Ülo Vooglaid ( Teatritasku avamise sündmuslugu)

Võimalik, et kõik lugejad ei ole veel saanud nii palju mahti, et tõdeda: tegeledes hariduse, teaduse, või kultuuriga, on (heal juhul!) võimalik saada nende kohta enam-vähem rahuldav kirjeldus.

 

Need kolm fenomeni – HARIDUS, TEADUS JA KULTUUR on ühiskonnas nii seotud ja toimivad niimoodi üksteise eeldustena, et omaette on mõtet neid vaadelda vaid sel juhul, kui oleks võimalik piirduda kirjeldustega. Kui aga oleks vaja aru saada seostest, sõltuvustest ja tähendustest, kui oleks vaja midagi ette näha ja ära tunda, inimese, perekonna, kogukonna ja ühiskonna kohta midagi olulist teada saada, siis on vaja käsitleda kultuuri, teadust ja haridust koos, vastastikustes seostes oleva põiminguna – funktsioneeriva, muutuva ja areneva süsteemina. Tõeliselt huvitav ja väärtuslik on teaduse, kultuuri ja hariduse nn ühisala, mis kujuneb nende vastastikustes seostes.

 

 

Haridussüsteem on riigi ja rahva edu ja eneseteostuse, arengu ja suhtlemise esmane eeldus. Ametnike ja saadikute suus tähendab see sõna enamasti koolivõrku, millega on alailma lõpmata palju raskusi. Hariduse (loe: koolivõrgu) ülalpidamise kulud tunduvad olevat kogu aeg olevat liiga suured.

Kõrgetele kohtadele sattunud asjatundjad mehhaanika, energeetika, keemia, füüsika, bioloogia jms alal peaksid ehk olema veidi enesekriitilisemad ning tõdema, et neil ei olnud omal ajal õnne lähemalt tutvuda inimesega  ühiskonna- ja kultuuriseostes. Raske uskuda, et need, kellel humanitaar- ja sotsiaalalast ettevalmistust ei ole, kelle arusaamine elust ja inimestest, ühiskonnast, kogukonnast, perekonnast jms on kujunenud vaid isiklikus elust laekunud kogemuse varal, ei saa aru oma piiratusest. Nad võivad ju teada, et siin-seal on midagi korras ära, ent ei saa aru, miks protsessid ühiskonnas ja kultuuris just nii kulgevad, miks on sündivus nii madal, miks on enesetappe nii palju, miks on alkoholism, narkomaania, prostitutsioon, kuritegevus, kaabaklus, petturlus, tööpõlgus, harimatus jms nüüd, mil Eesti on taas iseseisev riik, meile enneolematult raskeks koormaks muutunud.

Inseneri mõtlemisviisi järgi tuleb teha või osta puuduv osa, kõrvaldada ülearune, või muuta omadusi selliseks, nagu vaja, siis kui vaja, nii, nagu vaja… Kui mingi polt on liiga pikk, siis on inseneri meelest enesestmõistetav, et polt tuleb parajaks teha, st ülearune osa maha saagida. Ühiskonnas ja kultuuris ei ole võimalik midagi lühemaks saagida ega peenemaks treida. Ühiskonnas ja kultuuris (kirjutatud ja kirjutamata reeglitega reguleeritud stohhastilises süsteemis) domineerib kaudne regulatsioon! Sõdade, küüditamiste jm vägivaldsete metsikustega on võimalik palju seoseid üpris lühikese ajaga lõhkuda, aga väe ja võimuga ei ole võimalik midagi meeldivat rajada. „Tääkide otsas ei saa istuda” olevat rõhutanud Napoleon Bonaparte. Mittemateriaalses (vaimses, psüühilises, sotsiaalses jne) ruumis on võimalik midagi muuta üksnes eelduste muutmise kaudu. Majandusliku, sõjalise, õigusliku, administratiivse, ideoloogilise jm surve abil on võimalik ühiskonnas ja kultuuris saavutada vaid näilisi efekte. Inimesed TUNNEVAD ja MÕTLEVAD. Inimestel on mälestused, unistused, usk ja lootus, huvid ja hoiakud, väärtused ja normid, aated ja ideaalid. Inimestel on au ja väärikus. Inimestel on maailmavaade ja –pilt. Inimestel on veendumused ja tahe.

