Vend Vahindra.                                                                       Fotod etendusest: Siim Vahur

Toimetatud lugu Maalehes.

 

Buda munk Karl Tõnisson uskus, et me oleme rahvana pärit Himaalajast. Looduse tarkus on mõnel meist veres tänaseni. Lisaks on üks me meelisväljendeid “on, nagu on” ehk siis “om nagu om”.

Täiesti seoseta sattusid mu kirjutuskuuri väikesele lauale kõrvuti kaks raamatut. Üks neist Vend Vahindra (kodanikunimi Karl Tõnisson, hiljem Karlis Tennissons) 1928. aastal Riias välja antud “Tulevane Pan-Baltoonia ilmariik ja selles kuldses riigis asuvate Buddha-, Päärkonsi-, Pikse-Taarausu preestrite seadus”. Teine Mihkel Raua Tallinnas 2008. aastal välja antud “Musta pori näkku”.

 

Kõiges on seosed

Paljasjalgseks Tõnissoniks hüütu kohta räägib Aitsamite perekonnalugu, et ajakirjanik Mihkel Aitsam ja Karl Tõnisson olid head tuttavad. Mihkli naine, minu elukaaslase vanaema, kes Vigala vahel kui linnaproua kübaraid oli kandnud, oli vahel oma Tallinna köögis Vahindral supist kõhu täis söötnud.

Selles, et Vahindra kõneks tuli ja ta hoolega hoitud raamat linnakapist maale sattus, oli “süüdi” Moskva Otkrõtaja stsena (Avatud lava. MM) teatri direktor Filipp Los, kes meile külla tuli. Nimelt on ta teater meie projektiteatrite ühenduse “Vaba lava” vaimne vanem vend ja septembris, kui Tallinnas Telliskivi loomelinnakus “Vaba lava” uus teatrimaja valmis saab (üle saja aasta ehitatakse Tallinna taas üks teatrimaja!) , mängib avanädalal ka see teater.

Kui me nii-öelda tööjutud direktor Filipiga me aias aetud saime, tegi ta ettepaneku sõita koos “Vaga vend Vahindra paljasjalgse Tõnissoni unistus Eestimaast” esietendusele. Hoiatasin, et sinna sõidab Raplast vähemalt kolm tundi, kuid tema on Eesti mastaapidega üllatavalt hästi kursis. Esietenduse paigaks oli Eesti Maanteemuuseum Põlvamaal Varbusel.

Mihkel Rauaga on see kõik muide ka seotud. Filipp Losi jutu järgi esietendub oktoobris nende teatris Moskvas Mihkel Raua näidend “Amerikanskaja abesijana” (Ameerika ahv. MM). Meil mängiti seda Von Krahli teatris, nimeks “Järgmine voor”.

Seepeale kirjutasin Mihklile. Me Moskva jutu ja muude juttude seas tuli kõneks, kui tähtis on raamatukujundus ‒ kiitsin kunstnikku Andres Tali, kes mu “Koguja raamatu 2” kujundas nii hästi, et hakkasin kujundust nähes seda raamatut taas armastama. Mihkel Raud ütles mu üllatuseks, et ka tema kaks raamatut, “Pori” sealhulgas, on samuti Andres Tali kujundatud.

Nii on lõpuks kõik kõigega seotud. Vend Vahindra raamatu esikaant ehivad haakristid, päikesemärgid. Mihkel Raua raamatut ehib anarhia märk ja see ‒ A ümmarguses ringis, on nähtav kogu kujunduses…

 

Teel olija Vahindra

Enne esietendust sain näha Linnateatri fotograafi Siim Vahuri sellest lavastusest tehtud pilte. Head pildid on, annavad edasi lavastuse atmosfääre. Jäi silma üks piltidest, kus lehvib haakristiga kaunistatud ENSV lipp. Ma esimese hooga kahtlustasin tegijaid ja kunstnikku mingis silmategemises lähiaja päevapoliitikale. Niisugune plakatlik näpuga näitamine mulle enamasti teatris ega kirjanduses ei meeldi. Õnneks otsisin infot ja asi on hoopis kihvtim ‒ lavastuses lehviv Pan-Baltoonia ilmariigi riigilipp ongi nagu kaksik me nõukogudeaegsega.

Ka lavastuse kavalehel on kirjutatud, et pole teada, kas Läti NSV ja Eesti NSV lippude sarnasus Vend Vahindra kavandatuga on lihtsalt kokkulangevus või kunstnik Paul Luhtheina ja tema Läti kolleegi peenike huumor tollase punase võimu aadressil.

Varbuse (õieti maanteemuuseumi) peale mõeldes tekkis muidugi kohe veel üks tähtis seos ‒ Vend Vahindra oli oma elus ju kogu aeg teel. Eestlased ühel ajal lausa keelasid tal oma riiki siseneda ja nõnda võttis ta endale Läti kodakondsuse.

