Rainer. Pildistas Ervin Õunapuu

 

Pärnu teatri näitleja Indrek Taalmaa tegi Tallinna kammerteatri avaetenduses oma viimaste aastate parima rolli.

See juhtus 5. novembril 2013. aastal, täpselt kell seitse. Kusagilt kostavad lohisevad sammud… Esietenduse ja uue teatri publik on nii oma, et saalis ei ole vist kedagi, kes näitleja Indrek Taalmaad nime-, nägu- ja kättpidi ei tunneks. Ometi on esimesest lavahetkest peale selge, et meie ees on Rainer, keegi vana mees, keda me veel ei tunne, ei tea, mida ta mõtleb, mida meile ütleb. Isegi hääl on sellel mehel teistsugune kui Indrek Taalmaal. See mees käib omamoodi, mõtleb omamoodi, reageerib ootamatult, hüppab mõttelt mõttele. No silmad jäävad ikka Taalmaa omadeks, mõtlen, ja vaatan neid lavavanamehe omi. Tehke, mis tahate, aga needki ei ole mulle tuttava Indreku omad. Kammerteatri publik on näitlejale nii ligidal, et teda saaks kas või katsuda.

 

Etenduse alguses küsin enda kõrval istuvalt Egon Nuterilt, kas näitlejad on julged. Küsimus tuleb pähe iseenesest ja nähtavasti sellepärast, et selline publiku lähedal mängimine pole kerge, valetada ei saa mitte millestki. Publik kas peab sinu loodud tegelast uskuma või etendus kukub kokku. Egon vastab, et hiljutisel Draamateatri esietenduse eel ta küll ühtegi julget näitlejat ei näinud.

Jah, Indrek Taalmaa silmad ei ole selles Raineri rollis Taalmaa moodi. On Raineri silmad, vana üksiku mehe omad. Need muutuvad, kui vana mees naerab või kurb on. Kui vanamehe pilk peatub ja ta ühte punkti vaatama jääb, siis ei jää vaatajal lihtsalt muud üle kui temaga kaasa vaadata. Ja sellega ka kaasa mõelda.

Indrek Taalmaa teeb rolli, kus langevad kokku kõik näitlejatöö õnnestumiseks nii olulised asjad. Vaid kaks neist: näitlejale endale meeldib see, mida ta mängib, ja näitlejale meeldib see mees, keda ta mängib. See käivitab. Indrek Taalmaa ei esita publikule skeemi veidrast vanamehest, vaid ta on. On kogu ihu ja hingega see inimene. Sellist asja ei näe teatris iga päev.

Teatrist teeb teatri see, mis seal sünnib, ja see, kas nähtu üllatab. Indrek Taalmaa Rainer „Raineri hommikus“ on vana hea klassikaline teater, sisseelamise kunst, millele lisaks näitlejakogemused. See mõjub, ma usun, kõigile. Teater on ainus kunst, kus elus inimene kohtub elusate inimestega. Uues Tallinna kammerteatris see juhtus. Palju õnne, tegijad. Nüüd on lootus, et see juhtub taas ja taas. See pole kerge, aga on võimalik. Lipp on mastis.

„Raineri hommiku“ lavastusele oli kunstilise juhina toeks Ervin Õunapuu. Sama mees kolis oma Monogalerii Rotermanni kvartalist Kammerteatrisse ja esitles teatri avamisel näitleja Mait Malmsteni fotot „Nature morte“.

Toomas Hussar, Mait Malmsten ja Indrek Taalmaa Tallinna Kammerteatri avamisel. Pildistas Ervin Õunapuu