 

Eesti ülikoolides ja kõrgkoolides inimese-, ühiskonna- ja kultuuriõpet veel ei ole. Insenerid on kehtestanud ülikoolides ja kõrgkoolides inseneriloogikast kantud õppe, mille järgi on ette nähtud ca 94 % õppeajast kasutada eriala-ainete õpetamiseks ja ca 5 % kutsealaseks õppeks. Ametialaseks õppeks on ette nähtud ca 1% õppeajast. Menetluspraktika on tühiseks taandatud.

Paraku kaasneb ülikooli-, või kõrgkooli programmi läbimist tõendava diplomiga formaalselt õigus iseseisvalt rakenduda … mingil AMETIKOHAL, kus tuleb orienteeruda oma ja teiste inimeste õigustes ja kohustustes, seada eesmärke ja valida vahendeid, kehtestada tegutsemise printsiipe ja kohaneda juba varem kehtestatud põhimõtetega, kehtestada hindamise kriteeriume (kriteeriumite süsteeme) ja anda hinnanguid, edasi- ja tagasisidestada oma ja teiste tegevust… NB! Eriala ei lähe tööle; läheb (kutsutakse, võetakse, nimetatakse) ISIKSUS, ja mitte tööle, vaid AMETIKOHALE, kus on vaja ka vastutada.

Õpet, millega peaks kaasnema mingisugunegi ettevalmistus juhtimiseks, valitsemiseks, haldamiseks, sidustamiseks jm selliseks tegevuseks, mis eeldab ametialast ettevalmistust, Eesti üliõpilased kuigi palju ei kuule. Enamgi veel! Eestis on rektoreid, kes ei saa veel aru, mis see on, mida nimetatakse erialaseks, kutsealaseks, ametialaseks, tunnetusalaseks, kaitsealaseks, loomealaseks jm ettevalmistuseks, rääkimata sellest, et nad teaksid, milline peaks olema iga Eestis elava eri eas kodaniku ja välismaalase (sh kõrgharidusega inimeste) ettevalmistuse sisu ja struktuur.

 

Paistab, et analüüsi, kuidas tahad, ikka jõuad järeldusele, et Eesti arenguhädade peamine põhjus on igaliiki ametnike ja saadikute (lühidalt: asjameeste) vilets haridus ja elukestva õppe traditsiooni puudumine (katkemine).

Kui need järeldused on õiged, siis (NB!) keskenduma ei peaks praegu nende puuduste kõrvaldamisele, vaid nende puuduste põhjuste avastamisele. Kui see õnnestub, siis alles saab asuda kavandama abinõusid (abinõude süsteemi!) nendest põhjustest vabanemiseks, tegelikult küll nende põhjuste vähendamiseks ja vajalike innovatsioonide kavandamiseks ning katsetamiseks.

 

 

Ülikool on (peaks olema!) teadusasutus.

Miks on teaduslikud uuringud ülikoolis nii olulised, et neid võib pidada koguni ülikooli põhitunnuseks?

• Ülikoolis peab domineerima teaduslik mõtlemisviis, milles käsitletakse liikumist tõe tunnetamise poole ülimusliku printsiibina.

• Õppejõud kujunevad teadusliku uuringu kaudu (Teisi teid ei ole! Oluline ei ole, mitu aastat on keegi kuskil tegelenud teadusesarnase tegevusega.).

• Akadeemilise väärikuse allikaks on teaduse ja teiste tunnetusteede tundmine ja austamine.

• Teadusliku uurimise eelduseks on akadeemiline vabadus, ent selle vabaduse eelduseks on kord, mille sisuks on akadeemiliste kaanonite tundmine ja arvestamine.

• Teadus on põhimõtteliselt internatsionaalne ja globaalne fenomen, ent sellest ei tulene, et ühiskonnateadlased, sh kasvatusteadlased võiksid ja peaksid oma (kõrget?) taset tõestama üksnes mujal, mingis muus keeles ja nii, et Eestis ei pruugi jääda sellest üldse mingeid jälgi.

