Lugu ilmus esmalt Maalehes:  http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/kultuurikatustel-koos-kahemehesaega.d?id=59257436

 

Usun, et kuulajateni, kes tahtsid, jõudis Riho Sibula Vladislav Korzetsi luuletustest tehtud laulude plaat just septembris. Plaadi nimi on “Kahemehesaag”. Ja kahemehesaega saetakse suuri puid vaid. See saagimine võetakse ette vaid siis kui teisiti ei saa

Kahemehesaega saagimine ei ole naljatöö ja eeldab saagijate kokkukõlamist. Pealiskaudsusel ei ole ses kohta. Muusikas ja teatris on kooskõla ja kokkukõla elamuse tekkimise eeldus.

Kirg on aus ja ei peta. Hannaliisa Uusmaa mängib ja laulab oma naiseksolemisest ja tunnetest nii, et hetkekski ei teki kahtlust, ainult rumal  ei armu temasse. Foto: Mats Õun

 

Ooper on suurem kui elu

Jarek Kasar kirjutas muusika ja sai ooperi “Katuselt”. Uku Uusberg lavastas. Koos ilmselt lihvisid lavalugu, ise olid laval lauljad. Noormehed kutsusid meeskonda Hannaliisa Uusma ja noorteorkesteri Reaalmažoor. Kunstniku nimi on ka selles meeskonnas tähtis, Jan Tomson on lava- ja kostüümikunstnik. Ooperit mängiti Põhuteatris.

Välja tuli see nii hästi, et paneb pisut imestama, miks Estonia ooperijuhid ei ole tegijatele ettepanekut teinud seda ooperit selle koosseisuga nende majas mängima hakata.

 

 

Katusemehed – Jarek Kasar ja Uku Uuseberg ooperikatusel turnimas. Foto: Mats Õun

Vaid mõned viited, miks seda tuleks teha: ooperi muusika on uusvana. Kolm osalist – Katusemees, Naine ja Mees mängivad ja laulavad oma laulu nii, et see on suurem kui argipäev ja ometi on laval argipäev, suhteaugud ja kolmnurgad, see, millesse publik ennast asetada oskab. Maitsekas on see kõik.

Lihtne, ehk isegi banaalne lugu sellest, kuidas naine ja mees koos elades enam teineteist ei näe. Õigemini näevad küll, aga näevad nii, nagu nemad tahavad näha, ollakse koos, aga kokku ei saada. Ja siis tuleb Katusemees. Lugu lausa nõuaks hammaste kiristamist, juuste katkumist, vägisõnu ja kõrvakiile. Tegijad ei taha moes olla ja lahendavad loo sootuks delikaatsemalt. Ja see idealism, elurõõm ja eluusk ongi väärtused, mis lavalt vaatajateni jõuavad näiliselt imelihtsalt.

Lavakujunduses haigutav suur suhteauk on nii täpselt me elu peegeldav, et ehmatab. Ja lavalt öeldakse meile selle ooperiga, et tehke silmad lahti. Alles päevi hiljem jõudis teadvusesse, et Uku Uusberg on loo teadikult või alateadlikult lavastanud kolmnurkselt. Ja sesse kolmnurklikku ooperiellu on tegijad lisanud väljapaistva, kuuldava ja nähtava kahemehesae sahina. See jätab lootuse, et me igapäevase lähedaloleku pealiskaudsete suhete maailma on võimalik päästa kedagi või midagi tapmata, lõhkumata. Täiskasvanuks saades lihtsalt. Rõõmustav, et selline mõte just noorematelt tuleb. Hoiaks seda eluusku elus.

 

Sammuli Salieri Ugalas

Indrek Sammul – Antonio Salieri-

Enamasti öeldakse eesti keeles Mozart ja Salieri. Just selles järjekorras. Pärast Ugalas Andres Lepiku lavastatud Peter Shafferi näidendit „Amadeus“ peaks nimede järjekorra ära vahetama – Salieri ja Mozart siis. Tavaarusaam on, et Wolfgang Amadeus Mozart oli geniaalne helilooja ja Antonio Salieri keskpärane.

