Priit Võigemast.

“Mitte häda ja vaev, aga valguse laev tuleb hommiku poolelt.

Mitte viha või raev, aga lootuse laev jõuab meieni joonelt.”

 

 

Näitleja Priit Võigemast laulis Eesti vabariigi 93. sünnipäeval Estonia teatri laval ülivõimsalt, ülilihtsalt suureks laulu „Päike on kõikide päralt“ Rein Rannapi / Hando Runneli kantaadist „Ilus maa“.

Me riik saab uhkustada loojatega – Lepo Sumera, Rein Rannap, Hando Runnel, Tõnu Kaljuste, Priit Võigemast, Ene-Liis Semper… need on inimesed, küpsed loojaisiksused, kelle koopiat mitte kusagil mujal olla ei saa. Nende looming on ainukordne ja nad räägivad eesti keeles.

Maailmas on raha, on naftat ja hõbedat-kulda, on kivisütt… kordades, kordades, kordades rohkem kui meil. Ainus, mis meid muust maailmast eristab, on kultuur ja selle tegijad.

 

Priit Võigemast, kelle mõte see oli, et just sina seda laulu laulad riigi sünnipäeva kontserdil?

Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo mõte. Ma ei hakanud väga urgitsema, et mis kaalutlustel ja miks. Kui nii, siis nii… Usaldan neid mõlemaid ja vastu puiklema ka ei hakanud.

 

Jah, aga välja tuli nii päris, et tihti nõnda ei juhtu, iga päev nõnda ei lähe. Kuidas see käib? Kas pakuti, et laula üks laul ja sina võtsid vastu ühe järjekordse osa, rolli?

Kui see mulle kohale jõudis, mis sündmus see on, milles ma osalen, siis küsisin endalt, et kes ma seda laulu esitades olen. Ameti poolest olen näitleja ja näitleja on justkui kogu aeg mingis rollis…

Ma olen olnud ka lavastaja rollis, ikka põdedes ja ennast sellega vabandades, et ma tegelikult ei ole lavastaja, vaid näitleja. Lavastades olen rääkinud kolleegidele, et katsume nüüd hakata üksteist mõistes ja toetades otsast minema n-ö näitleja loogikat pidi.

Nüüd olen jõudnud sellise arusaamani, et see vabandus on ikka väga nõrk. Lavastaja peab võtma vastutuse ja kui ta seda võtta ei julge, siis… järgneb kaos ja segadus.

Samamoodi on näitlemisega (see on üks kole sõna, aga jäägu nii)

– kui sa parasjagu oled näitleja, siis ei maksa oma nina toppida lavastaja mängumaale. Sellest ei sünni midagi head. Näitlejal on täita näitleja ülesanded.

No ja siis ma jõudsin selleni, et kui ma pean laulma, mis rolli ma siis ikka võtan. Olen see, kes ma olen, ja laulan. Laulan nii hästi kui see mul välja tuleb. Sellega lahenes see asi mu peas ära. Mulle tundus, et kui ma võtan endale mingisuguse muu rolli, siis see on… natuke võlts või.

 

Mis tunded sind valdasid oma etteastet oodates?

Natuke kummaline oli ennast sinna seltskonda paigutada, ega ma ju ei teadnud, mis seal ümberringi toimub, mis õhkkond on saalis. Ma jälgisin kõiki etteasteid lava kõrvalt. Aga juba proovides lummas mind Kadri-Ann Sumera esitus. See haaras endasse ja mõjus peaaegu ohtlikult. Pidin ennast ikka korralikult raputama, et pärast seda jälle omale rajale tagasi saada. Minu ülesanne oli laulda ja usaldada neid, kes selle laulu mulle usaldasid.

 

Mis sind tänases maailmas rõõmustab, mis halvab?

Täna on pühapäev, päike paistab, mul on vaba päev. Räästad tilguvad, õhk on kevadet täis. Käisin lapsega väljas jalutamas. Vaat see mind rõõmustab väga, väga.

Mind halvab külm. Kui on külm, siis ma ei suuda mitte midagi teha ja väga raske on millegi üle rõõmu tunda. Külmus ja ükskõiksus – see halvabki.

 

Maailmas, ma tunnen nii, on kõikvõimalikud katastroofid ja muud koledused me igapäevased saatjad uudistes ja teevad tuimaks. Kuidas seda saaks alles hoida, kaasa tundmise tunnet?

Kui midagi saab väga palju, siis me paratamatult muutume selle suhtes tuimemaks. Siis kui erakordsus ja uudsus on kadunud. Isegi siis, kui ümberringi on meeletult palju armastust. Ka see ei pruugi tunduda enam nii eriline.

Kuidas seda tunnet hoida… Mind puudutavad väikesed, lihtsad, inimlikud, kohati isegi naiivsed lood. Suured vaatemängud puudutavad miskit muud organit, mis on kusagil seal peas, nad ei mõju enam südamele, hingele. Mind liigutavad lihtsad lood.

 

Too mõni näide.

Tammsaare „Ma armastasin sakslast“. See on kahe noore, kahe lapse armastuse lugu. See üldistavam, suurem, kogu Eesti rahvast, eestlust ja baltisakslasi puudutav hoovus jõuab meieni läbi nende kahe lapse, kes kohtusid ühes konkreetses ajas ja kohas.