Lavastus käsitleb Vahindra elu lühikest, kuid tugevasti silma paistnud tegevust Eestis aastatel 1926‒1930. Lavastuse viimases lõpus näeb vaataja ära ka selle, kuidas eestlasest buda munk pärast surma 1962. aastal Ranguunis tolleaegse dalai laama poolt pühakuks kuulutatakse. Kõlavad gongid ja vaatepilt on meelelist meditatiivsust täis. Olgu siin öeldud, et lavastuse ajal saab vaataja tajuda, kuidas päevast saab öö.

 

Selle lavastuse mitme trumbi seas on suurimaks õnnestumiseks peaosaline Tarvo Vridolin. Ta ei vigurda, vaid usub sesse, mida teeb, mida räägib. Dramaturgiliselt on vahvad stseenid need, kus Vend Vahindra endas ja oma toimetamises kahtleb ja talle ustav noormees, kes etenduse jooksul Fridrich Lustigist jünger Ašin Anandaks kasvab, teda julgustab ja toetab. See on noore näitleja Kristjan Põldma uhke näitlejatöö taas.

Näitlejate Tanel Ingi ja Janek Vadi osaks on kujutada ümbritsevat madalalaubalist maailma, neid tüüpe, kes kõiki erilisi enamasti hukutavad, ja mehed saavad sellega meeldejäävalt hakkama. Kehastavad kurja nii, et see ei ole üle pakutud, vaid usutav ja, mis teha, ka mõistetav.

Eelnevale lisaks on laval kolm noort poissi Viljandi kultuuriakadeemia 10. lennust, Karl-Edgar Tamm, Kristjan Lüüs ja Lauri Mäesepp Neil on palju teha ja nad teevad seda noortele kohase, vahel isegi ülevoolava energiaga.

Naisi ses lavastuses ei ole. Ja ei teagi nüüd, kas selle üle kurvastada või rõõmustada. Iseenesest oleks ju tore, kui tänu dramaturgi fantaasiale saaksime teada, kuidas Tallinnas Vahindrale suppi pakkunud vanaema paljasjalgsesse suhtus, aga teisalt munkadeks said ju vaid meessoost inimesed.

Lavastus ja selle tekst on delikaatne ka juudiusu suhtes. Vend Vahindra raamat on täis rõhutusi, et kõik halb, mis maailmas, on pärit juudi jumalat uskuvatelt tüüpidelt.

 

Hästi tajutud mänguruum

Taago Tubin on hea ruumitajuga lavastaja. Näeb muuseumiruumi mänguruumina ja ei ekspluateeri midagi üle. Ka see, et näitemängus koomilise vinti üle ei keerata, näib olevat tema karm nõue. On ju nii, et veidrad ja veidrus meid vähemalt muigama ajavad, ja näitlejatel on enamasti sees vedru, mis paneb neid neil puhkudel pedaali vajutama, et publik laginal naeraks.

Lavastuse tasakaalupunkt ei olnud aga vaid meelt lahutada. See ka, kuid kes soovis, sai tunda, kuidas gongi kõlas tekkis koosmeel. Sai mõtteainest ajaloost ja tänasest ning tunda väge, mis ses tekstis, mängupaigas, lavastuses ja näitlejates sees. See saab etendust mängides vaid kasvada. Tegijad pakkusid publikule võimaluse meelt mõlgutada.

Maanteemuuseum ja selle ekspositsioon jäid seekord nägemata, aga see, mida vilksamisi nägin, kutsus tagasi, et sellega ekstra tutvuda.

Lavastus oleks vabalt võinud etenduda Ugala egiidi all, oleks teatrile uhkust ja au juurde toonud, ka raha, ma usun. Rõõmustas, et esietendusele olid sõitnud paljud Viljandi Ugala kolleegid ‒ oma teatri tunne!

Tagasiteel hõikasid Ugala omad meile kaasa, et sõitke ettevaatlikult, tee ääres võib olla palju loomi. Sõitsimegi rahulikult ja rääkisime Moskva Filipiga teel sellest kuidas ta keelt tundmata lavastust mõistis. Ta si aru ja talle see kuidas väga meeldis. Muukulgas rääkisime ka Sergei Jurskist, kes kohe kaheksakümmend saab ning ikka veel laval menukalt ja aina uues kvaliteedis esineb. Julgeb ka arvata. Võimas vanamees. Nagu Vahindra.

Om nagu om.

 

* Kirjapilt Vend Vahindra raamatust. Tänane kirjapilt Oṃ maṇi padme hūṃ või oṃ maṇipadme hūṃ.

 

 

R.A.A.A.M ja Eesti Maanteemuuseum esitlevad:

VAGA VEND VAHINDRA

Paljasjalgse Tõnissoni unistus Eestimaast

Autor: Mihkel Seeder

Lavastaja: Taago Tubin (Ugala teater)

Kunstnik: Liisa Soolepp

 

Mängivad: Tarvo Vridolin, Tanel Ingi, Janek Vadi ja Kristian Põldma Ugala teatrist ning Karl-Edgar Tammi, Kristjan Lüüs ja Lauri Mäesepp TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatriõppe 10. lennust.

 

Esietendus 1.augustil 2014 Eesti maaanteemuuseumis