Ugala laval sünnib geniaalne Salieri. Mozart on, aga ei sära.

Siinkohal on paslik meenutada teatriloolase Reet Neimari juttu 2005. aastal. Ta oli mures, et teatrivaataja on õpetatud vaatama kiirtempos vahelduvat näitemängu: “Ta ei oskagi, ei maldagi haarata näiteks kogu keerukat, mitmemõõtmelist lavastustervikut”. Selle näiteks tõi Reet Neimar siis lavastuse “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.”, kus Indrek Sammul Indrek Paasi mängis. (Muide see lavastus on veel elus ja teda mängitakse, nõnda, et kes tahab, saab seda, millest Reet aastaid tagasi rääkis, veel näha.)

“Indrek Sammul on seal toodud kõige ette, Indrek Paas on publikule kõige lähemal. Ta ei võta sellest üldisest atraktiivsest tegevusest, mis laval toimub, peaaegu osa. Tal on kogu aeg raamat käes. Ja kui sa ekstra teda vaatad – see on superroll, kuidas ta kogu aeg kaasa mõtleb. Sa võid jälgida tema sisemonoloogi, see paistab, tema reaktsioonid paistavad, aga ta peab seda mängima nii, et ta ei sega põhitegevust,” rääkis Neimar toona.

Lepiku lavastuses on kõik justkui vastupidiselt sellele jutule. Indrek Sammul teeb suurepärase Salieri rolli. Tema intonatsioonid ja kohandumised – see lugu ongi kirjutatud Salieri pihtimusena, on ootamatud ja valusad, puudtavad nii näitlejat ennast kui publikut. Sammuli Salieri tõuseb oma osatäitmisega nii kõrgele, et see lavastustervikut tekkida ei lase. “Keskpärane” Salieri on Sammuli esituses nii suur, et ümbritsev, õukond ja Viini linn omas geniaalsuses ikka väga tühjad on ja madalad.

Ei tahaks uskuda, et see lavastaja taotlus oli, et Mozart laval vaid tühise mängitseva kergatsina mõjub, lausa nii, et meiegi aja häda, keskpärasuse võidukäik, tänapäeva Salierisid igatsema paneb.

Ometi on Ugala “Amadeus” tähelepanuväärne ja himuga jälgitav, sest nii suuri osasid nagu on Sammuli Salieri ei sünni iga päev. Mees sai rolliga kokku ja sündis meistriteos. Mingi igatsus muidugi jääb, et milline oleks Viljandi Salieri siis, kui kogu trupp… Indrek Sammul on Ugala teatri loominguline juht.

 

Ain Lutsepa kunstnik Rothko

Vaid päev pärast Sammuli suure Salieri sündi Ugala laval sündis Draamateatri väikese saalis Ain Lutsepa suurroll – kunstnik Mark Rothko. Näidendi “Punane” kirjutas 2009. aastal John Logan ja selle tõlkis Martin Algus. Lavastas teatri peanäitejuht Priit Pedajas ja kunstnik oli Riina Degtjarenko.

Ma siin nüüd veel kord tsiteerin Reet Neimarit, kes tookord Sammulist rääkides jätkas nõnda: “Ja publik vaatab temast justkui mööda. Nägi ära, et Indrek on siin, kuid edasi kogu aeg midagi tormiliselt toimub, ja vaataja ei pane teda enam tähele. Ja pärast etendust ütleb mõni, et Indrek ei jätnud mulle erilist muljet, aga oi, missugune Karin! Küsin siis, et kas sa jälgisid Indrekut? Ja vastatakse, et noh, eks ma vahel ikka vaatasin, kui Karin ta juurde tuli. Olen siis soovitanud, et mine vaata veel kord, jälgi teda siis, kui ta üksi on, raamatuga.”