Vist oli see Kalju Komissarov, kes kunagi ütles, et Hamlet peab olema ikka luust ja lihast inimene, mitte humanismi tuletorn. Sõnastus oli võib-olla teine, aga mõte jääb samaks.

 

Uhke mõelda, miks just sulle on juhtunud mängida neid tuletorne – Nimed marmortahvlil, Nipernaadi, Ruja, see eelkõneldud korporant, nüüd hümn lootusele Estonia laval…

Ma ei tea, miks, ma ei vaeva oma pead sellega.

 

Vaat see on see õnn, mida ühel näitlejal peab olema, lisaks paljudele muudele asjadele.

See vist on jah see õnn…

 

Sind laval vaadates ma arvan, et sa lased kõik oma osad läbi iseenda, et see, mida teed, sind isiklikult väga puudutab.

Ma arvan, et olen väga paksu nahaga. Ega ma väga pikalt ei põe, kui midagi kusagil ei lähe päris nii, nagu ma loodan. Või äkki vastukaja mõnele asjale pole selline, nagu olen oodanud. Ma, jah, ei lase endale ligi võõraid mõtteid.

Sellest ma olen küll aru saanud, et teesklemisega jõuab heal juhul poolele teele… Nagu ka tahtmisega olla kellegi teise moodi. Ikka iseenda pealt tuleb teha neid asju, kuid seegi pole garantii, et sünnib surematu kunst.

 

Mis raamatut, raamatuid loed hetkel?

Loen Piiblit. Madis Kalmet lavastab meil Richard Kalinoski näidendit „Koletis kuu peal“, märtsi lõpus on esietendus. See tegelane, keda ma seal mängin, on väga piiblitõdedes kinni. Mõtlesin, et ei saa seda tegelast ilma piiblit lugemata veenvalt esitada. Ma ei loo endale illusiooni, et ma terve raamatu sõnasõnalt läbi loen. Loen neid olulisi lõike, millest näitemängus juttu on. Põnev lugemine.

 

Kas seda tunnet ei ole, et vana jutt, ma tean seda nagunii?

See on just põnev, et nii vana tekst ja seda kõike räägitakse siiamaani.

Veel loen Kitzbergi „Libahunti“, seda seoses tööga lavakoolis. See on nüüd jälle selline lugu, mis mind käivitab ja paneb kaasa tundma. „Libahundi“ sees on lood, mis ajaga ei muutu. Sõnad sõnadeks, aga loo olemus, mis on sõnade taga, ei vanane mitte kunagi. Ikka need juba räägitud pisikesed lood, muinasjutud.

Ma ikka mõtlen sellele, mis teater see on, mida ma peaksin tegema. Mõtlen, kas ma üldse peaksin mõtlema sellele. Ehk peaks hoopis tegema seda, mida pakutakse.

Olen jõudnud järeldusele, et küüniline, irooniline ja tige on lihtne ja palju kergem olla kui olla millegi suhtes kaastundlik, siiras… Mõlemas pooles on muidugi oma äärmused ja tõde on kusagil seal vahepeal.

 

Teatriteadust õppinud on võtnud kasutusele lausa väljendi “uussiirus”?

Ma ei tea, kes selle välja mõtles. Sel terminil mu meelest ei ole väga positiivne tähendus.

 

No ikka tahetakse defineerida. Ja seda saab võtta ka kui komplimenti.

Ma küsin selle peale, milline see vana siirus siis on. Siirus on siirus ja naiivsus on naiivsus.

 

Oled nüüd ka Tiit Ojasoo kursuse õppejõud lavakoolis. Mis on muutunud noortes, sellest ajast, kui sina õppisid?

Jah. Ma pärast kooli lõppu olin sellest eemal jupp aega. Ma isegi ei käinud uurimas, kuidas Märt Avandil ja Uku Uusbergil seal läheb. Täitsa teadlikult.

Üks asi on tõepoolest totaalselt muutunud selle ajaga võrreldes, kui mina seal olin. Ma juba räägin nagu vana taat, aga siis, kui meie koolis olime, ei olnud mobiiltelefone veel. Aga nüüd on ja tundub, et ilma mobiiltelefonita ei saa enam midagi mängida! Ma muidugi pingutan praegu üle. Ja kindlasti ei ole see tänaste noorte süü. See on ajastu märk.

 

Too palun mõni näide.

No näiteks etüüd, kus inimesed jäävad lifti kinni. Me ka tegime seda koolis, aga tänapäeval, paistab, ei ole võimalik seda niimoodi mängida, et seal poleks mobiili. Vähemalt see tuleb ära markeerida, et aku on tühi või levi pole.

Teine erinevus: ükskõik, mis jutuks tuleb – kõik on neil juba mingis versioonis või variatsioonis YouTube´ist nähtud. Ja juba on fantaasial tiivad kärbitud.

Iseenda seest lahenduste ja kohandumiste välja urgitsemiseks polegi justkui vajadust. Küsimus ei ole selles, et loovust ja fantaasiat enam ei ole – on küll, kuid kogu selle müra keskel on ISEENDA südamelööke väga raske kuulda…