• Teadus edeneb isiklike suhete pinnal. Teadlased suhtlevad vaid teadlastega. Teistega vesteldakse maast ja ilmast.

• Teadlaseks ei saa ühtäkki hakata; teadlaseks peetakse. Teadlased ise ei kiida ennast, oma tööd (?) ja tulemusi.

• Intellektuaalseid väärtusi saavad vahendada vaid teadlased – inimesed, kes tunnevad teadusliku uurimise eeldusi ja on vahetult kogenud sellel väga okkalisel teel liikumise valu ja ilu.

• Teaduskonverentsil sobib esitada vaid teadusliku menetlusega tuvastatud teavet, mille usaldusväärsus on väljaspool kahtlusi.

• Teaduslikel konverentsidel saavad esineda vaid teadlased. Ka teised võivad ju nii kodumaal kui ka mööda maailma konverentse pidi ringi sõita, aga nende sõitudel saab olla vaid meelelahutuslik väärtus.

• Teadlase (nagu ka kirjaniku) kõlbeliseks kohustuseks on keele, eeskätt emakeele hoidmine ja täiustamine. Teised saavad keelt vaid risustada. Iga uue sõna leidmine ja keelde istutamine on väga vastutusrikas tegevus, mille õnnestumise eelduseks on antud aineala kui süsteemi tundmise kõrval ka metasüsteemide ja supersüsteemi tundmine.

• Õppejõu sõnal on kaalu vaid sel juhul, kui ta valdab oma ainet nii, et saab seda käsitleda üheaegselt mitmes kontekstis, kui ta on teadlane.

• Õppejõuks saab ülikooli administratsioon kedagi määrata ka formaalsete tunnuste alusel, ega üliõpilased (veel enam magistrandid, doktorandid ja kolleegid) peavad õppejõuks vaid teadlast.

 

 

 

Teadus, teaduslik mõtlemisviis ja teaduslikud uuringud kui probleemid ja ühiskonna arengutaseme ning potentsiaali näitajad.

 

Arutlust, millest kasvaks selgust ühiskonnateaduse, sh kasvatusteaduse osa kohta Eesti arengus (kuidagi edasi püsimiseks), on väga vaja.

 

Tuleb tõdeda, et teadust on alatasa, nii palju kui üldse mäletan, kogu aeg nimetatud Eesti arengu prioriteediks. Nüüd, mil on Eesti kuulutatud teaduspõhiseks ühiskonnaks, on ühtäkki juhtunud, et teadus on otstarbekate otsuste tegemise tegurite hulgast tegelikult välja langenud.

Küllap on paljudel tekkinud küsimus, miks nii on juhtunud. Ei ole ülearune meenutada, et Eesti ühiskonnateadus, sh pedagoogika ja andragoogika oli (võrreldes teistega) päris heal järjel.

 

 

 

Näen vähemalt kuut põhjust, mis (vastastikku üksteist täiendades ja võimendades) on tekitanud selle olukorra, mis paneb täna käsi laiutama ja laupa kortsutama. Nimetan allpool need põhjused. Kui keegi leiab, et ma milleski liialdan või olen jätnud mõne olulise põhjuse kahe silma vahele, siis oleks vaja puuduv lisada.

 

 

Esimene põhjus:

Ühiskonna nn pealisehituse selline korraldus, et juhtkond ei pea vastutama ega saagi vastutada selle eest, mida ta teeb ja tegemata jätab, mis tal õnnestub ja mis äpardub. Tähtsaimaks teejuhiks on kujunenud Toompeal KOALITSIOONILEPE.