Lavastuse „ Punane“ kujunduseks olevas ateljees krundivad assistent Uku Uusberg ja kunstnik Ain Lutsepp muu tegemise ja vaikimise seas lõuendit. Rothko küsib: Sa mõtled sarlakpunast? Sa mõtled purpurpunast? Sa mõtled ploomi-mooruspuud-fuksiini-burgundiat-lõhet-karmiinpunast-kirssi-koralli? Ükskõik mida, ainult mitte “punast!” Mida tähendab “PUNANE?!” Ja assistent vastab: „ Ma mõtlesin punase emotsiooni päiksetõusu ajal.“ Lõuend tahab krunti ja ka alusvärv on loomingu osa, on eeldus selleke, et sünniks kunst.  Foto: Mats Õun.

On tunne, et Lutsepa viimase aja suurima rolli sündimise üks oluline põhjus on see, et ta assistenti mängib Uku Uusberg. See kahemehesaag, millest, küll teiste sõnadega, räägib ka Reet Neimar.

Ain Lutsepa Mark Rothko räägib maalid, mis lavakujundus ju ainult, elavaks. Mängib elavaks kunstniku ja tema maalid. On vägev, kuidas tema Rothko, erakordselt vastik, egoistlik siga oskab olla ja ses vastikuses ikkagi meeldib.

Ma jään ikka hätta kirjutamisel, kui teatris miski nii hea on, et tavalist häädust suurelt ületab. Me kõik teame ju, et Ain Lutsepp on hea näitleja ja kirjutajad on tema headuse peale oma sõnad ette ära kulutanud. Tahan öelda, et nüüd, kui mees on taas saanud oma headust vääriva osa, see on tulnud tema juurde, näitab näitleja, et on veel parem kui me kõik arvata julgesime.

Ja üks mis kindel – Lutsepp ei oleks nii hea, kui ta partner laval ei oleks Uku Uusberg. Kes Rothko jõulisuse kõrvalt märgata ja vaadata maldab, näeb Uusbergi assistendi kohalolu. See, kuidas ta kuulab ja vaatab ja selles ateljees kohal, on omaette lugu väärt. Ja igal oraatoril on vaja teda inspireerivat kuulajat, ka Rothkole, et särada.

Nagu “Amadeus” nii on ka “Punane” näidend, mille tekst on intellektuaalne, seda ei ole kerge lugeda ja seda on veel raskem esitada nii, et saaks aru, et oleks valus ja mõistetav. Kui osa näitlejaga kokku saab, siis on. Ja näitleja saab näitlejaks tänu rollidele.

 

Hea on hea ajast hoolimata

1.oktoobril Pärnu kontserdimaja kontserdil laulis Tõnis Mägi koos Hortus Musicuse virtuoosidega muu hulgas 13. sajandi ladinakeelset laulu, mille tõlke siis hiljem ette luges. See kõlas nii: Sa vaata, aus meel on jäänud loiuks/ Mehisus maha maetakse/ Helde süda on hoopis harv/ Sääst on see, mis kingitakse/ Tõesti, tõesti, vale võidab/ Isegi tõde valetab/ Seadust rikuvad kõik ja lubamatute asjade juurde/ igati lubatult astuvad//. Kui ei teaks, siis arvaks, et selle laulu tekst ja viis tehti eile.

Ja see Tõnis Mägi, Andres Mustoneni ja Hortuse kokkusaamine on hästi õnnelik. Seal on mitu asja, see ka on tähtis, et, pillimehed kohtudes ennast tingimusteta muusikale annavad, nad on hallipäised ja armastavad muusikat, lisaks on aastate kogemused võrdlemisi võrdsed, elus ja laval.

12. sajandi laulud kõlavad 21. sajandil, olid head siis ja head nüüd. Tõnis Mägi laulud omakorda, esitatuna vanadel meistrite mängitud pillidel, oleksid 12. sajandil ilmselt sama head olnud. Kokkuvõtvalt oli kogu kontsert dzäss, akadeemikud improviseerisid ja see oli kordumatu.

Ohhhh ja see kõik on Eesti kultuur ühes kuus… Ostke endale (K)kahemehesaag, kui te mind ei usu. Üsna hiljuti lugesin üht lugu sellest, kuidas hipiliikumine on olnud olemas igal ajal. Tegin järelduse, et just see idealism ja usk, et armastus päästab maailma, on meid hoidnud. Hoiab ka täna.