Basilica di San Pietro in Vaticano. Vatikani Püha Peetri katedraali kõrvalaltar vasakpoolses sammaskäigus. 21.detsember 2011. Kirjutas ja pildistas: kunstnik Ervin Õunapuu:
Eesriie avaneb. Kaks meest seisavad tühjal laval. Nartsiss ja Goldmund. Ere valgus. Varjud puuduvad. Dialoog.
GOLDMUND: Kas saab mõelda, ilma et selle juures midagi kujutletaks?
NARTSISS: Hea, et sa seda küsid. Aga muidugi võib ilma kujutlusteta mõelda! Mõtlemisel pole midagi tegemist kujutlustega. Mõtlemine ei teostu piltides, vaid mõistetes ning vormelites. Just seal, kus lakkavad pildid, algab filosoofia. Ja see ju oligi, mille üle me ka noorukitena vaidlesime. Sinu jaoks koosnes maailm piltidest, minu jaoks mõistetest. Ma ütlen sulle alati, sa oled mõtlejaks sobimatu ja ütlen sulle ka, et see pole mingi puudus, kuna selle asemel valitsed sa piltide maailma. Oleksid sa tollal, selle asemel et maailma minna, mõtlejaks saanud, siis oleksid sa võinud põhjustada õnnetusi. Sinust oleks nimelt müstik kujunenud. Müstikud on, kui seda lühidalt ja veidi jämedalt öelda, niisugused mõtlejad, kes ei suuda vabaneda kujutelmadest ning seega pole üldse mõtlejad. Nad on salajased kunstnikud: poeedid ilma värssideta, maalijad ilma pintslita, muusikud ilma helideta. Nende hulgas leidub ülimalt andekaid ja õilsaid vaimusid, ent nad on eranditult õnnetud inimesed. Üheks sääraseks oleksid ka sina võinud saada. Selle asemel oled sa aga, tänu Jumalale, saanud kunstnikuks ja alistanud enesele piltidemaailma, kus sa võid olla looja ning peremees, selle asemel, et mõtlejana küündimatusse takerduda.
GOLDMUND: Ma kardan, et mul iialgi ei õnnestu aru saada sinu mõttemaailmast, milles sa ilma kujutlusteta mõtled.
NARTSISS: Mõtleja püüab maailma olemust loogika varal tunnetada ning kujutleda. Ta teab, et meie mõistus ja tema tööriist – loogika – on puudulikud instrumendid, niisamuti nagu iga arukas kunstnik teab, et tema pintsel või meisel iialgi ei suuda väljendada mõne ingli või pühaku säravat olemust.
Tervitus siit Vatikanist.
Eelnev dialoog sündis Hermann Hesse peas 1930. aastal, täpselt samu mõtteid peaaegu samas sõnastuses olen ka enda sees liikumas kuulnud ja näinud. Ja küllap köitis see teema kunagi ka Sind. Noorena, Margus, noorena, sest nüüd elatanud inimestena teame, et pole mitte mingisugust vahet, kas mõtelda või mitte – surema peab niikuinii. Tead, siin Vatikani peakirikus selle eesriide ees seistes tuli mu noorus tagasi, olin jälle kahekümnene või veidi vanem, nii paar aastakest peale. Usud? Kahekümnekaheselt ei osanud ma muidugi uneski näha, et ma ühel detsembriööl peaaegu ihuüksi, kui turvamehi mitte arvestada, siin Püha Peetri basiilikas seisan ja seda eesriiet pildistan. Tol kaugel ajal polnud mul fotoaparaatigi ja Vatikani lendasid siis ainult eriülesannetega agendid, aga mitte sellest ei tahtnud ma Sulle kirjutada. Siin lausa peab nö suuremalt mõtlema, kõik argiasjad on selles tohutus ruumis, mis apostel Peetruse hauda ümbritseb, pisikesed ja tähtsusetud, kui päris täpne olla, siis pole neid olemaski. On üksnes surnute mõtted, elavate inimeste ideedel pole siin kohta. Ja see piir, mis mind nendest, nii surnutest kui nende mõtetest, eraldab, ka see muutub ühel hetkel nähtamatuks. Jah, õnneks nähtamatuks, mitte olematuks, sest siis olekski minek. Vaid seesama eesriie, mis kutsuvalt paotatud, eraldab mind surmast, õigemini sellest uuest ja teistsugusest maailmast, kuhu surma kaudu siseneda saab. Hetk tagasi siinsamas seistes nägin selgelt kõike, mis järelejäänud elus oluline on, mida nimelt ja kuidas täpselt ma kõike tegema pean. Kroonikud kirjutavad, et tähtsad märgid antakse edasi mühisevas tulikirjas või häälel, mille suunda on võimatu määrata ja mis kõlab nagu suure rahvahulga karjumine – midagi sellist ei juhtunud. Hoopis vastupidi, kõik toimus rahulikult, lausa sosinal. Eesriie avanes, tervikteadmine süttis vaid silmapilguks, siis vedas keegi riide hääletult kinni ja kõik oli jälle endine. Margus, ma ei suuda sellest, mida mulle näidati, mitte kui midagi meenutada. See foto on Sulle näärikaardiks ja mälestuseks ühest selginemise ööst. Ja uueks aastaks soovin Sulle tervist ja kõike muud head ning paremat, mis sellega kaasas käib.
Ervin