 

Riik on tervikuna edasisidestamata ja tagasisidestamata. Seda võib öelda ka enamiku ühiskonna alasüsteemide – ametite ja ametkondade, maakondade ning linnade-valdade kohta. Seetõttu ei ole riigi tippjuhtkonnal ega saadikutel ühiskonna ja selle alasüsteemide kohta teadmisi vaja. Arvamused või uskumused on teadmistega ühes kaalus. Milleks sel juhul teadus ja teadlased? Isegi seda ei ole enam võimalik öelda, kes (milline erakond) on võimul, sest otsuseid teeb koalitsiooninõukogu. Kui „koalitsioonipartneritel” õnnestub aasta, või vähemalt pool aastat enne uusi valimisi nii tülli minna, et see paistaks rahvale usutav, siis asutakse endisi partnereid hurjutades järjekordsete valimiste jaoks pilte ja programme tegema.

Seega tuleb tõdeda, et riigi juhtkonnale ei ole vaja ei teadust, teaduslikke uuringuid ega teaduslikku mõtlemisviisi. Vaja on jätta mulje nii EL-s kui ka siin, Maarjamaal, et teadust peetakse tähtsaks.

 

Teine põhjus:

Riigi juhtkonnal ei ole ühiskonna-alast ettevalmistust. ja nad ei tea peaaegu mitte midagi ei tunnetussüsteemist, kommunikatsiooni- ja interaktsioonisüsteemist, dispositsioonide süsteemist ega millestki muust, mida peaks teadma selleks, et teha ühiskonnas olulisi otsuseid. Riigikogu koosneb isikutest, kes väidavad, et nad teavad, mis on teadus, haridus, majandus, poliitika, kultuur, inimene, ühiskond jne, ent tegelikult neil. Põhireegliks on selles mängus, et keegi ei tohi seda, mida kõik teavad, valju häälega välja öelda. Selleks, et teadus etendaks juhtimises, valitsemises, haldamises ja sidustamises mingit reaalset osa, oleks vaja juhtkonnal mitte ainult teada, vaid ka osata seda teadmist kasutada ja aru saada oma ja teiste tegevuse tähendusest. Selles, milline olukord praegu valitseb, võib igaüks veenduda, kui ta palub kedagi neist (näiteks Ene Ergmad või teisi “tipptegijaid”) selgitada eespool nimetatud fenomenide koosseisu, struktuuri ja funktsioone, geneesi ja dünaamikat või funktsioneerimise, muutumise ja arengu objektiivseid ning subjektiivseid tegureid. Küsijal tuleb siis häbi pärast silmi peita. “Meri põlvini” -stiilis tegutsema harjunud vastajatel jääb agressiivset reipust seejuures arvatavasti ülegi. Milleks sel juhul ühiskonnateadus ja teadlased?

 

Kolmas põhjus: Otsuste kvaliteet on madal. Teaduslike uuringute abil tuvastatud tõsikindlad seadused ja nende avaldumise seaduspärasused ei ole suurte otsuste tegemisel ammu enam argumendiks. Öeldakse lihtsalt ja selgelt: tegemist on poliitilise otsusega, st meelevaldse aktiga, mille põhjendamist ei ole ette nähtud. Vähe sellest, et otsustamises osalejatel ei ole kujutlust ühiskonnateadusest ega teaduslikust uuringust; otsustajatel ei ole mudeleid nende fenomenide ega protsesside kohta, mille reguleerimine peaks olema riigi prerogatiiv.

Tavaliseks on muutunud, et neil, kellel on formaalne õigus otsustamiseks, ei ole selleks vajalikku moraalset õigust – neil ei ole arusaama ka probleemist ega selle tekke, püsimise või süvenemise põhjustest, eesmärgist ega selle saavutamiseks vajalikest vahenditest, kõnealustest protsessidest ega nähtustest, nende muutumise tendentsidest ja intensiivsusest funktsioneerimise, muutumise ja arengu kausaalsetest ja /või funktsionaalsetest seostest, oma ja teiste tegevuse võimalikest tagajärgedest, keskkonnast, printsiipide taksonoomiast ega inimeste, nende tegevuse, tulemuste ja seetõttu muutunud keskkonna hindamise kriteeriumitest… Juhtkonna moodustavad inimesed, kelle tegevus tugineb intuitiivsele tunnetusele, vahetule praktikale ja sellest laekunud kogemusele, mingite grupeeringute (era)huvile jne. Poliitikasse imbunud ärimehed dikteerivad selliseid õigusakte või muudatusi juba toimivatesse õigusaktidesse, mis kindlustaksid neile võimaluse segamatult oma äri ajada ja kordades tagasi teenida selle raha, mis nad valimiskampaania ajal kulutasid. Milleks siis

veel teaduslikud uuringud? Eesmärk ja vahend on alailma vahetuses.

