeistri klaasipuhumise stseenidele. Need on omas rutiinis rituaalsed ja etteennustamatud – mis sealt nüüd tuleb?
Klaasivabrikutes ei tegeldud kunstiga
Klaasikunstnik Eili Soon: “Esimene klaasikoda rajati Eestis 1628. aastal Hiiumaale. 18. sajandil oli Eestis neid juba mitu. Kõigis tegeldi klaasi puhumisega ja valmistati tarbeesemeid. Klaasikodades töötasid välismaalt tulnud oskustöölised.
Meleskist sai üks suurim ja pikaajalisim ettevõte. Teda eristas spetsialiseerumine peeglite tootmisele. Teistes kodades tehti peamiselt aknaklaasi ja pudeleid-purke.
Klaasivabrikutes ei tegeldud kunstiga, mõisniku eesmärk oli muuta mets kasumiks ja saada kallist klaasitoodangut. Kunstnikke vabrikutes eraldi ei olnud, vaid olid väga head klaasipuhujad ja -meistrid. Toodangut ei kujundatud kunstiliselt, ei disainitud. Malli võeti välismaalt ja tehti, mida meistrid oskasid, aga nad oskasidki väga palju.
Eesti klaasikunsti sünniks loetakse aga aastat 1937, mil Maks Roosma võitis Eesti tarbekunsti ekspositsioonis Pariisi maailmanäitusel kuldmedali oma graveeritud vaasidega “Põllul” ja “Vesineitsid”.
Siis said kokku klaasivabrik, klaasipuhumine, klaasi lihvimine ja kujutav kunst. Maks Roosma oli lõpetanud 1936. aastal graafika erala Günther Reindorffi õpilasena. Ta valdas suurepäraselt figuraalset graveeringut.
1936. aastal oli Riigi Kunsttööstus kooli juurde loodud kristallklaasi lihvimise ja graveerimise osakond. Seal Maks Roosma oma tööd graveeriski. See osakond asutati aga, et õpetada Johannes Lorupi vabrikule kujunduskunstnikke. Siis oli ju saabunud ajastu, kus taheti ise luua ja olla omanäolised.
Osakonna rajas Eidapere klaasivabrikust tulnud mees August Grünberg. Sellest ajast alates on vabrik ja puhujad ning klaasikunstnikud teinud Eestis koostööd.
Ehtne klaasiahi
Vaataja ette jõuab ehtne klaasitegu ja selles konsulteeris teatritegijaid Olustvere klaasikoja klaasikunstnik Eili Soon, kellele klaas on nii eriala, töö kui hobi. “Klaas on arenemine ja uuenemine. Vanad klaasipuhujad ütlevad, et algul teeb klaas mehega seda, mida tema tahab, ja pärast teeb mees klaasiga seda, mida tema tahab,” ütleb naine.
Etendust vaadates elas ta enda sõnul esmajoones kaasa just klaasipuhumisele. “Jälgisin pingsalt Aarne Soro puhumist ja hoidsin pöialt, et kõik ilusasti välja tuleks.”
Eili Soon ütleb, et talle meeldib vanasse hoonesse kujundatud lava lihtne ja soe lahendus. “Kui eelmisel kevadel vabrikus käisin, oli seal kõle ja nukker. Nüüd, nähes õuel vabrikukorstna all autosid ja inimesi, muutus meel kohe väga rõõmsaks. Vabrikust sai jälle, mis siis, et korraks, tähtis ja auväärne paik Eesti rahvale.”
Eili Soon andis tegijatele nõu, kuidas ja kust saaks etendusse päris klaasiahju, et lavastuses päriselt klaasi puhuda. Ta mõte lähtus sellest, et nägi, kuidas 2005. aastal, kui Meleskis avati tehase 210. aastapäeva puhul mälestuskivi ja muuseum, puhuti muuseumi juures ka klaasi. “Tookordne klaasiahi oli ehitatud tünnist ja gaasipõletist. Puhumist demonstreeris siis klaasimeister Ants Leinberg Karinult.” Eili lisab, et mees oli “Tarbeklaasi” üks parim klaasipuhuja, kes mõned päevad tagasi suri.
Etenduse tarvis ehitas klaasiahju Andres Allik firmast Kerako, keraamikas kasutusel oleva RAKU põletusahju näitel. Selleski ahjus sulatatakse klaasipuru gaasipõletiga.
“Enne etendust käis näitleja Aarne Soro meie juures Olustvere klaasikojas klaasipuhumist õppimas,” räägib klaasikunstnik. “Kui etenduse klaasiahi valmis sai, siis katsetasime koos selle juures. Andsin talle nõu, aga eks see klaasipuhumine ole päris keeruline töö ja seda lühikese ajaga selgeks ei saa. Aarne oli väga tubli õpilane ja temast saaks kindlasti väga hea klaasipuhuja.”
Nagu hea näitleja
Praktiku sõnul peab klaasipuhuja olema rahulik ja kannatlik, samas peavad mõte ja käed töötama kiiresti. Eili Soon ütleb, et talle tundub – just need omadused iseloomustavad ka head näitlejat.
“Kui midagi puhudes valesti läheb, peab jälle otsast alustama, peab pidevalt kordama. Seda tööd saab õppida ainult praktikas,” räägib ta. “Kui teooria on selge, siis ega praktikas ikka kohe midagi välja ei pruugi tulla. Peab harjutama, harjutama ja harjutama…”
Vanad klaasipuhujad rääkivat, et vanasti tehti vabrikus kolm kuud kirblit, enne kui midagi rohkemat teha sai. Kirbliks nimetatakse esialgset väikest klaasimulli, millele kogutakse tavaliselt teine kiht klaasi peale, et siis hakata esemeid puhuma.
Vaimustunud klaasinaine Eili ütleb: “Elagu Meleski!” ja palub õelda kiitust näidendi tegijatele, vabriku omanikule ja elustajale Oove Allmaale, kohaliku ajaloo kogujatele Drevingutele ja eksperimentaalse klaasiahju meistrile Andres Allikule.