 

Neljas põhjus: Selleks, et praktikud saaksid arvestada ja peaksid arvestama teaduslike uuringute tulemusi, peaksid need uuringud olema tänapäevases mõttes rahuldava tasemega. Seda ei saa praegu öelda. Eriti täbaras olukorras on ühiskonnateadused. Uuringute asemel esitatakse sageli esseesid referaate ja kirjeldusi, milles ei ole usaldusväärsuse küsimustki päevakorras olnud… Uurijate (ja tellijate) ettevalmistus ühiskonnateooriate, metodoloogia ja metoodika alal ei ole alati küllalt kõrge selleks, et õnnestuks teaduslik uuring korraldada. Tegelikult ju ei saagi uurimistulemusi kasutada; nendega on vaja läbi teha üpris ulatuslik menetlus: neile on vaja anda hinnang ja tuleb tuletada ka järeldused. Hinnangute andmiseks on vaja koostada kriteeriumite süsteem ja järelduste tegemiseks printsiipide süsteem. Seejärel on võimalik teha ettepanekud (mida teha) ja soovitused (kuidas teha seda, mida oleks vaja teha). Need ülesanded käivad paljudel uurijatel üle jõu, sest nad ei tea eesmärke ega nende saavutamiseks vajalikke vahendeid. Rakendusliku väärtuse annavad uuringule kaks viimast sammu. Uurijad enamasti nende sammudeni ei jõua ja kokkuvõttes tekib põhjust kahelda selles, et uuringutest võiks üldse mingit tulu olla.

 

Viies põhjus: Nõukogudeaegsed, totalitaarsesse ühiskonda mõeldud paradigmad toimivad paljudes eluvaldkondades tegelikult edasi, ehkki ümberringi räägitakse teisi jutte. Näiteks väidetakse, et meil on turumajandus, aga kes tähelepanelikumalt vaatama hakkab, see märkab, et hinnad ei kujune nõudmise ja pakkumise suhte pinnal. Inimesed saavad intuitsiooni abil aru, et rumaluste täiustamine on kõlvatu tegu, aga tunnevad samal ajal, et nii palju jõudu ei ole, et end maailma vastu püsti ajada. Seetõttu elavad nad edasi, nagu profijalgratturid: väntavad kõigest jõust mööda ette antud trassi; elu hinnaga, kühmus, maha sülitamise ja kireva särgi kandmise õigusega. Milleks neile teaduslikud uuringud, sest niigi on piinlik, aga koos uuringutega oleks veel piinlikum, sest muutmiseks ju jõudu ei ole.

 

Kuues põhjus: Tõhusaks saab osutuda vaid süsteem, mille üheks teguriks on nende inimeste tarkus, kes on otsustamist eeldavatel ametikohtadel. Lisaks tatarkusele ja südamlikkusele on juhtival ametikohal vaja olla haritud, informeeritud ja kogenud. Iga tasandi saadikutelt ja ametnikelt peaks rahval olema õigus eeldada hoolivust, õiglust, ausust, tasakaalukust, järjekindlust, ühiskonna- ja kultuuriseose tunnetust, vastutusvõimet ja vääramatut tahet kanda hoolt oma maa ja rahva eest. Paraku annavad tooni äimehed, kellele on elanikkond tulu saamise vahendiks, mitte „kõrgema võimu kandjaks”. Kui poliitikud käsitleksid end rahva ja riigi teenritena, kes saavutavad edu üksnes sel juhul, kui nad on küllalt asjatundlikud ning tunnevad end iseseisvate ja vabadena, kui nad mõistavad üksteist ning saavad aru oma tegevuse eeldustest ja mõttest. Siis, kui nii hakkab olema, muutuvad ka uuringud vajalikuks.